MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Hundikihvad

Taaskohtumine
Olime parasjagu Tammekõiva peal aega parjaks tegemas, kui märkasime tänaval Vidrikut ja Ronanit jalutamas. Tore on kauges kandis sõpru kohata!

Istusime kõrtsi maha ja arutasime asju. Vidrik oli peale tervenemist otsustanud meile lihtsalt järele tulla ja Ronan rääkis, et oli vahepeal pikalt jahtinud mingit meest. Ta andis meile kirjelduse: suur kasv, punane habe. Ta ei olnud detailidega just lahke, aga meest tuleb mõista - salapärastel põhjustel on Ronan unustanud viimased kuud enda elust ning nüüd jahib ta väikeseid kilde, mida läbi unustamisloori veel aimata on.

Tema jaht oli juhatanud ta Tammekõivasse, mille läheduses olevate varemete poole oli tema jahitav teel olnud. Panime kaks ja kaks kokku - palju neid varemeid siin ikka olla saab. Ilmselt on jutt samast paigast, millest Robert meile hiljuti pajatanud oli.

Varandus kuluks ära ja tahe endist rännukaaslast aidata oli viimane vihk, mis kaalukausi küljele kallutas. Otsustasime teekonna varemetesse ette võtta.

Varitsus
Müüsime enne minekut ühe oma hobustest maha ja teist (see tugev täkk, kes Sultani röövi ajal kolme meest kandis) kasutame koormaloomana. Nimetasime ta Tseesariks.

Varemed jäävad mägedesse, aga enne tuleb Tammekõiva ümbritsevatest laantest välja jõuda.

Poole päeva tee oli mindud, kui täiesti ootamatult laksatas minu ees oleva puu tüvesse vibunool.

Olime varem küla pealt kuulnud, et siin metsades teeröövlid tegutsevad, kes oma ohvrid minema lasevad, kui nood iga rändaja kohta 500-kullase meene jätavad. Meid tabas aga segadus ja refleksidest otsiti varju ja haarati relvade järele.

Ettevalmistatud varitsuse vastu võitlemine pole naljamäng. Nooled vihisesid kõikjal ja kurinahku paistis metsa all jaguvat. Meie püssid paukusid vastu, väledamad sööstsid terad käes põõsaste varjus laskurite külje alla. Lõpuks ajasime nad minema ja Inamis jahtis põgenejadki maha. Aga pääsemise hind oli kõrge. Xerox oli saanud vigastada, mina ja Ronan raskelt haavata.

Valu on kohutav. Ma ei mäleta, et oleks iial selliselt kannatanud. Nool oli purustanud mu käe - otse luust läbi. Vidriku esmaabi ainult suurendas mu agooniat ja ümberkogunenud kaaslaste mõrudest nägudest mõistsin tõde - mu käsi ei parane sellest kunagi. Sandistatud eluks.

Ronani valukriisked kostusid aga minu omadest kiledamalt - õnnetul kombel oli nool tabanud teda otse kubemesse. Sultan kangutas noole küll lõpuks välja, aga eks aeg annab tunnistust, kas maale kunagi veel ka väikesed Ronanid jõuda saavad. Normaalselt kõndima ta lähipäevadel ei hakka.

Lõime laagri püsti ja otsustasime õhtu hakul, et hoolimata kõigest ei ole keegi meist suremas ning tagasipöördumine pakuks valudele vähe leevendust. Hobune saab haavatuid kanda ning teekond jätkub homme.

Mägedes
Täna tõusime madalmägedesse. Vaated on ilusad, aga taevas küll, kuidas siin kuumab.

Palavus ei anna järele. Leemendame higist ja kanname haavade eest topelthoolt.

Juba teist päeva palavust. Asi läheb käest ära.

Õhtupoolik. Kohtasime koletislikku hiiglast - Sultani sõnul mägitroll (nimi oli vist Borr) - kelle Xerox kahjutuks tegi.

Hundikihvad
Olin öösel valves, kui märkasin mõni maa eemal teist lõket põlemas. Läksime Sultani ja Inamisega asja uurima.

