MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Jälg jahtub

Mäss
Tungisime dekile.

Vaenlased osutasid vastupanu, aga meie omad jäid kindlalt peale.Laeva kaaperdamist juhtinud Brisborg alistus. Mäss oli maha surutud.

Brisborg on selline kõhetunud musta habemega vanamees. Tema liitlaseks olnud surnumanaja viskus aga Sultanit ja Xeroxit nähes üle parda ja uppus. See oli päris õõvastav. Mida ta neis nägi?

Vabastasime õige laevakapteni (Simo) tema kongist ja vangistasime sinna Brisborgi ja tema ellu jäänud jüngrid. Simo oli tänulik ja võttis laeva juhtimise uuesti üle. Ülejäänud reisi oli ta meiega väga viisakas ja hoolitsev.

Lõpuks jõudsime sadamasse. Simo korraldas enne väikese tseremoonia ja kinkis meile mõned rõngassärgid ja kaks uhket püstolit. Päris uhke tunne oli.

Sadamal nägime veel meile järgi vaatavat Brisborgi, kes korravalvuritele üle anti.

Läänesadam
Koht kuhu jõudsime, oli Läänesadam. See on veel väiksem küla, kui Verbur. Samas on siin päris nunnu.

Kaalusime kaubakaravani turvamist, et nendega kiiremini Felsburgi jõuda, aga otsustasime, et ei taha tarbetuid riske võtta ja saame homme vähem tähelepanu tõmmates teele asuda.

Ööbisime võõrastemajas, mis oli üsna tühi. Uurisin välja, et siin käib külastajaid vaid paaril korral nädalas. Kaks inimest joogisaalis siiski oli. Keskeast möödas ammukütt Ingo ja teises lauas istuv vene poiss Aleksander. Tegime nendega tutvust ja kuna kõigil oli eesmärk Felsburgi minna, otsustasime paaripäevase rännaku hommikul üheskoos ette võtta.

Mina läksin varem magama, mõned jäid veel poole ööni joogisaali jutustama.

Luulekahur armus võõrastemaja omanikku - daami nimega Selme. Luges talle kogu aeg luuletusi ja värki. Natuke piinlik oli, aga vähemalt ei pidanud meie teda kuulama. Selme ise on umbes kahekümnendate keskpaigas naine, sellise kamandava käed-külge iseloomuga. Kohalikest töötajate käitumisest jäi mulje, et läbi nende lugupidamise on Selme kogu Läänesadama tegelik käskija. Igal juhul paistis ta Luulekahuri katsetest üsna meelitatud olevat. Minu teada peale jalutuskäigu nende vahel siiski midagi ei juhtunud.

Rännak
Asusime hommikul jala teele. Hoidsime väikeste radade peale ja vältisime võõraid.

Selgub, et Ingo on hiljuti erru läinud Impeeria sõjaväelane, kes oli mingi aja teeninud kunagi ka Atšakrini valvurina. Ta tundis metsa nagu oma koduõue, küttis meile toitu ja aitas õhtul okstest varjualuseid ehitada.

Mis Aleksandrisse puutub, siis paistab, et Ronanil on konkurent. See libe sell tikub mulle kogu aeg ligi ja mis seal salata, see meeldib mulle. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et siin kaugel võõral maal mõjub Aleksander nagu tükike kodust Uus-Moskvat.

Ausalt öeldes olen üsna kiindunud kõikidesse oma rännukaaslastesse (mitte selles mõttes!). Kahju ainult, et ühtegi tüdrukut pole, see meeste jutt muutub pika peale päris tüütuks.

Hommikul juhtus imelik lugu - Sultani läheduses ei õnnestunud meil mõne minuti jooksul ühtegi leeki süüdata. Siis oli kõik jälle korras.

Felsburg
Jõudsime kohale! Issand jumal, kui suur Felsburg on. KPRis pole kümnetes tuhandetes linnapopulatsioon suurem asi näitaja, aga seal on meil ju kortermajad! Felsburgi linn ulatub silmapiirini.

