MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Lõpp

Minu kokkuvõtte lõpp oleks pidanud kõlama teisiti.

Mõni päev hiljem kaaluvad nad võimalust lõplikult Mužarimi teenistusse astuda. Lõpuks leiavad nad endas julguse pakkumisest keelduda. Nende otsus paneb nad silmitsi seisma Mužarimi raevuga. Ellujääjaid ei ole.

Selleks ajaks kui olin oma kirjutisega ühele poole saanud, märkasin, et midagi on viltu. Mu meelemärkuseta sõbrad, nad hakkasid minu enda silme all mädanema. Aleksander oli esimene, kes vaikuse lõhestas ja ragistades verd köhima kukkus. Järgmisel hetkel oli ta surnud. Möödus hetk ja sama juhtus Luulekahuriga. 

Ma ei saanud aru, misasi toimub, aga ma pulbitsesin raevust. Tahtsin sellel punajuukselisel mõrral kõri läbi tõmmata ja Jumal kuidas ma kahetsen, et seda ei teinud. Aga saad aru, ma ju ei teadnud. See oli miskitmoodi manavärk ja nii palju kui mina teadsin, võinuks Iirise tapmine kaasa tuua midagi hullemat. Ma ei välistanud isegi seda, et nad end Iirise hinge päästmise nimel meelega ohvriks olid toomas.

Üks järgnes teisele. Mõni karjus ahastavalt, enne kui külma unne vajus. Teine avas hetk enne oma surma silmad, nagu näeks ta kauguses midagi, mis minu pilgule varjatud, ja lahkus siis kähiseva ohkega. Ronan, Inamis, Ingo, Maxwell.. "Ei, persse küll, ei lähe nii," pomisesin pisarate vahelt, tammudes ümber oma kaaslaste nagu kass tulise pudru ümber, vahepeal ühe pulssi katsudes ja siis teist jalast raputades.

Ma ei märganudki, kui ta silmad avas, ega kuulnud, kui ta mu selja taga püsti tõusis. Ühel hetkel ta lihtsalt seisis seal. Kahvatu nahaga deemonilibu, erkpunaste juuste ja veremaiku huultega. Ei näinud sedamoodi välja, nagu Iiris oleks päästetud olnud. Nii et see oli ikkagi olnud tahete heitlus. Võitlus spirituaalsel tasandil. Iirise hing oli mu kaaslaste omad purustanud. 

"Kebi tagasi põrgusse," sisistasin tema muigava näo suunas ja pigistasin kitarri kaela pidi pihku. Deemon, kes oli Iiris, vaatas mulle silmadesse. Ta oli tõusnud tugevamana, kui ta langes. Tema pilk puuris mu südamesse ja mu olemusse. See rebis välja kõige piinavamad mälestused, väänas mu hirme ja keeras mu kahetsusi. Olin langemas pimedusse, kui kostis vali kärgatus.

Kõik lamajad polnud surnud! Meeltesegaduses toibunud Slava oli proovinud Iirist ootamatu rünnakuga maha lasta. Kuid kuulid ei haava deemonit, kes on Iiris. Punapea pöördus Slava poole, rebis käest tema relva ja asus teda kägistama. Mina varisesin kurnatult põrandale niipea, kui Iiris oma pilgu minult tõstis. Slava  vastuhakk oli saamatu kui palavikus sonival joodikul. Ta ei paistnud isegi täiesti ärkvel olevat, vaid tegutsenuks nagu läbi une. 

Elu Slava silmadest oli kustumas, kui Iiris midagi tajus ja kägistamise järsult lõpetas. Iiris nuusutas Slavat, mõtles hetke ja tõstis ta siis enda õla peale, nagu oleks see täiskasvanud mees olnud pisike laps. Iiris lahkus koos Slavaga kiirel sammul keldrist. Ma ei pruugi kunagi teada saada, mis Slava Iirise jaoks eriliseks tegi või mis plaanid tal mehega olid. Tükk aega hiljem sain siiski teada selle, mis luges - mõni aeg hiljem oli Slava teinud katse põgeneda, kuid vahele jäänud ja tapetud.

Olin üksinda keldriruumis, mida olid minutid tagasi täitnud kaaslaste hingetõmbed. Alles polnud kedagi. Mitte hingelistki, kellega jätkata sõjakäiku Mužarimi vastu. Tasujad.. olid langenud. 

Siis kuulsin häält. "Kirst.." ägises Delina, "Kirst". Kummardusin lähemale ja kuulasin ta vaevukostuvaid sõnu. Lõpuks suutis ta mind juhendada Roosa Sääre salaruumidesse, kus peitus tema vampiirikirst. Asetasin ta sinna lamama. Järgmiseks päikseloojanguks oli ta terve.

Arutlesime pikalt, mida teha edasi. Ronan oli Delinale meeldima hakanud ja temas leidus sümpaatiat ka teiste lahkunute vastu, aga võitlus Mužarimi vastu jättis vampiiritari külmaks. Pidin otsustama, kas jätkan üksinda või jätkan oma elu süümepiinadega kõige kurja eest, mis lõunamaadel sündimas.

Siis mulle meenus - üks Tasuja on veel elus. Kaugel teisel pool Sinijõge olid kaks Tasujat Ugroni küüsist pääsenud. Xerox oli kuulduse järgi küll Tasujate lipust loobunud ja vannutanud end Kuningas Bormani teenistusse, aga Vidrik kutsus end endiselt uhkusega Tasujaks. 

Ma polnud Vidrikut kunagi kohanud, aga teekond minu ees oli selge. Vähim, mida teha saan, on rännata Felsburgi, Vidrik üles otsida ja kogutud teave üle anda. Vahest rääkida talle, mis saatus sai osaks tema kaaslastele. Kuidas need olid andnud oma elud, et seista vastu Mužarimile.

Luulekahuri, Inamise, Ronani, Ingo, Aleksandri, Maxwelli ja Slava mälestuse nimel. Te võitlesite vapralt. Maailm peab seda meeles. Teie surmad ei saa olema asjata!

Vahekokkuvõte

Istun siin kaaslaste teadvuseta kehasid valvates ja mõtlen kõige üle, mis me avastanud oleme. Enne vestluse käigus pillas Iiris ka üht-teist uut. 

Saime teada, et Mužarimi käsilased teavad väga täpselt ühe Halaniidi Sarve asukohta, aga usuvad, et see on nii turvalises koas, et pole mingit vajadust seda sealt ära tuua. Ühtlasi poetas Iiris, et Ugron - see bandiit, kes Tasujad kinni püüdis ja Sinisele Seltsile müüs - on kultuse vaenlaste nimekirjas kõrgel kohal. Üks faktidest, millega ta pani meid kaaluma endaga liitumist. Lõpuks saime teada ka Zinurist, kes oli küll kuulunud kultuse ridadesse, aga sellele vastu seisnud ja seetõttu Vanaisa poolt kavala plaani kaudu kohtu alla ja hukkamisele korraldatud.

Saime teada ka seda, et tagasi koduses Felsburgi maakonnas on Keepide Gildi riismete juhtimisel tärkamas ülestõus, kuid et kuningas on suutnud seda praeguseni ohjata. Suuresti tänu Xeroxile, kes ühena tema väejuhtidest käitub. Kuningas Borman näib Tasujaid põlgavat, kuid Xeroxit hakkas ta mingi aeg enda külje all hoidma. Iiris ütles Xeroxi kohta veel midagi kummalist: "Ta on juba Mužarimiga, kuigi ta sellest ise veel aru ei saa".

Aga kui kõik meie senised teadmised nüüd ühte patta panna ja päris algusest alustada, siis tuleks sellest umbes selline lugu.

Muistsetel aegadel oli Maa peal Mužarim ja tema vastu võideldi kellegi abil, keda tunti kui Halaniidid ehk Inglikuningad. Mužarim võideti, aga maa sügavustes jäi tema essents alles. Sellest ajast on säilinud neli Halaniidide Sarve - reliikviad, mille abil võideti Mužarim. Halaniidide Sarved maeti koos nelja Halaniidiga nelja erinevasse Halaniidi Hauakambrisse. Kuidas täpselt sarvi kasutada, on veel segane, aga näib nagu oleks nende väe välja kutsumiseks vaja kõik neli sarve kokku koguda.

Palju sajandeid hiljem leiti paik, kus Jumalikud väed toimisid tavatu jõuga. Salapärasele saarele rajati Atšakrini tempel. Tempel kasvas ja sirgus. Peagi sirutas ta kõrguselt pilvede poole ja juurtelt maa sügavustesse. Aga ta kasvas veelgi. Ahnus ajas inimesed sügavale maapõue ja umbes sada aastat praegusest ajast kaevasid nad pimedusest välja millegi, millega inimene poleks tohtinud kohtuda. Mužarim.

Tempel langes pimedusse. Inimeste valitsused nii KPR kui Impeeria poolel mõistsid olukorra tõsidust ja kõik ressursid panustati pingutusse Mužarim tagasi põrgusse saata. Kõige pühamad Impeeria vaimulikud ja üllaimad selle rüütlitest sööstsid Atšakrini, eesmärgiga kurjus magama panna. Kui kõik lõppes, oli Mužarim võimsa maagia abil vangistatud. Aga saatan oli ärganud ja tema jõud sai ainult kasvada. Vangistus pidi olema vaid ajutine abinõu, sest ühel päeval, teadsid preestrid, murrab Mužarim sealt välja.

Üks Atšakrinis elanud vaimulikest oli kristlasest preester nimega Juri. Ta oli austatud pühamees, kuni Mužarim ta endasse võttis. Kui päikese käes hiilgavad templirüütlid Atšakrini tagasi vallutasid, pääses Juri põgenema. 

Peidetuna kusagil Felsburgi maakonnas ja neelatuna sõgedusest, kirjutas ta valmis Mužarimi Eepose - teos, mis sisaldas kõike, mida inimene võis teada Mužarimist. Õpetused, mis kandsid endas sellist väge, et üksnes raamatu lähedal viibimine võis inimese pimedusse langetada. Pole teada, mis Jurist edasi sai.

Kuna Impeeria oli peamine panustaja Mužarimi vangistamisse, võttis KPR enda kanda tema valvamise. Atšakrini juhtimine langes KPRi kätesse, kus otsustati tempel ümber ehitada vanglaks kõige jõhkramatele kurjategijatele. Kui Atšakrinis viibijaid varitseb oht, riskitakse kõigest inimrämpsuga.

Kui aastakümned möödusid, kasvas Eepose ümber selle varjudesse nõiutud inimesi. Üks nende hulgast hakkas teisi organiseerima. Aastate möödudes kasvas üksikutest varjudest kultus. Millalgi neil aastateil jäi Mužarimi Eepos kadunuks, kuid kultus säilis. Kultus, mis kummardas Mužarimi Jumalana, ja mida juhtis neid ühendanud Vanaisa. Vanaisa ja tema jüngrid peitsid end varjudes. Nad ootasid oma aega.

Aastakümned hiljem leiti kaduma läinud Eepos üles, aga mitte Vanaisa ega tema jüngrite poolt. See anti üle Purgatooriumi kloostrile. 