Kohtusime seiklejate grupiga! Nad nimetavad ennast Hundikihvadeks - see nimi on üle Impeeria tuntud. Nad on tõelised kangelased, kes on minevikus lahendanud nii mõnegi Impeeriat tabanud kriisi. Nende neljast liikmest oli hetkel kohal kolm: Haamri-Ott, Noolepoeg ja Argo.

Argo paistis olevat juhitüüpi. Noolepoeg oli natuke laanlase moodi ja grupist kõige vaiksem. Ta hoidis kogu aja silmi kinni. Kuidas ta vibu laseb, kui tal nägemist pole? Haamri-Ott tõmbas aga meie kõigi tähelepanu, kuna oli tõesti tursket kasvu ja silmatorkavalt punase habemega.

Ettevaatlikult puudutasime Ronani teemat ja saime Haamri-Otilt teada, et Ronan oli veel mõni aeg tagasi olnud agent Tarust (salapärane kosmosejaam Maa orbiidil Suure Sõja eelsest ajast), kelle puutumatust kaitsesid enne ametist vabastamist ranged seadused. Mingil põhjusel oli ta agendina jahtinud kedagi Sherylit, kes oli Haamri-Oti nõbu. Haamri-Ott oli sugulase metsa varju viinud, aga õnnetul kombel ründasid neid seal vargid (need on sellised hobuse suurused hundid) ja Otil ei õnnestunud neiut kiskjate käest päästa. Nüüd otsis ta Ronanit, et talle sugulase eest kätte maksta. Kui kirjeldasime talle, et "kuuldavasti olevat" Ronan hiljuti noolega otse sinna hella kohta saanud, siis müristas Ott naerda ja leebus natuke, uskudes, et jumalad ise tema vaenlasele kätte maksid.

Vahetasime veel infot ja saime teada, et Hundikihvad on siinmail Keepide Gildi ohtu kustutamas. Nende väitel on Gildi karvane käsi sügavalt Felsburgi jõustruktuuridesse tunginud ja Gildipea Varag ootab õiget hetke laiahaardeliseks ülestõusuks. Tema eesmärk - kukutada Impeeriale lojaalne Felsburgi Isand, tõusta ise võimule ja rajada Impeeriast täiesti sõltumatu kuningriik, kus tema oleks ainuvalitseja. Meie seniste kokkupuudete põhjal Varagiga võime juba aimata, mis õelad rõvedused neid maid ees ootaksid, kui võim tema kätte jõuaks.

Rääkisime omakorda üht-teist Mužarimist. Ka selle ohuga olid Hundikihvad silmitsi seisnud. Ühe kultistiga kokkupuutumise järel olid ka nemad jõudnud salapärasesse Dimensiooni, mida Xerox ükskord kirjeldas. Sealt pääsemiseks olid nad leidnud (ühepoolse?) värava siit natuke lõunas - mingite varemete lähedal, kose taga. Umbes nagu Xerox oli oma kadumise järel väljapääsu leidnud sellest kurjakuulutavast järvest kurja Memme maja juures. Hundikihvad olidki olnud teel nendesamade varemeteni, kust nad end leidsid, nii et kokkuvõttes läks neil hästi. Nad uskusid seal olevat Keepide Gildi salabaasi, kuid veendusid, et inimesi seal viibinud pole ja olid nüüd teel tagasi tsivilisatsiooni.

Polnud kahtlust, et tegemist oli samade varemetega, mida otsisime meie. Lasime endale veel juhtnöörid peale lugeda, et kindlasti õigesse kohta jõuda ja jätsime uute liitlastega praeguseks hüvasti.

Varemetes
Lõpuks ometi! Silmapiiril paistavad kauaotsitud varemed.

Teised jäid laagrisse, mina, Inamis ja Sultan läksime luurele. Käsi on küll kaela seotud, aga kui on midagi, mis ma sellest varitsusest õppisin, siis on see teadmine, et põõsas kükitaja võib sama ootamatult surmahoobi osaks langeda, kui vapralt vaenlastele pealejooksja. Aitab sellest lahinguhirmust!

Jumal! Need pole mingid väikesed varemed, siin on terve linn! Tohutud hooned ja oru servani kõrguvad tornid. Siia oleks tuhat inimest elama mahtunud! Ja kõige selle keskel suur sillerdav järv. Vaade on hingemattev.

Appi! Varemed kubisevad goblinitest! Oleme surutud ühe lagunenud maja nurka, vaenlasi on kõikjal!


