MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Halaniidide Sarv

Veealune labürint
Ingo tuli mu hõikamise peale esimesena appi. Otsisime kadunud kaaslasi igalt poolt kallastelt, aga kusagilt ei paistnud. Ingo läheb neid vee alla otsima.

Ta oli päris kaua ära, aga tuli tühjade kätega tagasi. Ütles, et need koopad olid võimatult keeruline labürint olnud ja et tal läks hästi, et ise välja tagasi jõudis.

Istume kaldal ja vaatame tühjade pilkudega veepiiri.

Kõik on korras!!! Mulks ja peanupud olid pinnal! Ausalt, mu vaesed närvid.. Palju nad võivad surmaga mängida? Ronan, Sultan ja Inamis jutustasid, et olid jõudnud iidsesse hauakambrisse ja ekselnud tükk aega veealustes labürintides. Nad olid mingites õhutaskutes puhanud ja siis otsinguid jätkanud.

Nad tõid päris võimsa arsenali varandust kaasa. Nad olid ka mingeid tekste leidnud, mida nad tõlkida ei osanud, aga kirjutasime need nende mälu järgi üles. Kõige huvitavam leid oli vast miski, mida nad nimetasid Halaniidide Sarveks. Artefakt iidsest ajast, mida peaks legendi järgi neli tükki olema. Kahjuks ei tea meist keegi, kes on Halaniidid või mis kasu nad meile tooksid. Palju segadust on veel õhus, aga ehk toob selgust see, kui laseme leitud kirjad ära tõlkida.

Homme läheme Ingo, Inamise ja Sultaniga tagasi Felsburgi, teised jäävad veel varemeid tuhnima.

Teekond
Ilm on ilus ja teekond läheb sujuvalt.

Teine päev: Minu käsi on noolehaavast aina hullemaks läinud. Täna vaatas Ingo selle üle. Mu käsi väriseb, kui seda kirjutan, aga tundub, et kui linna jõuame, peab laskma selle maha lõigata.

Mitu päeva oleme teel olnud. Ilm kisub palavaks, aga muidu pole häda.

Öösel ründasid meid vargid! Õnneks ajasime nad minema ja keegi meist viga ei saanud.

Jälle üks päev tee peal. Täna õhtul jõuame ehk kohale.

Veider vahejuhtum: nägime metsa vahel vahti, kes põgenes teise patrulli eest. Aitasime tagaajajatel põgeniku kinni võtta. Tuli välja, et see oli keegi Leonardi nimeline. Kahtlustame peale Hundikihvade juttu igat valvurit koostöös Keepide Gildiga, linna jõudes peab üle kontrollima, kas kõik oli ikka nii nagu näis.

Karavan
Felsburgi ei jõudnud, aga kohtusime Timmi karavaniga! See kääbus, keda kohtasime sadamas enne Simo laevale minekut. Toosama, kes Xeroxit enda tsirkusesse palgata soovis. Neil käis muusika ja panime nendega koos vägevalt pidu (mina ja Ingo vähemalt) - see tsirkuserahvas juba teab kuidas aega maha võtta. Jõuab homme ka Felsburgi minna!

Timmi mainis, et oleks tänulik, kui leiaksime mingit teavet ühe punapea kohta nimega Iiris. See oli olnud Timmi sõbranna, kes karavanist mõne aja eest tänava kirja maha jättis ja siis põgenes. Timmi on tema pärast mures ja segaduses.

Hommik käes. Inamis ja Sultan olid asjalikumad olnud ja sel ajal kui me Ingoga mööda laagrit riideid taga otsisime, lasid nad Timmil tõlkida värsid, mis nad hauakambri seinalt leidnud olid:

Siin puhkab inglikuningas,
Kes kurja maa pealt hävitas.
Ja nüüd kui öö on saabund’ taas
neli see ei puhka maas.
Kui sarved kostvad’ taevani,
Mõõk välgub, sihiks Mužarim.

Mis toimub? Igal pool, kuhu me läheme, kohtame Mužarimi nime. See hauakamber ulatus vanuselt sajanditesse, ehk rohkemgi. Tänu Timmile teame aga ühte - Inglikuningas on tiitel, mida kandsid muistsetel aegadel pühad Halaniidid. Kes või miks need Halaniidid olid, on jätkuvalt müsteerium, sest aeg, mil nad elasid, on nii kaugel minevikus, et pea mingit ajalugu säilinud pole.