Sealsed mungad olid erakordselt distsiplineeritud mõistusega ning Mužarimi Eeposel polnud nende üle jõudu. Mungad Purgatooriumis lubasid hoida seda varjus. 

Purgatooriumis lehitseti kohutavat teost ja mõisteti õudust, mis on Mužarim. Aga leheküljed, millel seisis kõik, mis teada Mužarimist, pajatasid ka Mužarimi nõrkustest ja rituaalidest, mida kasutada tema vastu. Mungad lugesid Halaniididest. Nad hakkasid uurima Inglinuningate ajalugu. Inglikuningad, kes olid kunagi Mužarimi alistanud. Lõpuks said nad enda käsutusse neli tahvlit, milledel seisid vihjed leidmaks Halaniidide Hauakambreid.

Umbes poolteist aastat praegusest tagasi jõuti Impeerias otsusele, et nüüd on õige aeg. Sada aastat olid nad ette valmistanud rituaali Mužarimi lõplikuks pagendamiseks. Ülempreestrid ja kõrgvõlurid kogunesid Atšakrini. Seal pidi Mužarim lõppema.

Rituaal vedas neid alt. Mužarim murdis end vabaks. Atšakrin langes taas pimedusse. KPRi kiirreageerimisüksused proovisid olukorda kontrolli alla saada, aga nende ponnistused olid tulutud. Peale lühikest aega kestnud lahinguid olid nad taganemas. Viimane lootusetu manööver Mužarimi vastu pidi olema kogu Atšakrini õhkimine.

Kuid siis juhtus midagi imelist. Punt vange Atšakrini sügavusest olid põgenemise asemel murdnud Mužarimi südamesse ja leidnud enda südames headuse, millega Mužarim alistada. Nende üleelamised olid põrgulikud ja ainult kaks kõndisid varemetest eluga välja. Vangid, kes kandsid nimesid Sultan ja Lucinda.

Sultan ja Lucinda polnud siiski päris ainsad, kes Mužarimi õuduse üle elasid. Hiljem, ja vangidest täiesti sõltumatult, roomasid rusude alt välja veel kaks inimest - vangivalvurid Iiris ja Kevin.

Hoolimata üleelatud õudustest näis päike pilvede tagant paistvat. Mužarim oli alistatud, Atšakrin puhkama jäetud ning Lucinda ja Sultan põgenenud neile määratud vangipõlvest. Elu sai edasi minna.

Keegi neljast ellujääjast ei teadnud kohutavat seemet, mille nad endaga kaasa tõid. Kuigi Mužarim oli alistatud, ei olnud ta hävitatud. Mužarim elas edasi nende endi südameis. Aeglaselt kuid kindlalt hakkas ta ellujääjate üle võimust võtma.

Sündmused Atšakrinis hoiti tavainimese jaoks vaka all. Mužarimi peeti piisavalt kohutavaks mälestuseks, et karta isegi tema mainimist nimena. 

Umbes sel ajal oli üks Vanaisa jüngritest - mees nimega Zinur - jõudnud jälile Mužarimi Eepose asukohale Purgatooriumis. Zinur varastas Eepose. Oma kaelas kandis ta Halarani - manaeset, mis kaitseb kandja mõtteid mõjutuste eest. Tänu oma kaitsvale medaljonile sai Zinur lugeda Eepost ja säilitada seejuures oma hing. Zinur mõistis, millise kohutava jõuga on ta enda elu sidunud ning mõni kuu hiljem tõi ta Eepose munkadele tagasi.

Zinur polnud leidu maininud oma kaaslastele kultuses ega ka Vanaisale. Süvenedes Atšakrini ajalukku, sai ta teada sündmustest, mis olid seal mõne kuu eest aset leidnud. Ta kuulis ellujääjatest ja mõistis mida see tähendas. Mužarim oli maailma peale vabaks pääsenud. Peagi oli ta ärkamas. 

Zinur kartis iga päev, et kultus jõuab tema tegudele jälile. Katsudes hoida madalat profiili, jätkas ta enda tööd Vanaisa heaks Felsburgis, kuid saatis enda lojaalse kaaslase - õpipoisi Tomi - levitama sõna Atšakrini lähedusse jäävates külades. Sõna Mužarimi needuse kohta. 

Võõra jaoks ei tõmmanud nimi tähelepanu, aga neli ellujääjat pidid asjast huvitatud olema. Zinur teadis, et Eeposes leidub viis puhastamaks nelja ellujääja hinged Mužarimist. Ta laenaks veel viimast korda Purgatooriumilt Eepost ja vabastaks lõplikult maailma Musta Saatana jõust.


Selleks ajaks oli Mužarimi lugu tõmmanud tähelepanu Tarult. Üks agent, kelle nime me veel ei tea, saadeti Eepost otsima. Ta jõudis jälgipidi Purgatooriumisse, kuid mungad keeldusid tunnistamast, et Eepos nende käsutuses on. Agent lahkus. 

Üks värskelt kloostriga liitunutest - mungahakatis nimega Ronan - kuulis vestlust pealt ja hakkas uudishimu tundma selle salapärase Eepose vastu, millest talle veel räägitud polnud. Ta leidis Eepose ja avas selle kaaned. Ühest pilgust piisas. Ronani tahe oli treenitud, aga mitte piisavalt. Mitu päeva heitles ta iseendaga, tundes end iga päevaga rohkem hämarusele andumas. Kui kellelgi oli tehnoloogiat, millega hukule määratud Ronan päästa, pidi see leiduma Tarus. Ronan varastas Eepose ja põgenes kloostrist, et otsida abi Purgatooriumi väisanud Taru agendilt.

Samal ajal, täiesti teises kohas, komistas tõendite kohta Atšakrinis toimunust noor ajakirjanikutudeng hüüdnimega Tirts. Ta otsustas salapärasest ja kinnimätsitud loost teha enda lõputöö ning võttis ette reisi Atšakrini lähedusse jäävatesse küladesse.

Ühes sellistest küladest (paik nimega Verbur), sattus ta kokku Tomiga, kes kuulutas midagi Mužarimist. Kuna Tirts oli Atšakrini loost juba mitmeid kilde kogunud, polnud nimi talle võõras. Ta palus Tomil rohkem rääkida ning sai teada esimesed faktid Mužarimi needusest ning sellest, et tema isandal, Zinuril, kes elab Felsburgi linnas, on teada viis sellest needusest vabanemiseks.

Mužarimi sõna kuulutamine kusagil kaugetes külades kellegi Tomi poolt jõudis Vanaisa kõrvu. Hirmus sattuda kogu kultusega päevavalgusesse enne õiget aega, saatis ta kiiresti kolm kultisti kisategijat vaigistama. Vanaisa teadis, et Tom on Zinuri õpipoiss. Mõistes, et Zinur tegutseb nende vastu, otsustas Vanaisa ka Zinuri vaikima panna.

Vanaisa andis Zinurile käsu matta üks kultuse hiljutistest ohvritest - naine nimega Fenela. Kuid naine polnud tegelikult surnud vaid üksnes uinutatud. Vanaisa andis Vahtidele teada, et surnuaias toimub midagi kahtlast. Zinur hakkas Fenelat matma, aga  naine toibus ning ründas Zinuri, ilmselt mingi relvaga, mis oli Fenelale näiteks seeliku alla või mujale käepärasesse kohta jäetud - ega me täpselt ei tea ja polegi oluline. Enesekaitseks äsas Zinur naisele malakaga surmava hoobi just hetkel kui Vahid sündmuspaigale saabusid.

Zinuri süüdistati lisaks äsjasele teole ka kõiksugu muudes koletustes, mida ta "mingi hullumeelse ususekti" nimel olevat minevikus teinud. Vanaisa oli vahtidele korraldanud piisavalt süütõendeid. Enne Eepose leidmist oli Zinur lojaalse kultistina saatnud korda palju koletusi. Kuriteod Zinuri minevikus olid ehtsad ja kibestunult ei näinud Zinur mõtet enda kaitsmisel. Vahid hukkasid Zinuri.

Peaaegu samal päeval jõudsid Vanaisa kolm jüngrit ka Tomini ning viisid läbi hukkamise. Vanaisa uskus, et sellega on lugu läbi.

Kuid Tirts, kes oli Tomi sõnu kuulnud, sattus uudisest Tomi surma kohta veelgi suuremasse õhinasse. See oli tõestus, et Tomi lugu polnud väljamõeldud sonimine, vaid et siin on päriselt mingid jõud mängus. 

Tirts jätkas uurimist, kuni sai kontakti Sultaniga. Sultan oli alates vabanemisest palju muutunud. Ta oli räpane nii välimuses kui hinges. 

Sultan oli vabaduse säilitamiseks pidanud kogu selle aja põgenema Sinise Seltsi eest - organisatsioon, kes vastutas selle eest, et poleks olemas tõendeid Atšakrinis toimunu kohta. Sultan oli tõend. Samuti Lucinda, Iiris ja Kevin. Seltsi kahjuks olid kõik neli teadmata kadunud.

Esimesena leidsid nad Lucinda. Sinine Selts korraldas õnnetuse, mille järel Lucinda bioloogiline keha purustati. Ta ehitati Seltsi rahadega üles küborgina. Kuna Lucinda ja Sultan olid olnud tuttavad, uskus Selts, et varem või hiljem võtab Sultan Lucindaga uuesti ühendust. Ehitades tema masinkeha, olid nad Lucindasse, nüüd nimega Xerox, monteerinud jälitusseadme, mis alati tolle asukoha neile kätte näitas. 

Sultan tundis enda elujõudu hääbumas. Kui Tirts rääkis talle, mida oli kuulnud Mužarimi needuse kohta, mõistis Sultan sedamaid, mis teda painanud on. Otsustati see salapärane Zinur üheskoos üles leida. Sultan ja Tirts järeldasid, et Lucinda peab samuti Mužarimi needuse all kannatama. Ka tema hing vajas puhastamist. Saadi kontakt Lucindaga (Xeroxiga) ja otsustati kohtuda poolel teel Felsburgi (Felsburg on Zinuri kodulinn). Täpseks kohtumispaigaks lepiti koht nimega Kääriku Kõrts.

Kääriku Kõrtsis said Sultan ja Xerox esimest korda üle aasta kokku. Seltsil polnud võimalik otsustavalt sekkuda, kuna Kääriku asus Impeerias, kus Sinisel Seltsil puudus igasugune võim. Kõrtsis viibis samal ajal ka Ronan, kes oli Tarust naasenud, kuid kelle mälestustest oli kustunud vestlus Taru agendi ja Purgatooriumi munkade vahel ning ka kõik see, mis oli sellele järgnenud. Tal polnud aimugi, mis ta viimased kuu aega teinud oli või mis või kus on Mužarimi Eepos. 

Kõrtsis oli veel rahvast, kes liikus Felsburgi poole, teiste hulgas Mužarimi kultiste jahtinud Inamis ning seiklusjanuline poeet Luulekahur. Teekond Felsburgi oli pikk ja ajaks kui kohale jõuti, oli teelistega liitunud ka ammukütt Ingo ning õnneseen Aleksander. Kohe linna jõudes tutvuti vingats Vidrikuga. 