Arvasin, et siinkohal läheb meie seltskond lahku. Kuna jahtisime Inamisega aga samu inimesi ja Luulekahur ei tahtnud meid hüljata, jäi vana kamp kokku. Aleksander ja Ingo polnud samuti kusagile kippumas - mõlemad olid siinmail esimest korda ja reisiseltskond oli sobima hakanud.

Leidsime endale sobiva pesa - Faeruni kõrts. Paras urgas, aga see on meiesuguseid seiklejaid täis. Siin on kõigil saladusi ja lobisejaid ei sallita. Madala profiili hoidmine ei saa raske olema. Omanik Faerun on kiila pea ja valge kitsehabemega sõbralik vanamees, kes oli kunagi olnud kuulus seikleja.

Hommikusöögi ajal tutvustas Ingo meid Vidrikuga. Selline pikka kasvu kibestunud mehehakatis. Iseloomu poolest ei paista nad üldse klappivat, ometi on neil mingi ühine teema ajada. Me ei saanudki teada, kustkaudu nad omavahel tuttavad on. Sellest ajast saadik tolkneb see Vidrik meiega igal pool kaasas.

Meie jäljed on liiva jooksnud! Zinur - Verburis mõrvatud Tomi isand ja mees, kes pidi meile paljastama suure saladuse Mužarimi needuse kohta - oli linnavõimude poolt mitu nädalat tagasi hukatud! Väidetavalt oli ta proovinud elusalt matta kedagi Fenela nimelist naist. Too oli vastu hakanud, kuid siiski hukkunud. Proovisime leida tema sõpru, sugulasi või mingitki infot selle salapärase mehe elu kohta, kuid kõik katsed jooksid liiva.

Tegime katset leida kolme laiakübaraga neegri jälgi, aga ka nemad olid kadunud nagu tina tuhka. Ainuke avastus oli, et laiad kübarad iseloomustavad siinmail külajuttude järgi tegutsevat Mužarimi kultust. Jutud selle kultuse kohta olid aga laialivalguvad, vastuolulised ja kokkuvõttes mittemidagiütlevad.

Niidiotsad
Paar päeva on möödunud. Oleme veel lootusrikkad. Seni on meil kolm niidiotsa.

1. Felsburgi linna turvalisuse eest vastutab Pelori nimelist jumalat kummardav templirüütlite organisatsioon nimega Mõõkade Vennaskond. Nende juhiks on Sir Keldron.

Keldroniga kokku saada meil ei õnnestunud, aga saime templiga kokkuleppele, et kui meil õnnestub paljastada kasulikku infot vaesterajoonist regulaarselt kaduvate lastega seotud müsteeriumi suhtes, on nad vastutasuks nõus näitama meile Zinurilt enne vahistamist võetud isiklikke asju.

2. Saime teada ka mehest nimega Joona, kes elab Tammekõiva külas ja oli umbes nädal aega enne meid käinud linna peal Zinuri kohta andmeid küsimas. Ilmselt oli ta midagi teada saanud, sest ühel päeval kiirustas ta kodukülla tagasi sama ootamatult, kui oli siia saabunud. Paraku on sinna külla 5-päeva teekond.

3. See pole tegelikult päris niidiots. Aga meie rahakukrud tühjenevad hirmutaval kiirusel ja süllesadanud pakkumine on ahvatlev. Küünlavihu kindlusest saabunud sinivereline daam nimega Njala valas meie esimesel kohtumisel pisaraid. Naisel on tumedad juuksed, pruunid silmad ja nägu, mis oleks võinud kaunis olla, kui see nii määrdunud ja nutetud poleks olnud. Saime teada, et tema kodukindlust ründasid horogid (mingid koletised ilmselt) ja tema isa koos sõduritega oli sinna lõksu jäänud. Njala oli põgenenud ja külastanud oma isa vasalle, kuid need polnud naisterahva nõudmisi tõsiselt võtnud ja keeldusid saatmast oma vägesid kindlust vabastama.