Felsburg
Jõudsime Felsburgi.

Mind pandi templisse haigemajja. Täna on lõikus. Ingo õnneks jäi minuga veel juttu ajama ja Inamis ei kiirustanud ka minema.


See polnudki nii ebameeldiv. Mulle söödeti mingeid lehti sisse ja kui üles ärkasin, oli asjaga ühel pool. Olengi nüüd ühekäeline. See pole enam lõbus seiklus. Pean ülejäänud elu sant olema ja tänama õnnetähti, et surnute hulgas pole. Kas ma tahan sellel rajal üldse jätakata?

Sultan, Inamis ja Ingo käisid just külas. Nad näisid murelikud. Ilmselt on Felsburgi naasmime toonud tagasi vana dilemma. Kas hoida selles varjatud sõjas Varagi ja Keepide Gildi või Sir Keldroni ja Felsburgi linnavõimude poole.

Igal juhul said mu kaaslased uue infokillu Zinuri kohta ja ei pidanudki selle eest maksma. Infoks oli juhtlõng jõudmaks Zinuri emani. Mina uurisin vahepeal välja, et see Leonard oli tõepoolest kahtlustatav Keepide Gildi agent, kelle vahistamiseks käsk väljas oli.

Plaan
Mu kaaslased läksid Zinuri ema külastama. Ootan põnevusega, mis uudiseid nad toovad ja selgust, mis positsioonile me Varagi ja linnavõimude konfliktis jääme.

Seni vedelen siin templi hoole all ja mõtlen oma invaliidistumisest. Ma ei hakka oma märkmikku isiklike tunnetega koormama, see pole selle jaoks õige koht. Aga pean endas mingile selgusele jõudma, sest nutta ma rohkem ei jaksa.

IIdsed varemed 2

Varemetes tagasi
Hommikul olime Inamise, Sultani ja haavamisest toibunud Ronaninga varased ärkajad. Kui teised alles tõusid, olime meie juba söönud ning kiirustasime tagasi varemete vahele.

Paik on täis veidraid mehhanisme ja masinaid vanadest aegadest. Paistab nagu oleks kõike seda kunagi toitnud vana veski, mis torni küljel laiuva mägijärve vastaskalda kaljusele seinale, kose alla, ehitatud on.

Veski on täis kõiksugu kaadervärki. Mõned seadeldised masinavärgis on katki, teised kadunud ja kolmandad veel sellised, mida me lihtsalt käivitada ei oska. Ometi on mu kaaslased veendunud, et suudame selle mingil kombel uuesti käima tõmmata.

Õnnestus! Kogu meie aeg läks asja ette! Pole aimugi, mis eesmärki kogu see hiiglaslik mehhanism täidab, aga suudame seda töös hoida. Paraku ainult lühikest aega, kuna osa masinast saab toidet kindlal kuumusel auravast katlast, aga halgudega on raske stabiilset temperatuuri hoida.

Sinise Seltsi rünnak
Vaenlased! Üks vene kopter lendas meie laagri suunas ja käputäis eriüksuslasi laskus alla. Hetk hiljem purustati helikopter üle lennanud sõjalennukite poolt. Mis toimub? Venelaste väed ei saa lihtsalt Impeeria taevas ringi lennata! Miks KPRi üksused üksteise vastu võitlesid? Hiljem mõistsime, et ilmselt oli kopter meelega üle KPRi piiri lubatud ja piisavalt antud edumaa järel, mis tagas üksuse ohutu jalastumise, saadetud õhuvägi "diversante eemaldama", jättes Impeeria piirivalve rahustamiseks mulje, et tegemist polnud riiklikul tasemel ettevõtmisega.


Eemaldasime enamuse maandunud vaenlastest. Need on Sinise Seltsi agendid. Sama organisatsioon, mis meid Kääriku kõrtsi lähistel napilt peale Xeroxiga kohtumist kinni oli nabinud ja hiljuti meie eest pearaha välja käis. Kuidas nad meid leidsid? Oleme valvsad, paar tükki võib veel kusagil ringi luusida.