Felsburgis selgus ränduritele, et Zinur on hukatud. Selleks ajaks oli ka teistel rännulistel tekkinud põhjuseid soovida Mužarimi olemasolu lõpetada. Niidiotsi küll polnud, aga otsustati, et alustatu tuleb lõpule viia. Vanas veskis anti vanne pühendada end Mužarimi jahtimisele ning koos tätoveeringute kõrvetamisega sündisid Tasujad.

Samal ajal kui Tasujad ajasid Mužarimi kultuse jälgi, oli Felsburgi maakonnas tekkinud konflikt mõjuvõimsa Keepide Gildi ja Felsburgi kuninga vahel. Kuninga alluvate seas oli suur hulk Gildi salaliikmeid ning iga päevaga kasvas Gildi mõjuvõim, samal ajal kui Kuningakoja oma vähenes. Lõpuks andis kuningas käsu Gild koos kõigi liikmetega laiali saata. Mitmed Gildi liikmed osutasid vastupanu ja tänavatel kestsid paar päeva rahutused, kuid siis said Kuningale alluvad Felsburgi Vahid olukorra kontrolli alla. Gild oli linnast juuritud ning järgi olid vaid üksikud lojalistid maapiirkondades.

Vahepeal olid Tasujad suutnud välja uurida üht-teist Halaniidide kohta, leidnud üles esimese nende hauakambritest ning saanud enda käsutusse ühe Halaniidide Sarve. Tasujatele olid tekkinud liitlased Küünlavihus, kelle abiga hakkasid nad kasvatama omaenda väikest sõjasalka ning koguma minimaalset poliitilist jõudu.

Xerox ja eriti Sultan olid aga langemas aina sügavamale pimedusse. Mužarim nende sees mõjutas ka teisi Tasujaid. Sultan nautis igat surma, mida sai lahingus põhjustada ja ei valinud oma ohvreid. Mida lähemale jõudsid Tasujad Mužarimile, seda enam võttis Mužarim nende üle võimu. Lõpuks ei hoidnud nad end enam tagasi ka linnavahtide tapmisest, kui nende ellujätmine tähendanuks Tasujate saladuste ilmsiks tulemist.

Sõna Tasujate tegudest jõudis kuningani, kes andis välja käsu Tasujate vahistamiseks. Enne kui käsk jõuti täide viia, langesid Tasujad aga lõksu aardeküti kätte nimega Ugron. Ugron röövis Tasujatelt armutult kogu nende vara (sh Halaniidide Sarv) ning müüs nad maha KPRis tegutsevale Sinisele Seltsile. Vidrik ja Xerox said Ugroniga aga eraldi kokkuleppele ning lubati vabaks.

Sinise Seltsi küüsi andis end samal ajal üles Iiris - kolmas nendest neljast ellujääjast, kes Atšakrinis ärganud Mužarimi üle elasid. Iiris oli südames kasvanud Mužarimi omaks võtnud ja kasutas seal kasvavat võimu enese hüvanguks. Iirisest oli saanud Mužarimi kultuse liige, kes allus Vanaisale. Kui Vanaisani jõudis sõna, et Tasujad on Sinise Seltsi kätte sattunud (me ei tea veel, kust kaudu ta sellest teada sai), saatiski ta Iirise nendega kaasa, et too Tasujad Mužarimi poole värbaks.

Rääkimisvõimalust aga ei tekkinud, kuna Selts tegutses otsusekindlalt ja hukkas Sultani. Sultanis peitunud Mužarim vabanes ja võttis üle Tirtsu, kes ei suutnud seda jõudu ohjata. Vallandus põrgulik kaos, mille käigus pääsesid Tasujad põgenema, kuid Iiris ja Tirts kaotati silmist. Tasujad on KPRis, Velsgradi linnas ja usuvad siin läheduses leiduvat ühte Halaniidide hauakambrit, kuid nad ei ole veel suutnud välja uurida, kus täpselt.

Iiris veenis Tirtsu oma sisimas leiduvat jõudu omaks võtma ja Vanaisaga liituma. Kuna Tirts oli olnud tunnistajaks sellele, kuidas Tasujad ise kurjusesse langevad, ta murdus ja langes Mužarimmi. Ta naases Felsburgi maakonda, et seal Vanaisa teenida.

Felsburgi maakonnas on samal ajal maapiirkondades tekkinud mässumeelsus Kuninga karmide meetodite vastu, millega otsitakse taga viimaseid Keepide Gildi lojaliste. On olnud kokkupõrkeid talunike ja Vahtide vahel ning mõnes külas on aset leidnud lausa ülestõusud, mis on küll senini edukalt maha surutud.

Tasujad on Velsgradis viibides kaela saanud tagaotsimiskäsu, kus neid süüdistatakse noore tüdruku mõrvamises. Mõni päev hiljem kaaluvad nad võimalust lõplikult Mužarimi teenistusse astuda, kuid otsustavad pakkumisest veel esialgu siiski keelduda.

Keeldumine

Pean ütlema, et ma ei usaldanud seda neiut kohe karvavõrdki. See kuhu ta oma jutuga sihtis, istus mulle veel vähem. Kas tead, et Tasujate põhivandes seisavad sõnad: "Ma ei lase kurjal ennast ahvatleda"? Paistis nagu keegi teine ei mäletaks. 

Välja arvatud Maxwell. Küborg keeldus kategooriliselt Iirise jutuga kaasa minemast ja ütles seda ka kõva häälega välja. Ta veenis teisi enda poolele, kuni lõpuks Ingo, kes oli Iirise väiteid vahest kõige hoolikamalt kaalunud, lausus selle, mida enamik näis selleks hetkeks mõtlevat - meie lugupidamine, aga seda pakkumist ei saa me vastu võtta.

Justkui Ingo sõnadele punkti pannes, tõusis Inamis otsustavalt laua äärest püsti, et lahkuda. Saime kohe teada, kui sõbralik Iirise pale tegelikult oli. Ta rebis ennast laua äärest püsti, nii et õlleklaasid klirisedes laiali lendasid ja röökis üle joogisaali, kuidas Tasujad hakkavad Mužarimi teenima, kas nad seda soovivad või ei. 

Iirise vihast leegitsev pilk langes Inamisele, ja sedamaid hakkas Inamis väänlema, justkui oleks ta saatanast võetud. Keegi pidi midagi ette võtma, seega võtsin oma kitarri ja äsasin Iirise suunas, aga kerge käetõukega lükkas ta mu toolide vahele pikali. Aleksander tulistas tema suunas püstolist, aga see tegi Mužarimi saadikule nii palju kahju nagu oleks Aleksandri salves olnud vaid paukpadrunid. 

Maxwell oli kogu selle aja midagi soigunud, aga nüüd hakkas tema hääl teistest üle kostuma. Kristlane luges miskit püha palvet. Aga ta tegi seda jõuliselt, nagu kedagi käskides. Slava hakkas esimesena tema eeskuju järgima ja ühekaupa langetasid kõik Tasujad oma relvad ning liitusid palvega headuse poole, keeldudes Iirise vastu vägivalda kasutamast.

See oli Sultani kunagine õpetus, et Mužarimi vastu on hea sõna tugevam relv kui püss. Sa mait, kuidas see õpetus praegu ära kulus. Inamis vabanes Iirise haardest, kelle jõud oli nüüd raugemas ja liitus palvega.

Muusika oli baaris vait jäänud ja segaduses peolised saatsid kummalise etenduse suunas hämmeldunud pilke. Delina oli märganud, et tema sõbrad punapea vastu seisid. Nüüd jõudis temagi ringi juurde ja sööstis ühe pika hüppega Iiriseni, klammerdudes käte ja jalgadega tema keha ümber. 

Pole aimugi, mis siis edasi juhtus, aga järsku vajusid nad kõik meelemärkuseta maha. Võis olla 20 sekundit vaikust, siis lükati muusika uuesti käima ja pidu läks edasi. Baarikülastajate ükskõiksusest võinuks arvata, et püstolist tulistamine ja riituspalvuste lugemine pooldeemonite vastu on Roosas Sääres miski, mida juhtub üleöö.

Paar selli tulid siiski appi ja lohistasime oimetud kaaslased keldrisse. Roosa Sääre keldris on kitsad niisked kambrid kopitavate madratsitega, kus purjutajad end kaineks saavad magada. Need kambrid on viimased mitu päeva meie kodutubadeks olnud. Ühte sellisesse me nad tõstsimegi.

Siin  ma siis istun ja valvan neid. Proovisin küll mitut vanat trikki, aga luuke sõpradel lahti ei saanud. Mis mul muud üle jääb kui oodata.

Pakkumine

Päev algas paljulubavalt. Kõigepealt pidime minema Impeeria saatkonda, et Tasujate paberid korda saada. Selleks, et nad ei peaks ennast miilitsa eest varjama. Kui saatkonna uksest sisse astusime, pandi meid kõige pealt ootama. Vähemalt tund läks mööda, enne kui meid edasi kutsuti. Suursaadik Krafodan oli meid valmis vastu võtma.

Krafodan, kas tead, pole inimene ega asi. Ta oli ork, kui minu käest küsida, aga üks Tasujatest sosistas mulle, et see on hoopis horog. Minule on nad üks pada kõik. Lõbus oli näha ühte neid muinasjutuolendeid uhkelt ülikonda riietatuna. Ta küsitles meid mõnda aega. Märkasin, et ta ei suutnud irvitust tagasi hoida. Tema kavatsused näisid siiski head. Ta kinkis meile isegi relvad. 

Kui jutt oli otsa lõppenud, siis tegi maailm järsu pöörde. Ta hakkas meid süüdistama riigireetmises ja koostöös Keepide Gildiga. Tuli välja, et keegi meie seast oli peale vahejuhtumit Margareti majas, kus Tasujate käe läbi hukati seersant Ferdinand ja veel mõned linnavahid, küsinud audientsi kuninga juures ja kõik meie teod talle ette lugenud. Selgus, et Ugron oli Tasujad vangi võtnud ainult napilt enne, kui kuningas meid vahele võtta kavatses. Paistis nagu kõik tahaksid tükikest Tasujatest.

Krafodan oli otsustanud kuningas Bormanile teene teha ja kindlustada, et me kunagi oma jalga tagasi tema maadele ei tõsta. Ta konfiskeeris meile äsja kingitud sõrmejälgi täis relvad ja andis teada, et neid on kasutatud kellegi mõrvaks. Ta jättis meile mõned minutid edumaad enne miilitsa tulemist ja hoiatas, et me jookseks ja kunagi tagasi ei vaataks.

Mis meil üle jäi. Põgenesime saba jalge vahel tagasi Roosasse Säärde. Ainus paik Velsgradis, kuhu miilits oma nina ei pista. Siis tuli välja, et üks noor tüdruk oli tänaval mõrvatud ja meie kirjeldusega mehi otsiti kahtlusalustena. Delina hoidis meid oma baaris ohutult peidus, aga mida pidime edasi tegema? Meil polnud aimugi, kes see noor mõrvatud tüdruk on. Kas ta tapeti ja määriti mõrv meile kaela hiljem või tapetigi neiu lihtsalt, et meid süüdi teha? Me olime seal saatkonna ooteruumis ikka päris pikka aega passinud, kui nii võtta. 