Njala lubas meile kokku maad ja ilma, kui suudame vasallid ümber veenda ja tema isa päästa. Muuhulgas oli jutt 20 000 kuldmündist! Kui see rublade vastu vahetada, saaksin kaks tuliuut autot osta! Nõustusime Küünlavihu rahvast aitama ja paari päeva pärast vasallidega kohtuma.

Kadunud lapsed
Kuna laste müsteeriumiga tegelemiseks polnud vaja linnast lahkuda, võtsime selle esimesena käsile.

Slummides on päris jube. Kõikjal on kerjused ja paljajalgsed määrdunud lapsed. Küsitlesime inimesi ja tuhnisime läbi linnaosa kõik suuremad majad.
Esimese asjana avastasime, et lapsed kaovad tervete gruppidena, mitte ühekaupa. Ühtlasi on kõik kadunud lapsed olnud tänavakampadesse kuuluvad orvud.
Terve päeva oleme siin tatsanud, jälginud ja rääkinud. Avastanud pole midagi.

Õhtu käes. Ikka tühjad käed.

Taipasime! Põhjus, miks keegi röövijaid näinud pole, on selles, et lapsed lahkuvad siit teiste laste üleskutsel! Ilmselt tegutseb linnaosas 3-4 meelitajat, kes lähenevad kambale ja nad toidu või muu sellisega kaasa meelitavad. Teisi lapsi pole siiani osanud keegi kahtlustada.

Teise päeva õhtuks olime kindlaks teinud laste lahkumise trajektoori. Nad suunduvad linnast välja ja läbi metsade põhja poole.

Plaan
Laste jälg on meil olemas. Öö on käes ja linn kaugel selja taga. Xerox lülitas enda sensorid sisse ja üritame välja uurida kuhu need jäljed meid viivad.

Mõrvarite kannul

Sadam
Ekslesime mõni aeg  metsas, aga Xeroxi radar aitas meid peale mõningast alt vedamist õigele teele. Ennelõunaks olime sadamas.
Laev oli veel kai ääres, kuid askeldavad sadamatöölised tassisid sinna peale viimaseid kaste. Ilmselt valmistutakse minekuks.

Saime jutule kapteniga, kes nimetab ennast Simoks. Tüsedam tüüp ja üsna karmi ütlemisega. Kurtis, et tema kaubalaeval juba niigi reisijaid, aga saime siiski kokkuleppele: 65 kuldmünti nägu. Minul nii palju maksta polnud, aga Xerox aitas välja (oled teene võlgu!) Vedu, et jõudsime, sest selgus, et laevad käivad siit ainult paar korda kuus.

Sõime kohalikus kõrtsis hommikust ja pärast läksime Inamisega jalutama. Tuli välja, et ta jälitab mehi, kes vastavad kirjeldusele, mille olin kogunud Tomi (see saksa poiss Verburist) mõrtsukate kohta. Vahetasime fakte ja teame nüüd paremini, keda otsida: kolm meest, kõik neegrid ja kannavad laia servaga kübaraid. Inamis ütles, et nad kuuluvad mingisugusesse ususekti ja olid tapnud talle kalli inimese. Kas sellepärast ta ongi nii sünge? Mees on neid juba kaua aega taga ajanud.

Küsitlesime külainimesi. Meie poolt otsitud neegrikolmik oli tõesti siitkandist kümmekond päeva tagasi läbi tulnud ja otsinud kiiret viisi Felsburgi jõudmiseks. Kui siit sel ajal ühtegi laeva ei läinud, liikusid nad jala edasi. Kas nad jahivad Tomi isandat Zinuri? Ka tema elab ju Felsburgis. Peame kiirustama.