Nad tungivad sisse..

Elus! Jälle jäime ellu! Raevukalt mõõgaga vehkinud Inamis niitis neid kahele poole ja Sultani revolvripaugud külvasid vaenlastesse hirmu! Nad pagesid mägedesse.

Taevas halasta, leidsime ühest majast nende lapsed ja vanurid. Need klanniliikmed, kes lahingust kõrvale olid jäänud. Nurka surutud ja hirmul.

Plaan
Varemete otsimist tuleb jätkata. Aga mis me pisikestega teeme?


Tammekõiva

Xerox naaseb
Olime paika pannud plaani võtta suund Tammekõivale. Nagu mainisin, teadis Faerun (kõrtsi omanik) rääkida, et sealtkandist pärit mees nimega Joona oli mõned nädalad tagasi käinud samuti Zinuri kohta küsimas. Ehk teab see Joona midagi rohkemat kui meie? 

Esialgu oli linna peal vaja veel mõned otsad ajada ja olime mineku paar päeva edasi lükanud. Istusin Faeruni Kõrtsis, kui järsku märkasin silmanurgast suurt kogu sisse astumas. Xerox oli tagasi!
Ettevaatlikkus asendus rõõmuga, kui küborg seletas, et polnud lahkunud päris vabatahtlikult. Otsisime linna pealt Inamise ja Sultani üles. Vidrik oli veel templis ravil. Istusime kõrtsilaua äärde ja Xerox rääkis oma loo.

Tema otsingud linna peal olid tõmmanud Mužarimi kummardajate tähelepanu ja õhtul olid nad tema tuppa sadanud. Kuna kübarates mehed polnud Xeroxile kohe kallale tunginud, ei haaranud ka küborg oma püstoli järele. Kultistid pinnisid talt infot selle kohta, mis ta teada on saanud. Kui mina ukse taga häält tegin, oli Xerox mu tagasi saatnud, et säästa mind ohust, mida kolm kultisti endast kujutada võisid.

Tema aimdused olid õigeks osutunud. Peale vestlust olid kultistid relvade järele haaranud. Xerox osutas vastupanu, kuid see polnud tavaline võitlus. Ta leidis, et rapsib õhku samal ajal, kui tema meeli halvas peadpööritav segadus. Ühel hetkel oli kõik jäänud vaikseks ja ta leidis ennast veidrast maailmast.

Maailm pole isegi õige sõna. Xeroxi kirjelduse järgi oli see pigem nagu maailm maailmade vahel. Siin-seal paistmas tükikesed paikadest materiaalses maailmas, tahke maapind, mis astudes osutus kord madalamaks ja kord kõrgemaks, kui silmaga seletatav pinnas ning õhus rippuvad majapõrandad ja tänavalõigud.

Päevade kaupa oli ta rännanud selles sürreaalses paigas, kuni taipas nähtud lõikudest, et geograafiliselt on tuttavad paigad üksteise suhtes samades kaugustes ja suundades. Meenutades meilt kogutud teadmisi suundus ta lõpuks järve suunas, mille ääres olime kohanud sõgenenud lapsesööjatest vanapaari. Sellesama maja kõrval olevast järvest oli Inamis tajunud seletamatut kurjust.

Kui Xerox kohale jõudis, nägi ta õhus hõljuvat järve. Ta hüppas läbi veepõhja järve sisemusse. Pimedas metsas huiganud öökull vakatas valju sulpsatuse peale, kui Xerox lainelise järve pinnale jõudis. Ta oli tagasi. Järvest Felsburgi tulek võttis aega ühe päeva.

Palju küsimusi jäi siiski õhku. Kuhu olid kultistid Xeroxi saatnud? Miks? Ja kui Xerox oli lahkunud, siis keda nägin koos kultistidega itta rändamas? Oli tema keha Xeroxi äraoleku ajal kellegi poolt üle võetud? Mida oli ta selles olekus kultistidele rääkinud? 

Igal juhul oli meeldiv oma kaaslast elusana näha. Rääkisime talle Tasujatest ning ta oli õhinal valmis liituma.