Vahepeal oli Maxwell aga uue juhtlõnga saanud. Viimane paik, kus oli elanud see kohalik ajaloolane, kes aastaid tagasi Halaniide uuris - dr Gora. Ootasime mõned tunnid ja otsustasime siis leitud aadressi suunas teele asuda. 

Paik näis vale juba esimesest silmapilgust. Räämas seinad, laudadega kinni löödud aknad, roostetav auto kõnniteel. See oli vaeseim kant Velsgradis. Ometi läksime sisse.

Narkarid elasid seal sees. Tõsiselt tigedad narkarid. Nad ründasid meid niipea, kui nende pilgu alla jäime. Nad kandsid relvi ka. Noad ja pudelipõhjad, mõnel lausa püstolid. Mu seltsilised olid õnneks lahingus kogenud ja vaenlase elimineerimine polnud probleemiks. Midagi muud selles majas oli valesti. See polnud koht, kus mõistlik inimene peaks olema.

Otsisime koha läbi tuba-toa haaval. Mida kaugemale jõudsime, seda mädamaks kogu lugu läks. Nägime mingis toas üles poodud kassi ja kusagil teises sõgedat vanaeite higist imbunud linadel meist välja tegemata kiimlemas. Ingo ja Inamis olid selleks ajaks kindlad - siin on Mužarim.

Lõpuks leidsime dr Gora. Kuigi sel hetkel tahtnuks me kõik, et me poleks teda leidnud. See mees oli väga haige. Ta oli kasvanud üleinimlikesse mõõtudesse, aga mitte proportsionaalselt, vaid suurte paisete ja väändunud liigestega. Ta pidi kaaluma mitusada kilo. Esimene asi, mis ta meid nähes tegi oli ründamine, just nagu need narkarid eelmistes tubades. Sellest asjast me enam jagu ei saanud.

Proovisime jooksu pista, aga me ei saanud majast välja. Uksed olid sulgunud ja kui neid murdsime, täitsid õhu kaeblikud karjed ning ukseliistude vahelt hakkas voolama verd. Kuulid ei teinud koletisele häda ja sihikindlalt marssis ta meile lähemale.

Järsku sööstis Luulekahur tema suunas, samal ajal kahte suunda värsse pritsides. Mõistad, et see mees ei ole kellegi Hamlet eks ole. Kollist mööda sprintides hõikas ta midagi nagu "tule mulle järgi koll, muidu oled puhta loll". Nii või teisiti, tema plaan töötas ja Gora hakkas Luulekahurile järgi jooksma.

Pool sellest hoonest oli tegelikult mahajäetud ööklubi ja kandis nime "Raisk". Luulekahur juhataski kolli lagunevasse diskoruumi, kus hakkas mööda tuba ringiratast jooksma, peletislik doktor kuklasse hingamas. See võitis meile natuke aega.

Olime enne leidnud ühe metalse ukse, mis ei avanenud, aga mille peale oli piserdatud graffiti: "TLR4". Ragistasime ajusid, kuni lõpuks taipas Ingo tuua kaugemas koridoris mänginud teleri juurest pult ja vajutada number nelja (TLR - Teler). Ilmselt oli tegemist kellegi meelespeaga ukse avamiseks. Avanenud tee juhtis meid keldrisse.

Meil oli kiire, sest me ei teadnud, kaua Luulekahur oma maratoni jätkata jaksab, aga kui nägime, kes meile keldrisse peidetud magamistoast vastu jalutas, jäime hämmingust täitsa vaguraks. See oli Iiris.

Punapäisel neiul kulus ainult üks sõna, et dr Gora maha rahustada. Me nõudsime Tirtsu kohta, aga Iiris käitus, nagu oleks meile juba vana semu ning kinnitas, et Tirts on tagasi Impeerias ja tal on kõik hästi. "Parem kui hästi," lisas ta lõppu. Ta oli üllatunud, et me tema juurde tulnud olime, aga nüüd kui me juba siin olime, tahtis ta meiega pikemalt rääkida.

Iiris tuli meiega tagasi Roosasse Säärde. Istusime maha ja kuulasime, mis tal meile öelda. Õppisin siis, et sellel preilil on keel nagu maol ja sõnad kui mürk. Ta hakkas Tasujatele Mužarimist jutlustama. Ta vandus, et teeb seda Tirtsu nimel, kes on nüüd nendega ja oma kaaslasi igatseb. Ta ahvatles meid võimuga täita oma unistusi. Ta lubas, et meie seiklus saaks veelgi põnevamaks, kui heidaksime liitu Mužarimiga. Ta tuletas meelde, kuidas kõik teised meile nagunii selja on pööranud. Ta küsitles, miks me tahame kaitsta Ugroni ja Krafodani suguseid. Ta ratsionaliseeris, kuidas Mužarimi ärkamine ühendab inimesed ja loob vennalikuma maailma. 

Nägin oma kaaslaste vastuargumente raugemas. Lõpuks lausus keegi meie seast: "Tõesti, miks mitte?" Ja lihtsalt nii hakkasid Tasujad järsku sügavalt kaaluma võimalust liituda Mužarimiga.

Plaanitsemine Velsgradis

Mulle paistis, et Mummimaru vaikus oli esimene kord peale Ugroni kätte langemist, kui mu kaaslased enda meele puhkama said lasta. See polnud kerge vaatepilt, millele tunnistajaks olla. Oma sõbra, Sultani, kaotamine jõudis mitme jaoks alles nüüd kohale. Hoolimata kõigist tema vigadest tundsid nad vanast karvikust puudust. Mul ei olnud kunagi au toda selli kohata, aga selle põhjal, mis kuulnud olen, ei olnud vana kuigi palju erinev minust endast. Paistab seda sotti mees olevat, kellega ma oleks hästi läbi saanud.

Hommikul andis Tirtsu isa, Aleksander, meile kasutada vana mikrobussi, mis tal kuuri kõrval lagunes. Tänasime pererahvast ja sõitsime tagasi Velsgradi.

Maandusime Roosas Sääres ja otsustasime kokku panna tegevuskava. Siin veedetud päevade jooksul on muu rahva seast esile ujunud paar vennikest, kes Tasujatega päris sõbralikud on.

Üks neist on Maxwell - küborg, kes on elukutseline aardejahtija, ja teine Slava - endine snaiper armeest, kes omal käel juba mõni aeg Mužarimi kultuse jälgi on nuuskinud. Mina isiklikult seda Slavat ei seedi. See sell hoiab saladuses oma põhjust kultistide otsimiseks ja pealegi puuduvad tal igasugused kombed.

Maxwell on kõige suuremaks abiks. Ta otsis välja ühe nime - dr Gora. See on ajaloolane, kes oli teoretiseerinud Halaniidide Sarvest kohalikus teadusajakirjas. See näis kompetentse juhtlõngana. Paraku oli  tarkur juba kevadest saati teadmata kadunud. Homseks pidi Maxwell tema kohta rohkem välja uurima. Lisaks kõigele sellele olime teada saanud, et mõni päev tagasi olla Tirtsu ja Iirist piiri lähistel nähtud. Saatsime Xeroxile kirja, et ta tüdruku suhtes silmi lahti hoiaks.

Ingo oli samuti tegus. Tema vanamees oli olnud omal ajal seotud KPR ja Impeeria sõjalise koostöö projektidega. Ammukütt otsis linna pealt ühe oma isa semudest üles ja korraldas meile võimaluse viisa saamiseks. Kõik, mis meie tegema peame, on kohalikku Impeeria saatkonda minema ja paluma, et nad meie eest kostaksid. Ingo sõber pidi hoolitsema selle eest, et Velsgradi ametkond viisataotluse rahuldab. See on hea uudis, sest tähendaks, et enam ei pea ennast miilitsa eest peitma.

Kõik need toimetused võtsid parema osa päevast. Homme näeb, kas tulemusi ka on.

Mummimaru külastamine

Minu uute sõprade sõnadest ei piisanud Delina usalduse võitmiseks. Roosa Sääre omanik muutus abivalmiks alles siis, kui Tasujad tõid talle tagasi pistoda, mille üks narkoparun varastanud oli. Tegu pani proovile Inamise ja Ronani varjudes hiilimise oskuse, aga õhtu lõpuks olime pättidest kubisenud uhkest mõisast pistodaga vaikselt tagasi saabunud. Kõva abi sellest ka oli - Delina ei teadnud kirbumustagi Tirtsust, relvadehankimisvõimalusest ega vulkaanist, kuhu Purgatooriumist leitud vihje meid Halaniidi otsingul justkui suunas. Ainuke hea uudis oli meile imekombel kätte jõudnud kiri, mis peale dešifreerimist osutus sõnumiks Xeroxilt. Ta teatas, et tal on kõik korras ja ootab Tasujate naasmist Felsburgis.
 
Krabasime kaasa ka mõned taskutäied rublasid, millest diiler Serdjuk vast liiga puudust ei tunne. Minu investeering Tasujatesse meie esmakordsel kohtumisel oli tänu sellele käigule rahaliselt mitmekordselt tagasi teenitud ja tavaliselt oleks nüüd koht, kus ma oma teed läheks. Olen tänaval elatud aastakümnete jooksul kuulnud nelja tuhandet erinevat maailmalõpukuulutajat, kes tulevad ja siis lähevad. Leian, et parim lahendus on pugeda kivi alla ja oodata kuni hullem mööda läheb. Aga seekord on teistsugune. Olen näinud agulipimedustes asju, mis ei tohiks olla. Viimase aasta jooksul olen märganud oomeneid. Midagi kohutavat on ärkamas. Kõik need argieludes inimesed meie ümber ei aima midagi, aga mina olen märke näinud. Olen üksikute hulgas, kes üldse teab, et midagi tuleks ette võtta ja kui ma selle vastu ei kätt ei tõsta, siis aitan ma sellele kaasa. Mul pole muud valikut, kui ennast Tasujatega siduda.

Üle mere, mis alati liigub, alla mäest, kust tulesilm piilub. Velsgradi saabumisega olid Tasujad ületanud Sinijõe ja seisime mõne päeva kaugusel hõõguvast vulkaanist. Koht lihtsalt peab õige olema!

Vulkaani ümbritsev Velsgri Mäestik kubiseb vene sõduritest. Neil on seal mingisugune operatsioonide keskus. Iga kohalik teab rääkida, et tsiviilelanikud mägedele ligi ei pääse, aga nagu KPRis ikka, on igal ühel oma arvamus miks, ja tõde ei tea keegi. Meil on vaja plaani sinna sisenemiseks, aga veel enne peaksime selgitama, kuhu me seal täpselt minna tahame. 