Xerox tõmbas sadamas viibinud rändkaravani juhi, kääbusest Timmi, tähelepanu, kes tahtis teda enda tsirkusesse palgata. Sõbralik tüüp, kuid paistab veits sehkendaja. Lubas lähinädalatel samuti Felsburgi liikuda. Ehk kohtume temaga veel.

Öömaja polnud vaja võtta, laev asus samal õhtul teele.

Vennastumine
Sõit kestab nädala kanti.
Esimesel õhtul arutasid mu kaaslased kuni magamaminekuni surmtõsiselt oma Mužarimi asju.

Teisel õhtul kauplesin kaptenilt välja kaks suurt rummipudelit. Pole need mehed nii tõsised midagi. Õpetasin neile ühikas selgeks saadud joomismänge ja varsti olid kõik peatpidi ämbris või naerda kõkutamas. Isegi Xerox joob, kuigi eelistab lihtsalt suitsetada.

Kolmandal päeval mängisime kaarte (mina võitsin!). Kui Inamis Sultani käe vastu puutus, tõmbas ta järsku eemale, nagu oleks kuuma pliidi vastu riivanud. Ütles et nägi nägemust suurest leegitsevast merest. Tal on õigus, Sultani lähedus tekitab ka minus seletamatut halba enestunnet (ma ei pea silmas tema lebra!).

Õhtu poole tegime veel ühe mängu ja Luulekahur võitis mu raha endale. (Korralda revanš!)

Mäss
Ärkasime öösel mürgli peale. Uksed olid blokeeritud. Lõksus!
Luulekahur kasutas kitsas akent ja kiikus vahepeal köiega õues, aga suurt tolku sellest polnud. Siis lammutas Inamis ukse maha.

Meid ründasid kolm kaasreisijat! Kõik mõõkadega relvastatud. Meie poisid olid aga ülekaalus ja kustutasid nad kiiresti. Laibad visati aknast merre. Mis toimub?
Leidsime kapteni! Ta on sahvrisse luku taha pandud koos mitme meeskonnaliikmega. Selgus, et kõik reisijad peale meie olid olnud rivaalitseva kapten Brisborgi maskeeritud mehed. Uks oli tugev ja me ei saanud teda päästa. Võti on sellel samal Brisborgil. Kapten hoiatas, et Brisborg on kaasa võtnud ehtsa surnumanaja. Mida veel.

Mu lahingus karastunud kaaslased relvastasid end kättejuhtuvaga ja üheskoos tungisime laeva põhjas olevasse laoruumi. Röövlinägusi oli ülekaalus, aga minu sõbrad juba oskavad võidelda. Jäime peale, ainult mina sain madina käigus noolega valusa riivaka. Vähemalt kuu aega enne kui see paraneb. Tõprad.

Ühest kaubakastist leidsime rõngassärgid. Minu jaoks kaalus see liiga palju, aga teised olid leiuga rahul. Nüüd jääb üle veel deki peal röövlinägudele õppetund anda ja siis saab olukorra kontrolli alla.

Nüüd on tõeline Impeeria maitse suus! Dekiuste ees seisis täispikkuses inimskelett, üleni rauda riietatud ja silmakoobastes sädemed hõõgumas.

Aina paremaks läheb! Luukere hakkas meiega rääkima!!! Selgus, et ta pole oma surnumanajast isandasse just kuigi kiindunud ja õpetas meid, kuidas temast selliselt mööduda, et ta meid ründama ei pea. Selliste asjadega harjumiseks läheb mul veel kaua aega.

Plaan
Valvurist saime mööda. Nüüd deki peale, et sellele Brisborgile natuke kombeid õpetada!

Atšakrini tunnistajad

Sultan
Kulus nädal aega, enne kui mu kuulutusele reageeriti. Siis võttis ühendust üks räpane ja hoolitsemata mees, kes nimetas end Sultaniks. Esialgu kahtlustasin, et tegu on kodutu nõdrameelsega. Aga tema silmades oli selge pilk.