Teekond lõunasse
Vidriku paranemine võtab veel aega. Ka Luulekahur pole veel Felsburgi jõudnud. Oodata enam ei kannatanud ja seega lahkusime neljaliikmelise põhikoosseisuga - mina, Inamis, Xerox ja Sultan. Meid saatis veel väike käputäis Sultani habetunud ja lehkavaid tänavakaaslasi, kes aitasid varustusega.

Felsburg on juba kaugel selja taga. Leidsime tee äärest kahe Impeeria patrull- sõduri laibad. Paistis, nagu oleks nad üksteist tapnud.

Mitu päeva juba selja taga. Homme hakkame madalmägesid ületama.

Mäed ületatud. Seni on rahulik. Oleme viimase viie päeva jooksul kohanud mõnda patrulli ja rändurit. Kui ainult vali tuul natuke asu annaks.

Viimane puhkepaus. Õhtuks peaksime Tammekõivas olema.

Tammekõiva kummitus
Selles kohas on midagi väga valesti. Kõhedas külas lasub paks udu ja inimesi ei paista kuskil.

Leidsime inimesed! Nad peitsid end kirikus. Küla piinavat kummitus ja just mõned päevad tagasi olid nad Felsburgi käskjala abi tooma saatnud. Kuigi neil paistis olevat võimekaid sõjamehi, kinnitas raudrüüsse riietatud päkapikk Borrogorr (vist külavahi pealik), et relvajõuga vaimu vastu ei saa. Juba mitu sõjameest olevat neil katsetel hukkunud.

Selgitasime tagamaid. Kirikusse peitunud heledajuukseline kaunis, aga karm Annalee oli kuid kannatanud oma vägivaldse abikaasa, Joona,  terrori all. Olukorra tegi hullemaks Annalee rasedus. Napilt enne sünnitamist oli Joona ta jõhkralt läbi peksnud. Naine pääses jooksu ja lugu kuulnud valvurid tormasid Joonat vahistama. Too oli aga vastupanu osutanud ning surnuks torgatud. 

Nüüd oli surnud mees tagasi ja ainult kirik pakkus naisele ja tema vastsündinud lapsele kaitset mõrvarliku vaimu eest, kes elu lõpu poole töötoaks ehitatud küünis oma võimalust ootas.

Küsisime Annaleelt Zinuri kohta. Nimi oli tõepoolest tuttav. Selline mees oli umbes aasta eest külastanud tema ajaloolasest abikaasat (ehk siis Joonat) ja palunud tollel kontrollida mingisuguse raamatu ehtsust.

Kohalikud, eriti Annalee ise, suhtusid meisse vaenulikult, kuna ei usaldanud sellisel ajal udust saabuvaid relvastatud võõraid. Sultan ägestus süüdituste peale. Tulemusena peame homme õhtuks külast lahkuma.

Inamisel tuli idee. Riskantne, aga proovime ära. Otsustasime, et jätame relvad maha ja läheneme küünile rahumeelselt. Ehk jätab vaim meid puutumata, kui meie teda ei ähvarda. Loodetavasti ei saa sellest mu viimast sissekannet.

Ei saanudki! Oleme elus ja kriimudeta. Küünis möllas nagu tuulekeeris - raamatud tiirlesid riiulite ümber ja sulepead kirjutasid õhus keerlevatele paberitele küündimatult keerulisi tekste. Meie rahumeelne kohaolek ei tõmmanud selle käegakatsumatu jõu tähelepanu. Küll aga märkasime tema lehtedel huvitavaid kõrvalmärkusi. "Armastan Sind, Annalee", "Ma leian viisi, et Sind päästa!", "Asi on lapses!". Sellel lool võib olla varjatud tahke, nii palju on kindel.

Meil tekkisid omad kahtlused, aga keegi meist ei öelnud midagi välja. Kuna vaim paistis enda küünist vähe välja tikkuvat, julgesid inimesed mõne aja pärast kodudesse naasta. Kasutasime pimedust, et hiilida Annalee maja juurde. Magamistoa aknast sisse piiludes nägime tema rättidesse peidetud sülelast madala kapi otsas püsti istumas! Naine ise oli aga põrandal ja lömitas oma järglase ees, nagu oles too mõni kääbuslik jumal. Vaatepilt oli kohutavalt kõhe. Tegime mu fotokaga pilti ja hiilisime minema.