Ükskõik, mis raja me siit edasi võtame, siis parem varustus kulub Tasujatele ära. Enne vangi langemist olid nad teinud kokkuleppe Luulekahuri õe Margaretiga, et too korraldaks osa nende varustusest ainsasse kindla aadressiga kohta, mida nad siinpool Sinijõge teadsid - Mummimaru tallu. Võtsime varahommikuse liinibussi talu suunas.

Me ei öelnud Tirtsu vanematele, mis nende tütrest saanud on või millega me täpselt tegeleme. Rääkisime, et oleme sõbrad, meie sõnu toetamas laialdased teadmised Tirtsu iseloomust, lapsepõlvest ja perekonnast. Mul polnud raske mõista, miks Tirts oli kasvanud just selliseks nagu ta oli. Tema ema, Danja, oli kleenukese kehaga valge naeratusega naisterahvas ja isa otsekohene lokkis juustega sõbralik mees nimega Aleksander (ta nägi väga sarnane välja meie enda Aleksandriga, kui välja jätta paarikümne aastane vanusevahe).

Saime sooja vastuvõtu osaliseks ja rääkisime pikalt juttu Tirtsust ja muust huvitavast. Paraku ei olnud Margareti saadetis Mummimaruni jõudnud. Otsustame veeta siin öö ja naasta hommikul Velsgradi.

Ikka veel põhjas

Panin hakkama kõik, mis mul hinge taga oli, aga sain Tasujatele mõned rublad hangitud. Kaalusin oma järgmise sammu arukuses, aga viisin nad siis trahtrisse nimega Roosa Säär - kivi mille alla poevad kõik lurjused ja kaabakad, kes Velsgradi koduks peavad. Miilits siia ei trügi ja mu uued sõbrad on dokumentideta Impeerialased.

Tasujad leidsid siit endale mõned sõbrad ja tutvused ning ridade vahelt olin kokku pannud ka puudujäävad lüngad Tirtsu viimase kirjutise ja meie kohtumise vahel.

Ugron oli Tasujad müünud Sinisele Seltsile, kes nad Velsgradi tõi. Siin kuulati Tasujad üle. Sinine Selts näib olevat huvitatud vaid Atšakrinis toimunu matmisest. Mužarim on neile võõras sõna. Lisaks Tasujatele oli nende vangistuses ka Iiris. Inamis ja teised paistavad olevat üsna kindlad, et kokku pääses Atšakrinist tulema neli põgenikku - lisaks Sultanile ja Xeroxile seesama Iiris ning üks salapärane mees nimega Kevin, kelle mineviku kohta nad selle järelduse alles oma vangisoleku ajal suutsid teha.

Xerox ja Vidrik ei olnud aga kunagi Ugroni käest Seltsi küüsi jõudnud ja siinviibivad Tasujad ei tea nende saatusest midagi. Selts oli nördinud, et Xerox nende kätte ei sattunud. Nüüd võib vist kindel olla, et Selts seisis Lucinda küborgina ülesehitamise taga eesmärgiga lasta kergesti jälitataval robotil end Sultanini juhatada.

Selts hukkas Sultani.

Seda nad tahavadki. Tappa kõik ellujäänud Atšakrini põgenikud. Aga Sultani surma järel oli Tirts haaratud pimedatest jõududest. Mis iganes Sultani sees elas, kandus temasse üle ja andis talle üleloomulikud võimed. Pakun, et Sultan oli kõike seda suutnud enda sees taltsutada, aga Tirtsul selline tahtejõud puudus.

Tirts kasutas oma väge, et Seltsi punkrisse kaost ja surma külvata. Mis iganes neil seal täpselt juhtus, aga lõpuks olid Tasujad endale vabaduse välja kaubelnud. Nad visati tänavale oma vabadust nautima, aga üks Tasuja oli puudu. Mis oli saanud Tirtsust ja Iirisest näis painavat nende kõigi mõtteid.

Nüüd on Tasujad sobitamas sõprust Roosa Sääre omanikuga. See on kahtlase välimuse ja hämarate motiividega naisterahvas Delina, keda juttude järgi nähakse ringi liikumas vaid ööpäeva pimedatel tundidel. Siiski - Delinal on tutvusi ja tutvusi on Tasujatel püsti tõusmiseks vaja.

Põhjakäik

Nad kutsuvad mind Vanaks Saapaks. Need märkmed vedelesid märjas loigus Anatoli Pandimaja taga ja ma ei tea mida neist arvata. On see kõik siin tõsi? Kui jah, siis pean järeldama, et vaene tüdrukutirts, kes seda pärimust kogus on hädas.

Ma olen need lehed leidnud ja ei saa enam midagi teha, et neid mitte leida. Kas see võib olla päriselt? Kahtlus kummitab mu mõtteid. Kaustiku kõrval vedeles ka vana polaroid, mis kõigele vaatamata veel pilte trükib, aga muid niidiotsi siin pole.

Ma jäin ümbruskonda luusima, et leida, kas siit veel miskit seotut silma torkab. Vahest nägi keegi, kes need asjad siia jättis.

Neli päeva hiljem nägin autot Pandimaja taha tagurdamas. Uks tõmmati lahti ja viis inimest heideti tänavale. Neile olid kotid pähe tõmmatud ja näis nagu oleks nad peksa saanud, aga nad olid elus.

Jälgisin neid natuke aega kaugemalt, kuni veendusin, et mõned neist on isikud kaante vahele kleebitud piltidelt. Tundsin ära Inamise, Aleksandri, Ronani, Ingo ja Luulekahuri.

Nad näisid eksinud, nälginud ja hädas. Ühtlasi olid nad tõestus, et see lugu on päris. Astusin juurde ja pakkusin oma tagasihoidlikku abi. Mees peab olema madalale langenud, et Vana Saabas talle abiks saab olla, aga just sellisest olukorrast ma Tasujad leidsin - näpud põhjas, üks kaaslane surnud, kolm kadunud ning röövitud paljaks kõigest, mida nad nii suure vaevaga jahtinud olid.

Õnneks tean hästi, kuidas siinkandis söönuks ja puhanuks saada, ka siis kui kopikaid taskus pole. Seda saan ikka nende heaks teha. Velsgradis jagub palake igaühele.

Vangid

Lahkumine Felsburgist
Vedelesin poolunes kaks ööd ja terve päeva, tõustes vaid kemmergu kasutamiseks.

Kui lõpuks jalad alla võtsin, jõudsin joogisaali. Istusin koos Tasujatega ja leidsime end vestlemas isiklikest asjadest. 

Xerox kirjeldas, et ta on juba ammu surnud. Alates päevast, kui ta Lucindana bussi alla aeti. See vari, mis temast Xeroxina alles jäi, jätkab vaid selleks, et võita Mužarim. Kui see on tehtud, ei plaani ta eksisteerimist jätkata. "Ju vist oleks tore enne seda veel oma vanemaid kohata," lausus küborg, kes oli inimelus lahkunud oma vanemate juurest napilt peale täiskasvanuks saamist, "aga neile tooks see ainult kannatust, kui nad näeksid, mis minust alles on". Leidsin pisara mööda enda põske alla voolamas. Olin arvanud, et ei suuda jälle nutta.

Ingo ei väsinud kordamast, kuidas tema üleeilne tegu oli olnud grupi hüvanguks. "Ma vannun, et minu lojaalsus Tasujatele püsib vankumatuna," seletas ta, "Sõbrad, ma ei lööks iialgi teile nuga selga". Ma ei kahtle Ingo usaldusväärsuses. See on Sultan, kes pani teda seda tegema. Mitte mõne manatriki ega sõna ega teoga, vaid üksnes sellega, et viibib meie seas. Ta toob inimestes välja halvima.

Valmistusime jätkama oma rännakut Kibujärve ja läksime otsima Sultanit, kes kuninga käsu tõttu enam oma jalga linna tõsta ei tohi ja seetõttu meie siinviibimise ajal telgiga metsas ööbib. Me leidsime ta lõkke ääres istumas ja veidraid sõnu õhku pomisemas. Ta tegi meid vaevu märkama, kui lähenesime. Sõnad olid kauges araabia keeles. See on esmakeel Mužarimi kummardajate seas.

Sultan paistis olevat transis ja kuigi ta nägi meid ja loidude sammudega järgigi tuli, kui me ees ära liikusime, ei suhelnud ta meiega rohkem, kui noogutuste abil. Miski, mis me tegime, ei toonud teda sellest olukorrast välja ja me jätkasime teekonda Kibujärve.

Kibujärve
Aleksander oli meie tulekust kirjaga ette teatanud ja meid ootas vastuvõtupidu!

Aleksandril on siin naine! Krässus juustega punapea, kes juustevahelt paistvate sarvenukikeste järgi otsustades pole täisvereline inimene. Näib, et armastus ei küsi liiki. Neiu nimi on Skiili. Aleksander vahetab meie rännakute ajal naisi nagu sokke. Poleks iial kahtlustanud, et tal keegi selline ootamas on. Ja mina veel uskusin, et suudan ta lõpuks endale võita. Miks viimasel ajal kõik mu lootused killustutatakse?!

Mööda peorahvast hakkas ühel hetkel ringi liikuma kohalik jook nimega Tünn. See oli küünarvarre kõrguses anumas ja valmistaja on juba aastaid lubanud salapärast autasu sellele, kes joogile põhja teeb. Nagu ikka leidus proovijaid palju.

Ärkasin koos kahe tüdrukuga hunnikus muru peal lebades. Süda läikis ja kondid olid nõrgad. Ma pole iial sellist pohmelust kannatanud. Isegi õhtul käisin veel oksendamas.

Mulle meeldib Skiili. Ta õpetas mulle siin veedetud paari päeva jooksul nii palju Impeeriast ja viis mind kaunitesse salapaikadesse Kibujärve metsas. Hiljem küpsetas ta meile kõigile õhtusöögi.

Aleksander rääkis, et külaelanikud jutustasid talle vähem kui nädala eest Kibujärve saabunud punajuukselisest Iirisest, kes oli otsinud Tasujaid. Järgmisel päeval olid talle järele tulnud suurte kübaratega õudust külvavad mehed, kellega naine vabatahtlikult kaasa läks. Me teame nüüdseks seda trikki. Obadus kultisti roikalt võib nõrgema ohvri viia Dimensiooni ja kuni ta sealt väljapääsu ei leia, jääb tema keha kultiste teenima. 

Skiili küsis meie kodude kohta ja sellest, kuidas tuttavaks saime. Jutt läks  tuleviku peale ja selgus, et Ingo plaanib peale nende raskete aegade möödumist võtta endale hoolimata kõrgest east üks hea naine ja temaga kodu luua. Ka mina unistan kauges tulevikus tugevast mehest ja lastekarjast. Mul oleks võinud see praeguseks olemas olla, kui ma Mummimarut ülikooli heaks jätnud poleks. Otsustasime, et kui selline aeg kätte tuleb, annab Aleksander meile mõlemale lapi maad Kibujärves, kuhu saame enda majad rajada. Mõte andis mu südamesse soojust, sest olin alati eeldanud, et peale meie otsingute lõppu lähevad Tasujate teed alatiseks lahku. Ma kardan, et olen alates Mummimarust liiga palju muutunud, et peale tagasiminekut sinna paikseks jääda. Kibujärve kõlab hästi.