Ta jutustas, et oli olnud vang Atšakrinis. Kuid, et Atšakrin oli algselt rajatud templina, üle saja aasta tagasi. Seal äratati miskisugune kuri jõud. Jõud nimega Mužarim. Kui see oli kõik preestrid sõgedaks ajanud, pagendati kurjus maapõue tagasi, kuid et kurjus sinna ei ununeks, leiti hiidhoonele uus otstarve - vangla. Viimased aastakümned oli sinna saadetud kõige hullemaid kaabakaid.

Üks aasta praegusest tagasi olnud sinna saabunud uhked preestrid ja võlurid, et pagendatud Mužarim lõplikult hävitada. Keegi keeras ürituse aga vussi ja kõik läks valesti. Atšakrin langes uuesti pimedusse. Sultan oli juhuslikult veetnud seda saatuslikku ööd koos pundi kaasvangidega kabeliruumis, mille püha jõud neid hullema eest kaitses. Üle poole kuu võitles ta nende kõrval oma elu ja mõistuse päästmiseks, kuni lõpuks vaid ühe kaasvangiga põgenema pääses. Enne lahkumist olid neil õnnestunud uskumatuna näiv saavutus - Sultan väitis, et ühisel jõul õnnestus neil enne pääsemist Mužarim pagendada, või kes teab, vahest lausa hävitada.

Jutustasin vanale oma loo. Mužarimi needuse mainimine mõjus talle. Ta tunnistas, et alates põgenemisest on miski tema hinge muserdanud. Justkui oleks mingi osa Atšakrini õudustest tema sees ja sööks vaikselt ta elujõudu.

Felsburg
Otsustasin, et kavatsen looga lõpuni minna, kuhu iganes see mind viib. Tom oli surnud, kuid nagu aru olin saanud, peaks tema isandal, Zinuril, kes elab Felsburgi linnas (Felsburgi maakonna keskus), olema tähtsat teavet Mužarimi needusest vabanemise kohta.

Koos Sultaniga hakkasime ajama jälgi, et leida peale tema põgenemist kadunuks jäänud kaaslane - naisvang Lucinda. Tundus loogiline, et ka tema kannataks sama needuse all.

Nädal aega helistamist, aga lõpuks saime ta aadressi. Saatsime teate, et kohtuda Impeerias, poolel teel Felsburgi, külas nimega Kääriku.

Uskumatu, reisin Impeeriasse! Viimased ostlemised, et kõik vajalik kaasas oleks ja siis viisavärki ajama..

Teekaaslased
Jõudsime Käärikusse. Impeeria on vägev! Nii palju loodust ja nunnusi hobuseid igal pool. Oleks pidanud rohkem filmi varuma!

Olime Kääriku Kõrtsis enne Lucindat. Lõpuks ta saabus. Oli paras üllatus. Lucinda polnudki enam Lucinda. Naisel oli mingi kohutav õnnetus juhtunud, peale mida ta masinana uuesti üles ehitati. Joogisaali astus kahesaja-kilone küborg. Nüüd on ta nime all Xerox.

Xerox on hoolimata hirmutavast välimusest üllatavalt lahke loomuga. Sain temaga vaevatult suhelda. Meie aimdused olid õiged, ka nüüd, peale küborgiks saamist, painas Atšakrin teda endiselt. Kirjelduse järgi isegi hullemini, kui Sultanit.

Kuna teekond Felsburgi oli pikk, liitsime jõud veel mõne kõrtsis viibinud isikuga, kellel sinna asja oli.

Meie teekaaslasteks said Luulekahur, kenake poiss, kes unistab suureks poeediks saada (tal on veel arenguruumi). Siis oli Inamis, mustanahaline sünge tüüp, kes eelistas omaette hoida. Ja kolmandaks Ronan, samuti vaiksevõitu, aga vähemalt minuga väga sõbralik sõjamees (ma vist meeldin talle).