Uni tikkus peale, aga meil oli kindel plaan lahendada see olukord enne, kui meid minema aetakse. Hoolimata hilisest tunnist koputasime uuesti kiriku uksele. Kohaliku kiriku ainuke vaimulik - kahekümnendate alguses noor ja ebakindel Kidron, tuli ukse peale. 

Alustasime jutuga ümber nurga, aga lõpuks ladusime oma kahtlused otse letti. See nõudis meilt palju veenmist ja tõestamist, aga lõpuks nägi ka Kidron, et meie kahtlustel on alust. Selle loo kurjamiks võib osutuda hoopis Annalee väike laps! Selgus, et Kidron ei tea kedagi, kes oleks beebit rättidest välja mähituna näinud. Leppisime temaga kokku plaani ja suundusime siis puhkama.

Hommikuks oli Kidron kogu küla kirikusse kutsunud. Kui kõik olid kohal, hakkas ta kokutama, et tahab last oma jumala püha jõuga õnnistada. Rahvas ärritus, et algaja preester sellise totruse pärast külarahva kokku oli kutsunud ja kui Annalee ise õnnistusest huvitatud polnud, hakkasid kõik lahkuma. Viimasel hetkel võttis Kidron aga ennast kokku ja käskis küla hingekarjasena, et Annalee laps peab saama õnnistatud. Kui kindlalt tema hääl järsku kõlas. Esimest korda nägin selles poisis praegu meest!

Annalee küll puikles vastu, aga Kidron käskis sõjamehi naist kinni hoida, kuni ta pühasid sõnu hõigates naisele ja lapsele aina lähemale kõndis. Siis juhtus kujuteldamatu! Rätik Annalee süles olnud imiku ümbert pudenes ja paljastas võika värdlapse, kes sisises ja väikese metslooma kombel Kidroni suunas tormas. Kaikusid valjud paugud. Sultani ja Xeroxi püstolid tossasid. Laps oli surnud.

Tammekõiva tänu
Peagi säras Tammekõiva kohal päike ja inimesed jalutasid rohelisel murul, nuusutades õueservadel vohavaid karikakraid.
Külas elas võibolla sadakond inimest ja igaüks neist käis meid kätlemas ja tänamas. Nii lahe! Tunnen ennast täna tõesti õnnelikult. Selline peakski elu olema!

Borrigorr tutvustas meile oma oskust sepana. Kuulume nüüd nende priviligeeritute hulka, kellele ta on valmis oma teenuseid müüma. Paraku polnud meil hetkel sentigi üle, et relvastust täiendada.

Kui Annalee lõpuks toibus, oli selge, et tema kõrk iseloom oli tingitud kurjast vaimust, mis lapsega kaasa tuli. Ta mõistis, et olime päästnud tema elu, aga ma ei pea seda talle halvaks, et ta süda meid nähes rõõmuga ei täitu. Olime ju lõpetanud tema lapse elu. Ta siiski tänas meid emotsioonitult ja jutustas pärimise peale tõelise loo eilsete sündmuste taga. 

Mužarimi Eepos
Aasta tagasi oli Zinur niisiis Joonat külastanud ja palunud tal kontrollida ühe salapärase raamatu ehtsust. Töösse uppuv Joona leidis selle jaoks aega aga alles hilja õhtul ja Annalee oli abikaasa töö peale armukade. Ta jalutas tema lugemisruumi ja heitis oma riided seljast. Sellel ööl eostati laps.

Hommikul andis Joona raamatu Zinurile sama targalt tagasi. Mõned kuud hiljem selgus rasedus. Esialgu olid mõlemad õnnelikud, aga siis märkas Joona oma naises muutusi. Üha rohkem kahtlustas ta, et siin on tegemist rohkemaga, kui rasedusest tingitud tujutsemised. Naise üsas kasvav deemon tajus ohtu, mida tark ajaloolane talle kujutada võib. Kui Joona oli rasedusega kaasnevad muutused sidunud Zinuri toodud raamatuga, muutus oht deemonlapse elule aina reaalsemaks. 