Ingo, Inamis ja Xerox proovisid veel õhtul Iirise ja kultistide jälgi üles võtta, lootes, et kuivad ilmad on rada säilitanud, aga paraku ei leinud nad midagi.

Õhtul õnnestus inimpsühholoogiat suurepäraselt analüüsival Xeroxil Sultan transist välja tuua ja ta magama panna. Meil oli kõrini tema räpakusest ja distsiplineerimatusest. Mužarimi haare tema üle oli tugev ja ta keeldus võitlemast. Tegime seda tema eest. Teadsime Lucinda jutustustest, et Purgatooriumist pärit Sultan oli kunagi olnud hoolitsetud välimusega siledanahaline mees. Inamis kasutas mingit nõiarohtu, et tema und süvendada ning ülejäänud öö veetsime teda pestes ja raseerides. Hommikuks oli meie ees puhas poiss.

Ärgates oli Sultan ääretus segaduses. Aga ta jäi rahulikuks ja tema sõnad näisid meile puhtamad. Kas meie teost võis tõesti abi olla?

Läänesadam
Lahkusime järgmine hommik ja jõudsime õhtuks Läänesadamasse.

Järgmine laev KPRi lahkub nelja päeva pärast. Mida me seni teeme?

Kohtasime joogisaalis jälle Luulekahuri õde Margareti, kes oli peale meie eelmist kohtumist võtnud jalge alla tee lõunasse. Kuhu ja miks ta ei täpsustanud, kuid tunnistas, et tegu on Gildi asjaajamistega. Luulekahuri ja tema sõprade heaks oli Margaret valmis andma endast parima, et smuugeldada üle piiri mõned esemed, mida meil seal vaja võib minna. Keepide Gild on peamiselt siiski salakauplejate ühing. Andsime talle smuugeldamiseks relvi ja muud varustust ning mina kirjeldasin talle Mummimaru asukohta - minu kodu ei jää piirist kaugele ja on ainuke kindel aadress, kuhu me KPRi rännates kindlasti sattuda tahame. Margaret lubas need paari nädala jooksul kohale korraldada.

Võtsime jälle jooke ja vajusime raskete kehadega voodisse.

Võõras kingitus
Ukse peal prõmmitakse ja hõigatakse Sultanit ja Xeroxit! Läheme asja uurima.

Joogisaalis on kaks kübaratega kultisti! Külastajad on hirmunult kogunenud ühte punti vastu kaugemat seina, aga kultistid lihtsalt seisavad. Peale sisenemist olevat üks neist lausunud hautagusel häälel kaks sõna: "Sultan.. Xerox..", mille peale kohalik teenijapoiss neid kutsuma oli jooksnud.

Üks Mužarimikummardaja võttis suure koti ja heitis selle meie suunas põrandale. Xerox ei mõelnud kaua. Ta on viimaste nädalate jooksul õppinud Inamiselt mõõgavõitlust ja Ronanilt kaklemist ning nüüd paljastas ta terarelva. Ingo vinnastas välgukiirusel ammu. Siis kostis kultistide kõrist ebamaine kriiskamine, mis tungis läbi liha ja luu. See värvis maailma mustaks ja külvas paanikat mõistusesse. 

Ainult Inamis ja uuestisündinud Sultan koos oma kahe salapärase tänavasõbraga suutsid sellest üle olla ja kübarakandjaid rünnata. Aga neist ei olnud Mužarimi vaimulikele vastast. 

Kui mu mõistus selgines, nägin teadvusetut Inamist vedelemas vereloigus ja Sultanit transis kõikumas ja araabiakeelseid sõnu pomisemas.Üks tema tänavasõpradest oli kadunud ja me ei leidnud teda ega tema laipa kusagilt. Kultistid ise olid lahkunud.

Avasin koti, mille nad meile heitsid. See oli kulda täis. Ma eelistanuks leida sealt laibad või rotid või kasvõi pommi. Mille eest see kuld? Inamis jutustas hiljem, et peale seda, kui kübarakandjad ta alistasid, olevat üks neist tema kohal seisnud, et surmahoopi anda, aga pööranud siis pilgu eemal soiguvale Sultanile ja Inamise elu säästnud. Nad kaitsevad teda, justnagu siis kui meid Tammekõivas vangistati..

Kuidas ahnus meid upakile ajas
Hommikuks olid Sultan ja Inamis taas teadvusel. Inamise kole näohaav teeb tema peale vaatamise raskeks ja ta tunneb ennast nõrgalt, aga suutis juba lõunaks jalule tõusta.

Toibusime kogu päeva lahingust ja kuulasime võõrastemajaomaniku kiitusi meie vapratele võitlejatele.

Õhtul juhtus joogisaali keegi lärmakas mees nimega Joofan, kes kiitles, kuidas ta varsti nii rikkaks saab, et Jumalad ise tema käest laenama tulevad ja oli väga solvunud, et võõrastemaja omanik tema jooke vihikusse ei lubanud kirjutada. Luulekahur veenis teda oma rikkaks saamise skeemi meiega jagama.

See polegi nali. Mees teab midagi Mustast Prismast - see varandus, mida teiste hulgas ka Ingo ja Vidrik tükk aega jahtinud on. Ta oli purjus ja lubas meid viia oma keldrisse, sadamast mitte väga kaugele jäävas metsamajas. Ehk saame teda aidata varanduse leidmisel ja leppida kokku mingi osa saagist?

Oleme kohal. See on suur maa-alune ruum, mille tagumisel seinal rippuv kaart on täis kriibitud märkmeid ja noolekesi. Asume lähemalt uurima.

Lõks! Lae alt puistati tuba täis jahu ja loobiti võrke alla!

Kõik on jahupilves, ma ei näe midagi!

Murdsime võrkudest välja. Salapärased võõrad valguvad ruumi. Lahing!

Neid on liiga palju! Kas nii see lõppebki? Ronan on sisse piiratud! Luulekahur vaenlaste käes vangis! Vidrik võeti kinni! Inamis alistub! 

Kõik!

Heitsime oma relvad ja tõstsime käed. Anname alla! Vähemalt ei saanud keegi hukka.

Nad võtsid kogu meie varustuse. Peagi saabub võõraste pealik oma saaki üle vaatama.

Ruumi astus maha aetud juustega kitsa näo ja terava lõuaga mees, kes ei suutnud meid nähes üllatunud muiet tagasi hoida. Lõks polnud mõeldud meile, aga nüüd olime tal ettekavatsemata üllatusena peos. Saak, kes esimesel korral minema pääses. Ta oli Ugron Tammekõivast...

Plaan
Nüüd pole meie plaanid enda teha. Mõõgad ja sõnad on alt vedanud, loota jääb vaid õnnele.

Samm pimedusse

Pidustused
Küünlavihu rahvas juubeldas rõõmust kui võiduga naasime. Mõdu jooksis ojadena ja jalad tantsiti villi.

Kui kohalikud vaimulikud olid lahingus vigastatud Ronani haavad sidunud, leidis ka tema oma tee  joogiruumi. Lahingus oli ta ainsana väejuhtide seast uljalt esirinnas vaenlasele peale tormanud ja nagu nüüd nägime, olid sõdurid seda tähele pannud. Kui Ronan ruumi astus, jäi kõik vaikseks. Siis hakkasid sõdurid aina suuremas hulgas tema nime hõikama, kuni lõpuks kogu kõrtsirahvas kappadega vastu lauda trummeldas ja Ronani nime hõikas. "Hirmutu", nimetasid nad teda, "Hir-mu-tu! Hir-mu-tu! Hir-mu-tu!"

Järgmisel hommikul lubasime enamuse oma meestest tagasi perede juurde. Kui jama majja tuleb, siis kogunevad nad käsu peale taas kokku. Seekord juba Tasujate, mitte Küünlavihu sõjalippude all.

Aleksander pakkus igale enda all sõdinud mehele ja nende peredele suure lapi maad, kui need tema külla elama tulevad. Nii saigi, et Küünlavihust asus Kibujärve suunas teele kümneid, koos vankrite ja eeslitega. Nad otsustasid kasutada kaubateed, mis läheb turvaliselt ümber Küünlavihu ja Felsburgi vahele jääva soo. See tee on pikk ning mõned Tasujad nõustusid võtma minuga otsetee läbi raba, kuni teised kolonni eskortisid.

Felsburg
Veetsime linnas terve nädala, enne kui Aleksander koos oma inimestega müürideni jõudis. Tervitasime üksteist ja rõõmustasime, et teekond oli ohutu olnud.

Ingo, meie Impeeria armee eruohvitser, oli linna peal veedetud aja jooksul rääkinud juttu oma endiste alluvatega Felsburgi Vahtide seas. Ta hoiatas, et kuigi Keepide Gild oli praktiliselt juba välja juuritud, on nüüdseks hakanud Varagi lojalistide hulk hoopis kasvama. Mis seda muutust ajendab, ei osanud Ingo ega tema tuttavad arvata.

Salapärane naine
Plaan oli veeta üks õhtu Felsburgis ja siis edasi Kibujärvele liikuda, et Aleksandri uued pered sisse seada. Seejärel liiguksime edasi Läänesadamasse ja uuriksime oma võimalusi ületada riigipiir KPRi.

Selle asemel kuulsime kõrtsis lugu, kuidas mõni aeg tagasi oli keegi naisterahvas järjekindlalt Luulekahurit otsinud ja kõigilt tema kohta pärinud. Ta jättis kõrtsmik Faerunile lausa enda aadressi. Oli küll juba hiline õhtu ja enamus meist polnud enam kained, aga otsustasime naisterahvale külla minna, et juba hommikul vara asjaga valmis olla ja linn selja taha jätta.

Jõudsime õhtupimeduses salapärase aadressini ja koputasime uksele. Keegi ei vastanud.

Aleksander pani tähele, et ukselukk oli lahti muugitud. Meie otsija võis hädas olla! Paljastasime relvad ja astusime majja.

Ülemiselt korruselt ei leidnud me kedagi. Toad on korras ja rüselusjälgi ei paista. Vaatame keldri ka üle.

Kelder läheb üle pikaks tunneliks! Oleme ettevaatlikud ja jätkame otsinguid.

Sultan koos oma kahe habetunud agulisõbraga tegi keldrist leitud toidusahvri tühjaks. Me protesteerisime, aga tüüp ei hooli meie sõnadest. Oleme võõras majas ja röövime toitu.

Tunneli lõpus oli salalukkudega lukustatud värav. Tasujad on sellest salakavalamate mehhanismidega kokku puutunud ja suutsime luku avamismeetodi välja nuputada. Läheme sügavamale.

 Leidsime lukustatud ukse tagant inimese! Ta väidab olevat seersant Ferdinand Felsburgi Vahtidest, kes on siia vangistatud kellegi naisterahva poolt. Otsustasime teda mitte usaldada ja vaadata läbi veel kontrollimata tunnelisuud, enne kui ta vabadusse laseme. Ta polnud otsuse üle rõõmus, aga kui endale kindlaks jäime õhutas meid silmi lahti hoidma teiste Vahtide suhtes, kes samuti võõra naise poolt siia vangistatud võivad olla.