Kaalusime variante ja otsustasime laevareisi kasuks. Homme asume teele!

Sinine Selts
Sadamani oli kahe päeva tee.

Esimene päev möödus sekeldusteta ja õppisime reisikaaslasi paremini tundma.

Teisel päeval algasid jamad. Meid varitses kolm tulirelvadega relvastatud venelast. Kuidas nad relvadega üle piiri said?

Selgus, et nad jahivad Sultanit, kuid ei teadnud, kes meist tema on. Luulekahur ütles, et tema on Sultan. Poiss on vapram, kui arvasin. Jobukakud ei teadnud, kas teda uskuda ja võtsid meid kõiki kinni. Ehk oligi  parem, kes teab mis vaesest Luulekahurist muidu saanud oleks.

Relvad võeti ära.

Siis talutati meid mööda metsa edasi, kuni õhtu hakul jõudsime mingite varemeteni, kus vangistajad otsustasid öö veeta. Meid pandi eraldi kinnisesse ruumi. Sultan paljastas lõpuks, et Sinine Selts on teda juba mõnda aega taga ajanud ja tapnud nii mõnegi, keda nad on Sultaniks pidanud. See on osa põhjusest, miks ta madalat profiili hoiab. Mehel polnud aimugi, miks teda jahitakse või kellele organisatsioon üldse allub.

Mis siis ikka. Leidsime seintelt maalingud. Neilt võis järeldada, et siia ruumi koguneti kunagi suurtes hulkades. Üks mõte viis teiseni ja lõpuks taipasime, et põrandale piisavalt survet avaldades pääseme ligi salakäigule, mis ruumist edasi viib.

Põgenemine ei läinud just ludinal. Väljapääsu ees seisis roostetav raudkuju, mis manajõu toimel meie lähenedes ellu ärkas. Õnneks on mu reisikaaslased suured poisid ja Ronan demonstreeris tema peal mingit Kung Fud.

Torkas silma, et võitluskunstid või mitte, aga Ronani löökide all lõi raudne kuju kiiremini taaruma, kui kõrvalt saadud hoop raske kivist postamendiga. See pole loogiline. Siin on midagi rohkemat, kui mees välja näitab.

Plaan
Jõudsime tagasi metsa ja vangistajate rahulik lõkke ümber askeldamine annab märku, et meie puudumist pole märgatud. Jätkame teekonda sadamasse.

Mõrv!

Öömaja
Verbur on tõepoolest kaunis koht. Nunnu väike külake, kus hotellihind on nii odav, et trumpab mu üüri Uus-Moskvas. Siia võiks elama jääda!

Juri
Esimesed kolm päeva oli suur null, keegi polnud kirjeldusele vastavast preestrist ühtegi lugu kuulnud. See muutuks juba ebameeldivaks, aga küla on ilus ja atmosfäär romantiline, nii et mul pole ukselt-uksele jalutamise vastu midagi.

Neljandal päeval üks vanatädike saiapoest mäletas oma isa lugusid Jurist! Oli olnud sõbralik ja heatahtlik preester, kuid välimuskirjeldus - laiad õlad, süsimustad juuksed ja ümar nina - vastasid täpselt Velsgradi miilitsaarhiivides kirjeldatud mõrvarile. Mis tal siis juhtunud oli?

Tädike ei tahtnud pikalt rääkida. Moosisin teda, kuni lõpuks nimetas ta Atšakrini. Preester oli hakanud käima kaugemale jääval saarel, kuhu Atšakrini nimelist hoonetekompleksi rajati ja siis mõned kuud hiljem nagu tina tuhka kadunud. Kui põnev! Rohkem tädike ei teadnud või ei rääkinud.