Lõpuks võttis Joona ette teekonna Felsburgi ja otsis seal Zinuri, et raamatu kohta aru pärida. Just selle teo kaudu said ka meist lõpuks selle koletu juhtumi osalised. Kui selgus, et Zinur on hukatud ja tema raamatust jälge polnud, naasis mees koju. Kurjast vaevatud Annalee otsustas mehe naasmisel ohu eemaldada. Ta küünistas ja peksis end ning jooksis siis valvurite juurde meest süüdistades. Ülejäänust sai ajalugu.

Meil kellelgi polnud kahtlust, et salapärane raamat oli olnud Mužarimi Eepos. Ammukadunud müütiline teos, mille autoriks oli Mužarimi esimese ärkamise aegadest pärit sõge jumalasulane Juri. Seesama mees, kelle kohta kirjutatud ajaleheartikkel ajendas mind esimest korda Atšakrini vangla kohta uurima. Raamat, mis sisaldab endas kõike, mida inimene teab Mužarimist. Kohutav relv, kasutatav nii tema hävitamiseks, kui äratamiseks. Miski, mida Mužarimi kummardajad on jahtinud aastakümneid - alates ajast, kui see teadmata põhjustel kadunuks jäi.

See tõi rohkem küsimusi lauale, kui ta lahendas. Peamiselt: kui Zinuril, kes oli Felsburgi linnavõimude poolt arreteeritud kultuse liikmena, oli Mužarimi Eepos, siis miks polnud see praegu Mužarimi kultuse kätes? Kui kultus seda raamatut omaks, poleks Mužarim nii sügavas unes. Jõud, mis magab Sultanis ja Xeroxis, ärkaks kohe, selle asemel, et end siis ja nüüd läbi une liigahtada, nagu me praegu kogenud oleme. Midagi jääb siin kahe silma vahele..

Uued jamad
Ärkasin koidikul lärmi peale. "Appi! Appi! Sultan vajab abi!" röökis keegi koridoris. Tõmbasin teksad jalga nii kiiresti kui suutsin, sööstsin oma toast välja ja nägin ühte tema karvast sõpra võõrastemaja koridoris röökimas. Inamis vilksas juba paljastatud relvaga trepist alla. Jooksin järgi.

All käis tõsine kähmlus. Sultani pompsudest sõbrad taarusid veriste ninadega väljapääsu suunas ja käputäis suurt kasvu mehi tümitas Sultanit ennast, kes nende lööke nii hästi kui suutis, tõrjuda proovis. 

Tegime, mis suutsime, aga madinamöllus oli ühel hetkel Sultan vaenlaste käes ja edasine võitlus oleks tähendanud tema surma. Karvast habemikku kõri pidi hoides taganevad võõrad ei paistnud mulle distsiplineeritutena. Pigem minevikku jäänud sõjakogemusega joodikud, keda on õnnistatud suure kondiga. Üks nende omadest oli lahingus surnud. Kolm oli alles. Kui nad välisuksest välja jõudsid, sööstsime samuti ukseni. 

Inamis astus uksest välja ja lausus oma šamaanilikul hääletoonil võõraste peale needusi. Samal ajal olid nad aga hobuste selga roninud - üks haavatu pani kohe lõikama, kaks meest surusid uimaseks pekstud Sultani aga teise hobuse peale ja istusid siis ise sama suksu selga, koormates looma kokku kolme mehemürakaga. Nad galopeerisid metsa suunas. Langenud jõmika hobune seisis aga tühjalt ning kiiresti hüppasin selle sadulasse. Inamis ronis mu selja taha ja kihutasime tõbrastele järgi.

Hoolimata raskest koormast osutus nende ratsu aga meie omast kiiremaks ning mõne aja pärast olime nad silmist kaotanud.

Jumal küll, mis just juhtus?!

Jäljejaht
Vähemalt olime endale kaks jõmakate hobust saanud. Ratsude ostmine käiski üle meie eelarve.

Mõne aja pärast jõudis Xerox meile järgi. Koos tema radari ja Inamise jäljevõtmisoskusega asusime röövijaid jälitama.

Lõuna paiku jõudsime ringiga tagasi ühe Tammekõiva lähistele jääva taluni, kus oli röövijate hobune. Mehed ise olid aga koos Sultaniga metsa pagenud. 

Võtsime veel natuke aega metsa vahel jälgi, aga nende edumaa aina kasvas. Nii me neid kätte saada ei võinud.

