MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Kokkuvõte

"Eks aeg näitab, mis sellest kõigest saab." See oli nende märkmete viimane lause väga pikka aega. Viisteist aastat pole ma siia ühtegi rida juurde kirjutanud. Nüüd, lõpuks, tekkis mul tunne, et need materjalid pole lõplikud, kui kirja pole pandud seda, kuidas ma nüüd, tagantjärgi, neid sündmusi näen.

Pärast Mužarim hävitamist riputasime Tasujate keebid nagidesse ja saatsime vennaskonna laiali. Vähemalt seniks, kuni Mužarim peaks ükskord naasma. Meie ise jäime Deigoni teenistusse. Varjulistel öödel hõikasime Deigoni võõrakõlalisi palveid merelainete suunas ja päeval levitasime varjatult tema usku. 

Meie kahtlused Vildu osas osutusid õigeks - kuningas Borman ei olnud aadlikuid mitte sellepärast sinna kokku kutsunud, et haududa plaani Mužarimi vastu, vaid hoopis selleks, et nad kõik võlla riputada. Kuningas oli käinud imperaatorile kaebamas, kirjeldades talle värvikalt, kuidas hulk isandaid olid keeldunud tema sõjakutsele vastamast ja Keepide Gildi vastu relva tõstmast. Sellest, et need isandad keeldusid kodusõtta tulemast eesmärgiga alistada Mužarim, kuningas imperaatorile ei kõssanud. Ta sai imperaatori allkirjaga käsud kõigi sõtta mitteilmunud isandate hukkamiseks ja tuhandeid impeeriumi korravalvajaid juhuks, kui mõnel isandal mässumeelne tuju peaks olema. Isand Toran, isand Divius, isand Markan, emand Kätlin.. nad kõik õõtsusid köie otsas, kuna olid kuulda võtnud Valgeid Tasujaid. Vidrik küll lohutas, et see oli kuninga alatu käitumine, mitte Valgete Tasujate teod, mis meie liitlased võllaroaks saatis, kuid tema sõnad kõlasid tühjalt.

Vidrik kogus mõned aastad materjale ja saabus ühel päeval imperaatori õuele, kaasas kõik, mis vaja, et näidata tema kõrgeaususele tegelikke sündmusi Felsburgi kodusõja ajal. Ajaloolased hakkasid seda nimetama Käpikute Sõjaks, kuna kõigi osapoolte peamine pingutus oli läinud erapooletute mõjutamiseks - justnagu oleksid kõik vähegi võimu kandnud isikud Felsburgis olnud käpiknukud paari üksiku tülitseja sõrmede otsas. Kui imperaatorile tõde selgeks sai, andis ta käsu Felsburgi kuningas ametist vabastada ning määras Vidriku tema asemel Felsburgi juhtima.

Peale seda tõusid Deigoni ootused meie suhtes veelgi. Olegist ja Lucasest said Felsburgi peapiiskopid. Pere pere haaval kasvatasime me päevasel ajal Deigoni järgijate hulka, tuues talle samal öösel ohvriks neid, kes olid tema usust keeldunud. Mul polnud enam mingit jõudu selle kõige vastu võidelda ja hingetu masinana tegin kõike, mida mul kästi. 

Kuid siis ühel päeval liigutas miski mu hinges. Nägin eemal kedagi, kes sütitas minus lootuseleegi. Need olid Hak ja Kumahelk. Langesin nuttes Kumahelgi kaela, kes mu pead silitas ja lubas, et kõik saab korda. Hakist tema kõrval oli sirgunud kahel jalal sirge seljaga laanlane, keda kutsuti Kõuesäraks. Laanlaste vägi ja Haki vankumatu püsimine õilsuse rajal olid taastanud tema muserdatud hinge ning ühes sellega oli paranenud ka vana sandi keha. Esimest korda nägin silmaga seda ilu, mida Kumahelk oli Haki vaadates tundnud oma hingega.

Kumahelk võttis mu käekõrvale ja viis mu Olegi juurde, paludes talt minu vabastamist Deigoni preesterkonnast. Ma pidin andma vande, et ei räägi kellelegi Deigoni kultusest ja Kumahelk pidi lubama, et jätab häirimata ühe küla, mida ta oli plaaninud Deigoni rüppe langemisest päästa. Seejärel Oleg nõustus ja nädal aega hiljem olin üle piiri, rongi peal Uus-Moskvasse.

Ma avaldasin oma lõputöö järgmisel aastal ja sain stipendiumi kõige vingema bakalaureusetöö eest sellel aastal. Kasutasin neid rahasid, et lasta arstidel kokku panna elektrooniline käsi. Taas kord sain tunda end tervikuna.