Atšakrin
Vahetan taktikat ja uurin Juri asemel Atšakrini kohta. Inimesed muutusid selle peale tõrksaks. Mida nad pelgavad?
Lõpuks ärgitasin veits liiga palju rüübanud kalamehi oma reisidega hooplema (mehed on lihtsad), ja sain uut infot -  kui üle mere lõuna poole minna, nii et teine kallas juba lähedal on, paistab maismaal suur järv, mille keskel kõrgub kaljusel troonil Atšakrin. Suur nagu loss ja üleni varemetes. Kõlab uhkelt.

Kalurite sõnul olla aasta tagasi üks sinna kanti sattunud kalalaev märganud Atšakrini tuledesse süttimas. Hoidsin naeru tagasi, aga hirm kalurite silmades oli siiras. Kahjuks ei õnnestunud mul neist kedagi nõusse rääkida end sinna sõidutama. Ebausklik kalurirahvas..

Tom
Olin järjekordsel infojahil kõrtsis, kui sisse astus noor poisohtu sakslane, kes rääkis kõva häälega "Mužarimist". Sama nimi, mida kuulutas Juri minu ajaleheartiklis. Otsustasin lähemalt uurida.

Poiss oli armas. Ta nimi oli Tom. Ta jättis tagasihoidliku mulje.

Näitlesin, nagu teaksin millest jutt, kui ta päris, kas olen üks Atšakrinist põgenenutest. Siis jätkas ta juttu Mužarimi needusest vabanemise teemal. Olin kullasoonel ja otsustasin rohkem selgitada.

Tom ei teadnud kahjuks palju rohkem. Tema käskijaks on Zinur, kes elab Felsburgis.

Kell oli hiline, leppisime kokku uue kohtumise homseks.

Mõrv
Öösel oli sadamakailt leitud surnud saksa noormees. Nagu uudist kuuldes kartsin - see oli Tom. Vaene poisike.

Teda oli pussitatud. Võin mürki võtta, et miilitsate jahutud röövmõrv on loba. Midagi tõsist on siin toimumas. Midagi nii tõsist, et selle nimel ollakse valmis tapma. Kuhu ma end seganud olen?

Plaan
Hirm on suur, aga uudishimu veelgi suurem. Kasutan võimalust ja riputan õhtul küla peale kuulutused, kus mainin Mužarimi. Meelitan isikud, keda Tom otsis, enda juurde. Sealt peaks mõni vastus tulema.

Faktid

Atšakrin
Esimest korda kuulsin seda salapärase kõlaga nime ühelt purjus sõjaveteranilt, kes jutustas, kuidas oli Atšakrini vangla rahutuste lõpetamisel terve üksuse jagu mehi kaotanud. Kui hiljem fakte kontrollisin, selgus, et sellise nimega vanglat pole kunagi olemas olnud.

Vabal ajal jätkasin aistingu alusel puurimist, kuni komistasin tõendite otsa. Ühes sajandivanuses ajaleheartiklis on Atšakrini nimi mainitud! Paraku pole seal nimetatud, kas tegemist oleks vanglaga.

Ajalugu
Ajalooteadmised on mul kehvapoolsed olnud, kuid viimasel ajal on Atšakrini looke ajendanud mind vanu nimesid ja aastaarve selgemaks lugema. Siin on üldine pilt:
Lõpusõda oli 21. sajandil ja peale seda tsivilisatsioon praktiliselt hävis.

Taru on sellest ajast ainuke säilinud jäänuk. See miljonit mahutav kosmosejaam tiirleb tänaseni meile kättesaamatuks jäänud orbiidil ja jälgib vaikuses meie tegemisi.

Impeeria, meie saksakeelne naaberriik on tehnoloogiliselt keskaega jäänud seetõttu, et selle elanikel on võime kiiritusest tekkinud manajõudu kontrollida. Selle võlumaagia abil lahendavad nad kõiksugu argiprobleeme ning vajadus masinate järele pole kunagi oluliseks muutunud. Huvitav, kas neil on mõni võlutrikk, et hommikust soengut kiiresti korda saada? Selle õpiks küll ära.