Naasime Tammekõivasse ja pärisime kõrtsmikult meeste kohta, kes hommikul madinas osalesid. Need polnud talle võõrad lõustad, aga mitte ka nii tuttavad, et ta nimesid ja kodusid öelda teaks. Mehed olid ilmselt külast päeva teekonna raadiusesse jäävatest üksikutest taludest. Meie leitud talu osutus talle tuttavamaks. Selle omanik oli üksik poissmees Tauno. Tauno tegemiste kohta viimasel ajal ta aga palju ei kõssanud - ilmselt polnud tüüp kõrtsis sage külaline.

Kõrtsmik jutustas detailselt hommikul juhtunut. Sultan - varajane ärkaja nagu ta on - oli juba esimeste koidukiirtega alla tulnud (saatjaks kodutud sõbrad) ja sõi hommikusööki. Meie vaenlasteks osutunud jõumehed olid aga veelgi varem kõrtsi astunud ja istusid eraldi laudade taga. Kui Sultan oli söögiga alustanud, tõusid mehed korraga püsti, astusid ta laua juurde ja siis järsku proovisid teda maha väänata. Sultan oli aga osavam ja koos oma semudega jaksas piisavalt vastu panna, et meie appi jõudsime. Paraku ei olnud me piisavalt võimekad ega suutnud sõpra päästa.

Üks jõmikatest oli enne püsti tõusmist aga lauale sedeli jätnud. Kõrtsmik andis sedeli meile. See oli ultimaatum, kus teatati, et kirjutaja käes on meie sõber ja kui tahame, et teda ei tapetaks, peame tulema Kahesaare talu õuele (selgus, et see on üks lagunev mahajäetud maja külast eemal), ilma kaaslaste ja relvadeta, ning seal ennast vangi andma. Kirjas oli, et kellelegi viga tegemine pole eesmärk ja et meie sõpra ennast Kahesaares pole, seega trikid pole teretulnud.

Nagu mägedes sõitmine käib see meeleolu viimastel päevadel. Sultan.. kus Sa oled?

Pantvangid
Inamis ja Xerox andsid oma varustuse minu hoolde. Plaanisime pikalt erinevaid võimalusi, et olukord ümber pöörata, aga lõpuks jäi hirm Sultani elu pärast peale. Saatsin nad Kahesaare talu teeotsani ja pöörasin ise tagasi. Kokkulepe jäi, et mina kaasa ei tule.

Tagasiteel tundsin klompi kurgus. Kas selline kaaslane ma olengi? Jätan oma sõbrad üksinda vaenlase kätte? Mida ma ometi mõtlesin? Pöörasin otsa ringi ja ratsutasin täiskiirusel tagasi taluni.

Vana talu oli tühi. Kuhu iganes nad läksid, minul polnud oskust nende jälge üles korjata. Proovisin küll. Aga ei saanud ikka aru, kuidas Inamis seda teeb. Kui ta tagasi tuleb, lasen endale õpetada. Kui ta tagasi tuleb..

Nördinult naasin Tammekõivasse.

Magada ma sel ööl ei jõudnud. Pinnisin kõrtsmikult veel selle Tauno kohta, kelle talu juurde Sultani röövijate jäljed olid viinud. Kõrtsmik ei osanud midagi uut öelda. Kui aga palusin, et äkki ta teab vähemalt kedagi teist, kes Taunot teab, siis ta lõi ta pilku taipamissäde. Ugron!

Ugron oli Kidroni (Tammekõiva noore preestri) vanem vend. Tema suhtlevat Taunoga päris tihti. Kas pealtnäha paipoiss Kidron võib sellega seotud olla?

Hiilisin kiriku ümber ja piilusin kõik aknad läbi. Kidron norskab, aga kedagi teist siin küll näha polnud.

Võtsin hobuse ja ratsutasin Tauno talu suunas. Ehk käib seal öösel mingit tegevust? Jätsin suksu metsa ja luurasin puude vahel, aga maja oli vaikne. Jõudsin tagasi enne koitu.

Mure oli suur, aga igavesti ei saa ka magamata olla ja otsustasin mõneks tunniks voodisse heita. Hakkasin trepist üles minema, kui kuulsin selja taga joogisaalis kolistamist. Paku, kes sisse astusid! Sultan, Xerox ja Inamis! Kõik elus ja terved, ainult poolalasti riides. Tõepoolest emotsioonide mäestik! Tormasin neid kallistama.