Sattusime teises tunnelisuus varitsuse ohvriks! Pesuväel mullased mehed ründasid meid pimedusest kaigastega. Olime paremini relvastatud ja surmasime ründajad kiiresti. Teise tunnelisuu lõpust leidsime veel kongikesi.

Otsustasime, et aitame seersandi majast välja ja eskordime ta Vahtide juurde, kes saavad kinnitada, kas mees on see, kes ta väidab. Kui ta nägi meie surmatud varitsejaid, ahmis ta õhku ja süüdistas meid valvurite tapmises. Ilmselt olid nood oodanud, et naasejaks on nende pahaaimamatu vangistaja, mitte relvastatud kümnepealine sõjasalk. Selgitasime talle, et tegemist oli enesekaitsega. Ferdinand jäi kurvaks, aga lõpetas meie süüdistamise.

Nüüdseks olime tunnelites seigelnud juba tunde ning koidik oli kätte jõudnud. Väljapääsu poole liikudes sai ilmseks, et korteriomanik on naasnud. Proovisime teda ootamatult tabada, aga sattusime hoopis olukorda, kus me pimeduses teineteist kirbul hoidsime.

Ingo hõikas võõrale, et saabusime siia aadressi järgi, mille üks naisterahvas oli meile jätnud, aga alles siis, kui jutuks tuli Luulekahuri nimi, sai lugu lõpuks selgust.

Margaret
Tegemist oli Margaretiga, kes, nagu selgus, on Luulekahuri õde!

Kui Margaret nägi, et Luulekahur on kaotanud ühe oma kätest (juulikuises Küünlavihu lahingus), läks ta püha viha täis, uskudes, et keegi meist on sellega hakkama saanud. Luulekahuril õnnestus ta maha rahustada.

Olukord on endiselt pingeline. Järgmiseks üllatuseks tuli välja, et Margaret on Keepide Gildi liige. Ta ei salanud, et vangistas siia Vahid, kes tegelesid Gildi jahtimise korraldamisega linnas. Ta oli varitsenud neid ajal, kui neil polnud vahetust ja juhtusid kõrtsist purjakil peaga kodu suunas taaruma. Margaret oli neid üle kuulanud eesmärgiga Gildi linnas varjavatele liikmetele eelist anda. Meid rünnanud vahid olid ise kongidest välja murdnud. Kellegi tapmine polnud kunagi tema eesmärk, aga nüüd, kus see juba juhtunud oli, ei paistnud ta sellest verest välja löövat.

Margaret jätab mulle vabameelse mulje. Isegi selles olukorras, ei paistnud ta ärrituvat ja seletas oma seiklusi naeratusega. Välisuks oli muugitud tema enda poolt, kuna Margaret kaotas mitu päeva tagasi oma võtme ära. Peagi olid nad Luulekahuriga embusi vahetamas ja jutustamas kodusest Wattenduffeni külast ning sellest, kuidas neil oli peale Luulekahuri lahkumist mädatomatite üleküllus tekkinud. Margaret oli külast lahkunud, et Luulekahur tagasi tuua, kuna elu ilma Luulekahurita oli kõigile igavaks muutunud. Kui ta aga Luulekahuri jälje Felsburgis kaotas, sattus ta rahahädadesse ja avastas endal ande inimesi petta ja varjudes hiilida. See juhtis ta Keepide Gildi, kus ta nüüd juba mitu nädalat liige on olnud.

Ülejäänud Tasujatest vaidlesid omavahel vihaselt. Olukord oli keeruline. Kui eskordime seersandi välja, annab too tunnistusi Luulekahuri õe vastu. Veelgi hullem - ta jutustab sellest, kuidas olime tapnud kolm Vahti. Ja ta teab nüüd, et Luulekahuri õde on Gildi liige. Ingo kartis, et sellest piisab, et kõik Tasujad Kuninga põlu alla sattuksid. Teised jällegi keeldusid Kuningale lojaalset sõdurit vaenlase kätte jätmast.

Xerox hakkas koos Inamisega otsustavalt trepist üles liikuma, et seersant vabadusse aidata, aga Luulekahur seisis oma õe ees ja paljastas uljalt mõõga. Tahtsin kõiki rahustada, aga olin liiga hirmul, et häält teha. Siis kostis plaksatus ja iiveldama ajava krõksatusega purustas nool seersandi kaelalülid. Tema elutu keha põrkas vastu Xeroxi metalset õlga ja jäi elutult maha veritsema. Ingo langetas oma ammu.

Kõik ehmusid sellest liigutusest. Ingo proovis seletada, kuidas see oli ainuke võimalus Tasujaid päästa ja jätkata jahti Mužarimile, aga sõnad jäid talle kurku kinni. See näis mulle halva unena.

Hääled kadusid kaugele ja miski ei huvitanud mind enam. Ma vaevalt märkasin koletust olukorrast oksendama hakanud Ingot ja Sultani rahulolevat muiet. Sir Keldronil oli õigus! Sultan teeb meiega midagi! Tasujatest on saanud mõrtsukad! Ja mina olen üks nende seast!

Kõik oli vatti mattunud kui ma selle jõleda sündmuse selja taha jätsin ja koidupäikese valguses Felsburgi tänavaid pidi Faeruni Kõrtsi suunas komberdasin. Ma ei teadnud, kus on teised ja mind ei huvitanud. Tahtsin lihtsalt reaalsusest pääseda. Tahtsin ärgata ja avastada, et see kõik on uni. Maandusin Faeruni üürivoodile ja nutsin end magama.

Plaan
Magada, magada, magada.

Purgatoorium; Küünlavihu

Avastusi Purgatooriumist
Uurisime veel Ronani siinviibitud aja kohta. Meile jutustati, kuidas Ronan, keda tunti muidu, kui halvasti distsiplineeritud ja üleliia uudishimulikku õpilast, oli ühel hetkel muutunud eeskujulikuks kloostrikasvandikuks, kes kogu oma vaba aja treenigule ja meditatsioonile pühendas. See muutus leidis aset ligikaudu samal ajal, kui Ronani mälu katkeb.

Hiljem oli kloostrit külastanud keegi mustas ülikonnas mees, kes oli otsinud Mužarimi Eepost, aga mungad ei nõustunud sellest rääkima. Kui mees lahkus, järgnes Ronan talle mõned päevad hiljem, kaasas ebapühaks peetud raamat. Mis juhtus edasi, võime vaid oletada, aga kirjeldusest jääb mulje, et salapärane külaline oli agent Tarust - orbiidil tiirlevast hiiglaslikust kosmosejaamast. 

See on halb. Taru on meie haardeulatusest väljas. Ronani oimule tätoveeritud numbrid ja peanahale opereeritud seadeldised andsid meile juba ammu mõista, et mees on osa ajast Tarus veetnud, aga lootsime siiski teist seletust leida. Xerox arvab, et kui läheksime üle piiri KPRi, oleks ta võimeline ühendama sinna raadio, mis lubab Ronanil taas Taruga ühendust saada.

Ma hiilisin parasjagu varjudes, kui juhtusin peale vestlusele, mis ilmselt minu kõrvadele mõeldud polnud. Zonyomi õhutas Sultanit hülgama oma valitud rada, loobuma oma maskeeringust ja tõusma üles sirge seljaga. Ta rääkis, kuidas Purgatooriumi õpetused meele nii tugevaks distsiplineerivad, et Mužarimi Eeposel siin kellegi üle võimu pole. Ta rääkis, kuidas Sultanil pole veel hilja varjudest välja murda, taastada enda väärikus ja hüljata pimedusse viiv rada. Aga Atšakrini jälg vajus pikal mehel raskelt. Sultan pööras Zonyomile selja ja lahkus.

Tagasitee Felsburgi
Asusime tagasiteele Felsburgi. Kasutasime Purgatooriumi Väravatest möödumiseks Dimensiooni.

Tagasiteel arutasime leitud suunaviite hauakambritele ja mõtlesime välja järgneva. Jutt tulesilmast ja liikuvast merest vihjab ilmselt vulkaanile, mis jääb teisele poole Sinijõge, KPRi aladel. Pealinna süda ja sügavale maetud sangar võivad väga hästi jutustada hauakambrist, mille leidsime iidse linna varemete alla jäävatest vesikoobastest. Põrgu ja must loss näivad vihjavat Atšakrinile. Ning hambutud aastad laanlastele, kes iial vanadusse ei sure. Nendest saavad meie järgmised sihtpunktid.

Oleme tagasi Felsburgis. Jõudsime siia mõned päevad peale verist siselahingut. Kuningas Bormani sünnipäeva puhul oldi Keepide Gild linnast välja kihutatud. Mitmed olulised liikmed olid vastupanud osutanud ja tänavatel oli järgnenud verevalamine. Nüüdseks oli suurem mäsu möödas ja kuninga käsul Gildi tegevus igaveseks keelustatud. 

Lubame endale mõned nädalad puhkust, et ravida vanu haavu ja puhata väsinud vaimu ning keha.

Küünlavihu taaskülastus
Nädalad möödusid rahulikult, olen värske ja reibas.

Saabus sõna Küünlavihust, kus paluti meie saabumist Isand Torani jutule. Olime plaaninud alustada rännakut KPRi, et hankida kontakt Taruga ja vahest uurida ka Turmatule Vulkaani. See palve sundis meid aga neid plaane edasi lükkama. Pealegi on Küünlavihu meile võlgu paraja sendi ning rahakohvrite täitmine võib enne sellist reisi hea mõte olla.

Teekond Küünlavihusse läheb vaevaliselt! Võtsime otsetee läbi raba ja juba teist päeva ladistab vihma. Sügis näitab hambaid. Kõik see niiskus mõjub eriti raskelt Xeroxile.

Xerox on vaevu kontaktivõimeline. Ta liigub vaid toega.

Kohal! Peseme end puhtaks ja läeheme Torani jutule.

Halvad uudised. Isand Toranil pole võimalik meie kokkuleppest kinni pidada, kuna Küünlavihu on rahalistes raskustes. Ta siiski maksis meile algse võla, ehk lisas algsele kümme tuhat kuldmünti ja tegi meile huvitava ettepaneku. 

Küünlavihu kardab horogeid, kellest radikaalsemad leidsid, et Küünlavihu loovutati juulis peetud lahingus liiga kergekäeliselt ja valmistuvad uueks rünnakuks. Isand Toran annaks meile viiskümmend meest nende laiali ajamiseks. Kui nõustume ja võidukalt naaseme, annaks ta meile väejuhi tiitlid ja aitaks tulevikus ülal pidada meie oma sõjasalka.

Pidasime plaani ja nõustusime ettepanekuga.

Lahing
Marssisime oma väed läbi öö vaenlase poole, et päevavalgust pelgavaid orke üllatushetkega rünnata.

Vaenuväe juht on monstrum! Ta niidab meie mehi nagu heina!

Tõmbasime ta kotti, vaenlane on kaotamas!

Võit!