KPR, minu kallis koduriik on teine suurvõim, mis on oma edu rajanud tehnoloogiale. Usutakse, et enne Lõpusõda oli kogu maailm olnud ligikaudu samal tasemel, kus meie preagu. Olid alles ajad! Kuna meie riik on rajatud kommunismile, mida autokraatlik Impeeria ei tunnista, on meie suhted nendega teravad.

Põrgupinnad on kogu ala, mis jääb välja poole KPR ja Impeeria tohutuid piirimüüre. Kogu maad väljaspool neid tsivilisatsiooni hälle täidavad metsistunud inimmutandid ja ainult kõige segasemad maadeavastajad julgevad sinna rännata.

Velsgrad ja Verbur
Tõmbasin Velsgradi miilitsajaoskonnale seni traati, kuni nad enam mu tüütamist ei talunud ja otsisid välja arhiivimaterjalid psühhopaadist preester Juri kohta. Paberite järgi oli ta peale veretööd piirilinnast Impeeriasse putku pistnud.
Tuhnisin veel Juri kohta, kuni leidsin tema elupaiga mõnikümmend aastat veel kaugemast ajast. Preester Juri, sarnase välimusega, oli elanud Vahemere äärses Verburi külakeses.

Plaan
Nüüd sõidan Verburi suunas, lootusega kohata kedagi, kelle vanemad või vanavanemad Jurit mäletavad. Saaks sotti, mis mees see selline lõpuks oli.

Esimene samm

Buss loksub lõuna suunas. On aasta 4243, kuupäev 19. mai, ja mina, Julia Aleksandrovna Spasiitzil, olen lõpuks jõudnud otsusele alustada oma lõputööga. Tähtajani on küll üle aasta, aga teha on piisavalt.

Mul ei ole ajaloo vastu kunagi suurt kirge olnud, seega poleks ma veel pool aastat tagasi osanud arvata, et valin enda lõputöö teemaks mõne ajalukku kadunud müsteeriumi. Aga alates hetkest, kui esimest korda Atšakrini häguse loo otsa komistasin, on mul jagunud vähe jaksu teisteks mõteteks. Siin peitub suur lugu! Tunnen seda oma vaistudega.

Lõpuks tegin täringuviske ja ostsin bussipileti Verburisse. Minu lõpuka teema oli otsustatud. Lähen ja räägin kohalikega, telefoni teel siin palju ei selgita. Kui mu aisting mind alt ei vea, saab sellest aastakümne vägevaim bakatöö. Küll siis on aega ja põhjust uhkusega Mummimarusse tagasi minna. Uskumatu, et pole oma vanemaid juba kolm aastat näinud.

Muidugi oli kahju oma kursakaaslastega ajakirjandusest pikaks ajaks hüvasti jätta, sest kes teab, kuhu jäljed mind Verburist edasi viivad ja millal ükskord tagasi jõuan. "Tirts, vali midagi mõistlikumat," palus Anni. Haha, mina ja mõistlikkus ei sobi kokku. Jään Uus-Moskvat muidugi igatsema. Siin on mul juba tutvused nii ajalehtedes kui miilitsajaoskonnas.

Aga nüüd on reisituhin juba peal ja olgem ausad, Vahemere äärde minek saab mõnus olema ka siis, kui sealt lugu ei tule. Puhkus pikast sessist kulub ära. Fotokas on filmirulle täis ja seiklus saab sellest igal juhul.

Tiitelleht









UUS-MOSKVA ÜLIKOOL
Sotsiaal- ja Haridusteaduskond
Ajakirjanduse ja Kommunikatsiooni Instituut




Julia Aleksandrovna Spasiitzil


Mužarimi Pärimus

Ajakirjanduse bakalaureusetöö







Juhendajad:  PhD Yaroslav Maxim
PhD Dmitri Albert
PhD Varlaam Yefim




  Uus-Moskva 4243