Põgenenud vaenlased ja sõbralikud kultistid
Kidroni vend Ugron osutuski röövijaks. Ta oli kiriku alla jäävatesse koobastesse teinud venna teadmata oma salakambrid.
See Ugron oli kinnisideeline aardekütt ja tema suurim unistus oli leida miski, mida tunti kui Must Prisma. Keegi meist ei tea, mis see on, aga jutu järgi on selle väärtus mõõdetav kümnetes taludes või lausa lossides. Hiljuti oli ta naasnud juhutöölt Felsburgis.

Oletasime, et just Felsburgis kuulis ta neid venelasi, kelle kohta Faerun meid hoiatas (nood, kes meie eest 10 000 rubla olid lubanud). Ning tundis meid nüüd ära ja tahtis kasu teenida. Koos oma sõbra Taunoga oli ta kaugematest taludest tugevamad kaklejad kerge rahateenimispakkumisega kohale kutsunud ja lootnud esimesena hommikusöögile tuleva Tasuja kinni püüda.
Nende plaan läks selles mõttes ikka väga valesti, et Sultan hakkas rohkem vastu, kui kardeti ning üks sõprade hulgast sai rüseluses surma. Mehed kaotasid pea, aga õnn oli nende poolel ja saatuslikke vigu ei tehtud. Ööseks oli kogu meie kamp vangistatud kirikualustesse koobastesse.

Seal juhtus aga midagi veidrat. Kui Ugron oli eemal omi asju ajamas, saabusid vangikoopa juurde kolm mustanahalist kultisti, kes maksid Ugroni palgatud jõmikatele kopsaka altkäemaksu, et vange korraks näha. Kui nad olid mõnda aega Sultanit oma tuhmide silmadega puurinud, andsid nad talle kirja ja lahkusid. Kiri osutus aga loitsurullikuks, mis aitas Sultanil, Inamisel ja Xeroxil oma kongide lukud lahti murda.

Enne põgenemist leidsid nad koobastest ka Ugroni töötoa, kuhu ta oli kogunud kõik leitud info Musta Prisma kohta ja ühtlasi ka enda varanatukese. Kui Ugron taipas, et tema vangid põgenenud on, oli see viimane piisk tema luhtaläinud plaani karikasse. Ta maksis oma jõmikatele rahad ära ja põgenes Taunoga külast.

Huvitav, kas näeme teda veel kunagi?

Roberti varandus
Roberti unustasin nüüd täitsa ära.
Faerun oli Inamisele rääkinud Tammekõivas elavast endisest seiklejast Robertist. Nad olid kunagi olnud head sõbrad. Robert (vanemapoolne sileda lõua ja silmaklapiga mees) oli nooruses olnud aardekütt, kuid vanuse tõttu olid seiklused harvaks jäänud. Arvasime, et mehel võib olla midagi kasulikku oma minevikust. Vihjeid peidetud aaretele, mis teistele unustatud.

Saime temaga kokku ja ta osutus selliseks toredaks vanaonuks. Üsna kraps oma ea kohta. Oli igati abivalmis ja arvas, et võib veel ükskord seiklemagi minna, aga mitte just praegu. Tal oli tõepoolest üks koht välja vaadatud, kust varandust leida võiks. 

Leppisime kokku, et juhul kui sinna läheme, anname leidudest neljandiku Robertile. Selle eest näitas ta meile kaardil koha, kus usub peidetud olevat muistsetel aegadel elanud kõrgsoost sõjamehe hauakambri. See jääb Tammekõivast kolme päeva tee kaugusele mägedesse.

Plaan
Küsimusi on ikka väga palju.

Kõige rohke kripeldab see kokkupuude kultistidega. Miks nad meid aitasid?

Rahapuudus näpistab ja ehk on õigem Roberti näidatud hauakambris ära käia.

Samas: röövijatelt saadud hobuste müügi ja kummituse eemaldamise tasu eest peaks Felsburgis nõutav 15 000 kuldmünti kokku tulema.

Ehk siis otse tagasi Felsburgi või hauakambrisse? Selles on küsimus.