Plaan
Tagasi Küünlavihusse häid uudiseid tooma!

Purgatooriumi klooster

Koopad, koopad, koopad, koopad
Pimedad koopad näivad lõputud. Meile korraldati varitsus ja Xerox pääses napilt eluga.

Otsustasime, et nüüdsest alates luuran mina ees maad, toon siis sõna tagasi ja alles seejärel otustame, kas tahame seda rada pidi minna. Lõpuks ometi tunnen, et minust on kasu!

Sattusime peale väikesele varandusele, aga Xerox hoiatas, et midagi head ei saa tulla sellisest paigast millegi kaasa toomisel. Meid rusuv pimedus ja kaugusest kostvad seletamatud hääled osutusid piisavaks, et panna tema sõnu kuulama ka kõige ahnemad Tasujate seast.

Lõpuks jõudsime suurte usteni, mida dekoreeris hiiglaslik kivist tahutud pealuu ja lugematu hulk sümboleid. Xerox astus lähemale ja lasi sümbolitel joosta läbi enda programmidesse salvestatud andmebaaside. Mõni aeg hiljem oli ta võimeline kujutatud piltide pealt loo kokku panema.

See oli Purgatooriumi lugu. Kõik algas Purgatooriumi rajamisega - koht valgustuse otsijatele, kes eraldasid end ülejäänud maailmast. Aga tasapisi hiilis välsimaailm ikka nende seinte vahele, kuni lõpuks nakatas selle elanikud. Tagajärjena isoleeris Purgatoorium ennast uuesti ja rajas siiasaabujate teele ukse, mis meie ees seisis. Nägime pilti munkadest, kes jagasid kolm võtit kolme koletise vahel, uskudes, et õelad olendid alatiseks võtmete üle kaklema jäävad ja neid kokku tuua ei suuda. Ja kui keegi seda suudaks, on ta kindlasti vääriline Purgatooriumit külastama.

See seletab, miks kõik need hõimud siin koobastes sõda peavad. Purgatoorium peidab endas palju jõudu ja rikkust, isegi kui see väärisasjadena ei avaldu. Kahtlemata proovivad erinevad mägiklannid võtmeid teiste käest kokku koguda. Kinnituseks leidsime suure kolju suuavast kolm lukuauku. Kõik see on aga hiline sündmuste käik. Uks oli tuliuus ja Ronan oli kindel, et veel mõne kuu eest sellist ust siin ei seisnud.

Kas peame tõesti kolm võtit leidma? Meie käes pole ühtegi. Ma peaaegu haistsin värsket õhku teistpoolt seda massiivset ust. See jäi meie ees kindlalt suletuks.

Dimensioon
Mida kaugemale me liikusime, seda ilmsemaks muutusid märgid Mužarimist. Kõik see verevalamine neis koobastes on nagu mesi tema kärbestest järgijatele. Peale palvusruumi, mille altar oli rajatud kuivanud inimpeadest, olin taas üksi ees luuramas, kui asjad pöörasid allamäge.

Minu ees oli kiitsakas puust uks ja otsustasin piiluda, mis selle taha jääb. See oli kitsas tuba, piisav mahutamaks vaid üksikut viltust kirutuslauda ja tooli selle kõrval. Keegi istus toolil ja kritseldas üksiku küünla heidetud valguse käes mingisugust kirja. Kirjutaja kandis absurdselt laia suurt kübarat ja mul ei kulunud hetkegi, et taibata, kellega on tegu.

Mees minu vastas oli kiire ja kuigi proovisin põgeneda, valdas mind teda nähes kangestav hirm. Ma ei suutnud sundida end liigutama ja vaatasin abitult, kui ta mulle lohiseval sammul üha lähemal astus, väänuline roigas ähvardavalt tõusmas. Ta lajatas mulle hoobi ja järgmiseks leidsin end kusagilt mujalt.

See pidi olema paik, millest Xerox oli jutustanud, kui ta mõned nädalad tagasi peale kultistidega kohtumist kadunuks jäi. Maailm oli meeltele haaramatu. Seda täitsid tükid ja killud pärisilmast, aga ometi oli kõik sootuks erinev. Seal polnud kolme dimensiooni, nagu meie maailmas ning ruumi ja füüsika seadused ei toiminud mõistuspäraselt. Aga tuttavaid tükke oli piisavalt, et rajada enda tee mäest välja. Nägin kauguses Purgatooriumi ja sellest mõned tipud eemal musta spiraalina keerlevat auku.

Kartsin kohutavalt, aga kuulsin siis Aleksandri häält kauguses kajamas. Peagi ka teiste Tasujate omi. Nad olid leidnud tee mulle järgneda. "Ma tapsin selle kurjuse teenri," uhkeldas Aleksander, kui me üksteist leidsime, kübarat kandud tõbrast silmas pidades. See oli suur võit, kuna Xeroxi teadmiste kohaselt pole Mužarimi kübarakandjaid rohkem kui midagi kümne lähedale.

Minu sõpradega oli kaasas ka mu enda keha. Hingetu raam, mis oli peale oma orjastajast kultisti surma jäänud tühjalt kaugusesse vaatama ja täitnud igat käsku, mida keegi talle jaganud oli. Kaalusime tagasiminekut, kuna iga hetk selles maailmas oli mõistusele liigne. Olime kultisti käest leidnud ühe võtme, aga puudu oli veel kaks. Aega polnud raisata koobastes võtmete otsimisele, veensid Aleksander ja Luulekahur teisi. Ettevaatlikult hakkasime liikuma hoopis kaugel nähtud mustava augu suunas.

Meie lootused osutusid õigustatuks. Peale rännakut, mis pidi kestma vähemalt päeva, jõudsime kaugelt nähtud mustava taldrikuni ja astusime sellest läbi. Sedamaid lõikas minusse jäine tuul. Olime taas mägedes ja taevas hiilgasid öised tähed. Tuul ulgus kõrvulukustavalt, aga mõnda aega pakkus see meile põhjust juubeldamiseks. Olime tagasi reaalsuses ja mina olin jälle üks!

Purgatooriumis
Purgatoorium paistis kõigest mõned tipud eemal ja kui olime endale kõik kaasasolevad riided üle tõmmanud, hakkasime astuma. Mis oli see teine Dimensioon, millega üha rohkem kokku puutume? Xerox arvab, et tegemist pole Mužarimi loodud paigaga, vaid osaga peidetud kosmosest, mille tema teenrid on leidnud ja kasutusse võtnud. Meil on olnud õnne mitte kedagi selles paralleelmailmas kohata, aga kes teab, mis sorti õudused seda asustavad.

Jõudsime Purgatooriumisse! Selle mungad tervitasid meid ja pakkusid sooja suppi.

Kui olime söönud, kohtusime templiülem Zonyomiga. Ta nimetas meid jultunuteks, et olime Sultani ja Ronani tagasi siia müüride vahele toonud. Esimest nimetas ta mõrtsukaks ja teist vargaks. Ülejäänutega oli ta aupaklikum.

Zonyomiga on raske rääkida, kuna mitmed tema vastused on mõistukeeles. Hoolimata sellest vestlesime pikalt ja saime teada mitu huvitavat kildu infot.

Zonyomi rääkis, et nende käes oli olnud Mužarimi Eepos, aga siis oli Zinur selle mõni aasta tagasi varastanud. Zinur oli aasta hiljem aga naasnud ja eepose tagasi andnud, paludes seejuures andestust oma alatu teo eest. Kui küsisime, kuidas võib keegi viibida aasta Mužarimi eepose juures, vastas Zonyomi, et peale Purgatooriumi munkade ei suudagi keegi seda teha ning nii Ronan kui Sultan ("eriti Sultan", rõhutas ta meie karvase kaaslase poole vaadates), on Purgatooriumist lahkumise järel valgustuse teelt nii kaugele langenud, et ka nende mõistus eepose hoidmiseks piisavalt distsiplineeritud pole. Kuidas Zinur siis seda tegi? "Temal oli Halaran," vastas Zonyomi, lisades midagi krüptilist laanlaste sepistatud võlueseme kohta.

Kus siis Eepos nüüd oli? "Küsige temalt, kes selle teist korda varastas," vasta Zonyomi ja näitas näpuga Ronani peale. Maad võttis vaikus. Vastus on kogu aeg meie kõrval astunud! Ronani mälus valitseb väidetavalt lünk, aga keegi meist ei aimanud, et mees endas nii olulisi teadmisi peidab. Kerget või rasket teed pidi, aga me paneme ta mäletama.

Järgmiseks küsisime Halaniidide kohta ja Zonyomi rääkis, et läbi aastakümnete on nende klooster kokku kogunud neljast Halaniidide hauakambrist pärit tervitusplaadid, mis erinevate rüüstajate poolt oma õigest paigast minema on lohistatud. Aleksander kardab, et kui kõik need hauakambrid rüüstajatele nii tuttavad paigad on, siis võivad ka Halaniidide Sarved sealt ammu läinud olla. Teisest küljest säilib lootus, et Sarved tervitusplaadist palju sügavamale peidetud on ja et nendesse paikadesse röövlid oma jalga veel tõstnud ei ole.

Zonyomi ei teadnud, kus hauakambrid asuvad, aga tervitusplaadid jutustasid enda eest. Käisime neid Purgatooriumi keldris uudistamas ja nende kirjutised olid järgnevad:

Üle mere, mis alati liigub,
alla mäest, kust tulesilm piilub

Läbi metsade-laante see rada viib koju
paika, kus aastad pole kellelgi ohuks

Meie hool tema vastu on lõpmata sügav,
las lohutab sangarit pealinna süda

Seal, kus kurat maetud põrgu,
lossist mustast sangar kõrgub

  Meil on palju, mille üle mõelda ja Ronani ning Sultani tõttu ei tunne me end kloostris teretulnutena. Vähemalt selle öö veedame aga siin.

Pärisin Sultanilt süüdistuste kohta, mis Zonyomi talle teinud oli. Mõrtsukas? Sultan tunnistas, et ta tappis siin kellegi, aga jättis asjaolud selgitamata, ohates, et see on pikk lugu ja ta on selle jutustamiseks liiga väsinud. Olen kindel, et selles loos peitub põhjus Sultani lahkumisele Purgatooriumi munkade hulgast. Vaadates seda kirbutanud meest oma asemel lamamas on mul raske uskuda, et tal võis kunagi olla seos nende puhaste distsiplineeritud munkadega siin kloostris.

Aga Inamis jäi sellel õhtul magama samal hetkel kui pikali heitis ja varjudes näis mulle, nagu oleks tema suul seisnud naeratus. Hiljem räägiti mulle, et Aleksandri tapetud kultist oli olnud neegrinahaline. Üks kolmest põlisvaenlasest, keda kättemaksust ajendatud Inamis kogu selle aja jahtinud on.

Plaan
Otsime Purgatooriumist veel mõningaid vastuseid, aga ilmselt sunnitakse meid peagi lahkuma. Soe vann oleks mõnus ja peale pikka eemalviibimist võib Felsburgis muidki uudiseid olla. Loodan, et järgmine peatus tuleb Felsburgis.