MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Põhjakäik

Nad kutsuvad mind Vanaks Saapaks. Need märkmed vedelesid märjas loigus Anatoli Pandimaja taga ja ma ei tea mida neist arvata. On see kõik siin tõsi? Kui jah, siis pean järeldama, et vaene tüdrukutirts, kes seda pärimust kogus on hädas.

Ma olen need lehed leidnud ja ei saa enam midagi teha, et neid mitte leida. Kas see võib olla päriselt? Kahtlus kummitab mu mõtteid. Kaustiku kõrval vedeles ka vana polaroid, mis kõigele vaatamata veel pilte trükib, aga muid niidiotsi siin pole.

Ma jäin ümbruskonda luusima, et leida, kas siit veel miskit seotut silma torkab. Vahest nägi keegi, kes need asjad siia jättis.

Neli päeva hiljem nägin autot Pandimaja taha tagurdamas. Uks tõmmati lahti ja viis inimest heideti tänavale. Neile olid kotid pähe tõmmatud ja näis nagu oleks nad peksa saanud, aga nad olid elus.

Jälgisin neid natuke aega kaugemalt, kuni veendusin, et mõned neist on isikud kaante vahele kleebitud piltidelt. Tundsin ära Inamise, Aleksandri, Ronani, Ingo ja Luulekahuri.

Nad näisid eksinud, nälginud ja hädas. Ühtlasi olid nad tõestus, et see lugu on päris. Astusin juurde ja pakkusin oma tagasihoidlikku abi. Mees peab olema madalale langenud, et Vana Saabas talle abiks saab olla, aga just sellisest olukorrast ma Tasujad leidsin - näpud põhjas, üks kaaslane surnud, kolm kadunud ning röövitud paljaks kõigest, mida nad nii suure vaevaga jahtinud olid.

Õnneks tean hästi, kuidas siinkandis söönuks ja puhanuks saada, ka siis kui kopikaid taskus pole. Seda saan ikka nende heaks teha. Velsgradis jagub palake igaühele.

Vangid

Lahkumine Felsburgist
Vedelesin poolunes kaks ööd ja terve päeva, tõustes vaid kemmergu kasutamiseks.

Kui lõpuks jalad alla võtsin, jõudsin joogisaali. Istusin koos Tasujatega ja leidsime end vestlemas isiklikest asjadest. 

Xerox kirjeldas, et ta on juba ammu surnud. Alates päevast, kui ta Lucindana bussi alla aeti. See vari, mis temast Xeroxina alles jäi, jätkab vaid selleks, et võita Mužarim. Kui see on tehtud, ei plaani ta eksisteerimist jätkata. "Ju vist oleks tore enne seda veel oma vanemaid kohata," lausus küborg, kes oli inimelus lahkunud oma vanemate juurest napilt peale täiskasvanuks saamist, "aga neile tooks see ainult kannatust, kui nad näeksid, mis minust alles on". Leidsin pisara mööda enda põske alla voolamas. Olin arvanud, et ei suuda jälle nutta.

Ingo ei väsinud kordamast, kuidas tema üleeilne tegu oli olnud grupi hüvanguks. "Ma vannun, et minu lojaalsus Tasujatele püsib vankumatuna," seletas ta, "Sõbrad, ma ei lööks iialgi teile nuga selga". Ma ei kahtle Ingo usaldusväärsuses. See on Sultan, kes pani teda seda tegema. Mitte mõne manatriki ega sõna ega teoga, vaid üksnes sellega, et viibib meie seas. Ta toob inimestes välja halvima.

Valmistusime jätkama oma rännakut Kibujärve ja läksime otsima Sultanit, kes kuninga käsu tõttu enam oma jalga linna tõsta ei tohi ja seetõttu meie siinviibimise ajal telgiga metsas ööbib. Me leidsime ta lõkke ääres istumas ja veidraid sõnu õhku pomisemas. Ta tegi meid vaevu märkama, kui lähenesime. Sõnad olid kauges araabia keeles. See on esmakeel Mužarimi kummardajate seas.

Sultan paistis olevat transis ja kuigi ta nägi meid ja loidude sammudega järgigi tuli, kui me ees ära liikusime, ei suhelnud ta meiega rohkem, kui noogutuste abil. Miski, mis me tegime, ei toonud teda sellest olukorrast välja ja me jätkasime teekonda Kibujärve.

Kibujärve
Aleksander oli meie tulekust kirjaga ette teatanud ja meid ootas vastuvõtupidu!

Aleksandril on siin naine! Krässus juustega punapea, kes juustevahelt paistvate sarvenukikeste järgi otsustades pole täisvereline inimene. Näib, et armastus ei küsi liiki. Neiu nimi on Skiili. Aleksander vahetab meie rännakute ajal naisi nagu sokke. Poleks iial kahtlustanud, et tal keegi selline ootamas on. Ja mina veel uskusin, et suudan ta lõpuks endale võita. Miks viimasel ajal kõik mu lootused killustutatakse?!

Mööda peorahvast hakkas ühel hetkel ringi liikuma kohalik jook nimega Tünn. See oli küünarvarre kõrguses anumas ja valmistaja on juba aastaid lubanud salapärast autasu sellele, kes joogile põhja teeb. Nagu ikka leidus proovijaid palju.

Ärkasin koos kahe tüdrukuga hunnikus muru peal lebades. Süda läikis ja kondid olid nõrgad. Ma pole iial sellist pohmelust kannatanud. Isegi õhtul käisin veel oksendamas.

Mulle meeldib Skiili. Ta õpetas mulle siin veedetud paari päeva jooksul nii palju Impeeriast ja viis mind kaunitesse salapaikadesse Kibujärve metsas. Hiljem küpsetas ta meile kõigile õhtusöögi.