Neil on seade, mis määrab Xeroxi asukoha! Nii nad meid leidsidki! Kuidas me ennast tulevikus sellise olukorra vasu kaitsta saame? Kas Xeroxi asukohast teavitav seade on eemaldatav? 

Mina, Ronan, Inamis ja Sultan jätkasime varemete uurimist, samal ajal kui Luulekahur, Ingo, Inamis ja Xerox jäid laagrit paremasse peidukohta kolima ja meie kallihinnalist varustust valvama. Ei soovi Tammekõivast kogutud varanatukest Sinisele Seltsile kaotada!

Veealused koopad
Märkamatult on õhtust saanud hommik, aga ikka pole me leidnud mingit varandust ega eesmärki suure vaevaga töökorda seatud masinavärgile.

Otsustasime, et mina jään katelt kütma, kuni Sultan, Inamis ja Ronan sukelduvad järvealustesse koobastesse, mis suunaga torni alla viivad. Ehk on järvevette ühendatud seadeldis vajalik seal millegi aktiveerimiseks.

Tund aega on möödas ja nad pole ikka tagasi tulnud!

Veel üks tund..

Veel üks..

Midagi on valesti. Nad on kas uppunud või lõksus, muidu oleksid nad tagasi.

Plaan
Põrgusse see katel! Lähen toon laagrist abi! Peame kaaslased päästma!

Iidsed varemed

Seltskond suureneb
Toitsime goblinivõsukesi ja peale mõningast arupidamist osutasime neile suuna, kuhu teised goblinid põgenenud olid ja pisikesed hakkasid vanuritel käest hoides samasse suunda marssima. Oleksin tahtnud veenduda, et nad ikka omadeni tagasi jõuavad, aga Sultan ütles, et see on kõik, mis me nende heaks teha saame.

Mõne aja pärast tuli Vidrik meile järgi. Ta polnud üksi. Luulekahur oli juba nädal aega meid taga ajanud ja lõpuks meile järgi jõudnud. Kõhedusttekitav, kui varmad on külaelanikud iga võõrast abistama, kui keegi meid kirjeldab ja viimast teesuunda küsib. Peale mõningast jutupuhumist laagris oli Vidrik Luulekahuri meieni juhatanud. Xerox jäi maha varustust, Tseesarit ja vigastatud Ronanit valvama.

See ei jäänud meie ainsaks kohtumiseks tänasel päeval. Lõuna paiku märkasime üle mägede rändajat lähenemas. See oli Ingo! Vestlesime ammukohatud sõjaveteraniga pikalt.

Kuna meie varasem tutvus temaga oli osutunud põgusaks, puudutasime Mužarimiga seonduvat esialgu ettevaatlikult. Selgus, et kuigi mees on enamuse oma erus oldud ajast pühendanud hindamatu väärtusega müstilise aarde - Musta Prisma jahtimiseks (just selle otsingu finantseerimseks oli ta üles otsinud ka need varemed, kuhu nüüd imelise juhuse tõttu samal ajal sattusime) - pole Mužarimi nimi talle võõras. Ingo oli oma rännakutel kogunud selle jõu kohta palju pärimusi. Lõpuks polnud kahtlust, et sõjamehe soov anda oma osa koletise peatamiseks on siiras. Ingo on nüüd üks Tasujate hulgast.

Müstilised varemed
Meil ei õnnestu välja mõelda, kes need hooned siia kunagi rajas või mis eesmärki need täitnud on. Kõik jäljed jutustavad sellest, et paigast lahkuti juba muistsetel aegadel plaanitult, mitte hääbumise või lahingu järel.

Põhitorn on kui labürint. Oma veidra disaini ja arhitektuuriga mõjub ta pehmelt öeldes segadusttekitavalt. Ükski meist ei suuda sealsetes ruumides säilitada selget suunataju. Isegi aja mõõtmine muutub seal häguseks.

Terve päev oleme siin ekselnud. Kinni pitseeritud uksed, tühjendatud relvaruumid ja sümbolid keeles, mida keegi lugeda ei mõista, on ainult osa mõistatusest, millega oleme kokku puutunud peale varemete seinu pidi ronimist, selle lõpututes ruumides ekslemist ja ümbruse raevukaid maa-aluseid jõgesid pidi parvetamist.

Oleme päevatööst rampväsinud ja naaseme laagrisse.

Plaan
Homme jätkame oma avastusretke.