Siis võtsin suuna Mummimarusse. Rongijaamas kohtusin issi ja emmega. Isegi Durjev, minu poiss-sõber lapsepõlvest, oli mulle vastu tulnud. Ma elasin ikka kõiksugu seiklusi ja tundeid läbi selle aja jooksul, kui ma Felsburgis Tasujatega rändasin, aga nii head meelt, nagu sel hetkel seal rongijaamas oma koduküla ja pere nähes.. nii südant peksma panevat ülevoolavat õnne polnud ma kõigi nende seikluste jooksul kordagi kogenud. Sel hetkel teadsin: siin on minu kodu; siin on paik, kuhu ma kuulun.

Ja mis ajendas mind nüüd, viisteist aastat hiljem, neid ridu lõpuni kirjutama? See oli eilne õhtu.

Kui olin pool aastat Mummimarus taastunud, hakkas seiklemine ja ajakirjandus mind uuesti linnatänavatele vedama ja ülejäänud aastad olen töötanud väga eduka uuriva ajakirjanikuna. Ma ei karda enam ühtegi ohtu, mida võõral territooriumil viibimine, karm kohtuotsus või kellegi kuri koer kaasa võib tuua. See kõik on naljanumber selle kõrval, mida kogesin koos Tasujatega. See kartmatus on end ära tasunud ja kogu Velsgradi oblastis pole ajakirjanikku, kes mulle konkurentsi suudaks pakkuda.

Ühe suurkorporatsiooni salajasi rahastamisi uurides kuulsin aga täiesti juhuslikult ühest majakavahist, kes oli mulle kahtlaseslt tuttava kirjeldusega. Istusin eile õhtupoolikul oma mootorratta selga ja sõitsin selle majaka õuele. Kui ta mulle alguses pika halli habeme ja küüru vajunud seljaga vastu tuli ei tahtnud teda äragi tunda, aga tema teadis kohe, kes ma olen. "Tirts!" hõikas ta kähiseval häälel, nägu rõõmust säramas. "Vana Saabas!" vastasin talle ja kallistasin teda tugevasti. Küll ta oli alles vanaks jäänud.

Majakas, mille vahiks Vana Saabas hakanud oli, oli tõepoolest ilus. Tal oli siin oma väike elamine koos kahe kassi ja koeraga. Isegi aiandusega oli ta vaikselt tegelema hakanud ja akende all püüdsid pilku kaunid kollased tulbid. Muidugi polnud ta ka oma kitarrimängu unarusse jätnud. Mis mind kõige rohkem hämmastas, oli see mis ootas köögis.

Ükskõik, mida Sa õpid koolis tõenäosusest, tuleb Su elus hetki, kus see kõik pea peale lendab ja juhtub midagi, mis lihtsalt ei tohiks võimalik olla. See oli üks nendest hetkedest. Felsburgis oleksid nad mulle öelnud, et selle õhtu on korraldanud jumalad, sest kui ma kööki sisse astusin, istusid laua ääres Oleg, Lucas, Kumahelk, Hak ja Vidrik, kes olid kõik saabunud just sellel ühel õhtul vaatama, kuidas Vana Saabas enda pensionipõlve mööda saadab. 

Kui olin esmasest üllatusest üle saanud, jätkasid teised Haki või noh.. uue nimega Kõuesära välimuse imetlemist ja vanade aegade meenutamist. Oleg küsis midagi stiilis, et kui Hakile jalad alla kasvama hakkasid, siis kas need olid alguses hästi lühikesed ja ta paterdas nendega ringi nagu part, mille peale kõik naerma hakkasid. Vana Saabas tõi kapist välja viskipudeli ja valas kõigile klaasitäie. Kuigi olime oma seikluste lõpus läinud eri radasid pidi ja võinuks isegi öelda, et vastaspooltele, siis sellel õhtul naersime ja jutustasime koos nagu poleks midagi juhtunud. Nagu poleks isegi neid viiteteist aastat vahel olnud. 

Ja sel hetkel ma mõistsin. Mõistsin, et selle loo lõpp ei olnud tegelikult ei hea ega ka halb. Sest mida iganes õigeks või valeks pidada, ei muuda see neid aegu, kui istusime koos lõkketule või kõrtsilaua ümber, kui naersime laginal üksteise äparduste üle, kui otsustasime mitte põgeneda, vaid paigale jääda ja külg-külje kõrval võidelda, kui leinasime koos oma langenud kaaslasi või juubeldasime rõõmust peale järjekordse vaenlase mudasse tallamist. Ma mõistsin, et teekond ise oli see, mida ma vanaduspõlves meenutan ja olgu lõpp milline tahes, ei saa miski vägi maailmas võtta mult ära neid üheskoos veedetud hetki, mida ma südamepõhjani nautisin.

Ma tänan Teid, Valged Tasujad, selle vägeva seikluse eest.