Aleksander rääkis, et külaelanikud jutustasid talle vähem kui nädala eest Kibujärve saabunud punajuukselisest Iirisest, kes oli otsinud Tasujaid. Järgmisel päeval olid talle järele tulnud suurte kübaratega õudust külvavad mehed, kellega naine vabatahtlikult kaasa läks. Me teame nüüdseks seda trikki. Obadus kultisti roikalt võib nõrgema ohvri viia Dimensiooni ja kuni ta sealt väljapääsu ei leia, jääb tema keha kultiste teenima. 

Skiili küsis meie kodude kohta ja sellest, kuidas tuttavaks saime. Jutt läks  tuleviku peale ja selgus, et Ingo plaanib peale nende raskete aegade möödumist võtta endale hoolimata kõrgest east üks hea naine ja temaga kodu luua. Ka mina unistan kauges tulevikus tugevast mehest ja lastekarjast. Mul oleks võinud see praeguseks olemas olla, kui ma Mummimarut ülikooli heaks jätnud poleks. Otsustasime, et kui selline aeg kätte tuleb, annab Aleksander meile mõlemale lapi maad Kibujärves, kuhu saame enda majad rajada. Mõte andis mu südamesse soojust, sest olin alati eeldanud, et peale meie otsingute lõppu lähevad Tasujate teed alatiseks lahku. Ma kardan, et olen alates Mummimarust liiga palju muutunud, et peale tagasiminekut sinna paikseks jääda. Kibujärve kõlab hästi.

Ingo, Inamis ja Xerox proovisid veel õhtul Iirise ja kultistide jälgi üles võtta, lootes, et kuivad ilmad on rada säilitanud, aga paraku ei leinud nad midagi.

Õhtul õnnestus inimpsühholoogiat suurepäraselt analüüsival Xeroxil Sultan transist välja tuua ja ta magama panna. Meil oli kõrini tema räpakusest ja distsiplineerimatusest. Mužarimi haare tema üle oli tugev ja ta keeldus võitlemast. Tegime seda tema eest. Teadsime Lucinda jutustustest, et Purgatooriumist pärit Sultan oli kunagi olnud hoolitsetud välimusega siledanahaline mees. Inamis kasutas mingit nõiarohtu, et tema und süvendada ning ülejäänud öö veetsime teda pestes ja raseerides. Hommikuks oli meie ees puhas poiss.

Ärgates oli Sultan ääretus segaduses. Aga ta jäi rahulikuks ja tema sõnad näisid meile puhtamad. Kas meie teost võis tõesti abi olla?

Läänesadam
Lahkusime järgmine hommik ja jõudsime õhtuks Läänesadamasse.

Järgmine laev KPRi lahkub nelja päeva pärast. Mida me seni teeme?

Kohtasime joogisaalis jälle Luulekahuri õde Margareti, kes oli peale meie eelmist kohtumist võtnud jalge alla tee lõunasse. Kuhu ja miks ta ei täpsustanud, kuid tunnistas, et tegu on Gildi asjaajamistega. Luulekahuri ja tema sõprade heaks oli Margaret valmis andma endast parima, et smuugeldada üle piiri mõned esemed, mida meil seal vaja võib minna. Keepide Gild on peamiselt siiski salakauplejate ühing. Andsime talle smuugeldamiseks relvi ja muud varustust ning mina kirjeldasin talle Mummimaru asukohta - minu kodu ei jää piirist kaugele ja on ainuke kindel aadress, kuhu me KPRi rännates kindlasti sattuda tahame. Margaret lubas need paari nädala jooksul kohale korraldada.

Võtsime jälle jooke ja vajusime raskete kehadega voodisse.

Võõras kingitus
Ukse peal prõmmitakse ja hõigatakse Sultanit ja Xeroxit! Läheme asja uurima.

Joogisaalis on kaks kübaratega kultisti! Külastajad on hirmunult kogunenud ühte punti vastu kaugemat seina, aga kultistid lihtsalt seisavad. Peale sisenemist olevat üks neist lausunud hautagusel häälel kaks sõna: "Sultan.. Xerox..", mille peale kohalik teenijapoiss neid kutsuma oli jooksnud.

Üks Mužarimikummardaja võttis suure koti ja heitis selle meie suunas põrandale. Xerox ei mõelnud kaua. Ta on viimaste nädalate jooksul õppinud Inamiselt mõõgavõitlust ja Ronanilt kaklemist ning nüüd paljastas ta terarelva. Ingo vinnastas välgukiirusel ammu. Siis kostis kultistide kõrist ebamaine kriiskamine, mis tungis läbi liha ja luu. See värvis maailma mustaks ja külvas paanikat mõistusesse. 

Ainult Inamis ja uuestisündinud Sultan koos oma kahe salapärase tänavasõbraga suutsid sellest üle olla ja kübarakandjaid rünnata. Aga neist ei olnud Mužarimi vaimulikele vastast. 

Kui mu mõistus selgines, nägin teadvusetut Inamist vedelemas vereloigus ja Sultanit transis kõikumas ja araabiakeelseid sõnu pomisemas.Üks tema tänavasõpradest oli kadunud ja me ei leidnud teda ega tema laipa kusagilt. Kultistid ise olid lahkunud.

Avasin koti, mille nad meile heitsid. See oli kulda täis. Ma eelistanuks leida sealt laibad või rotid või kasvõi pommi. Mille eest see kuld? Inamis jutustas hiljem, et peale seda, kui kübarakandjad ta alistasid, olevat üks neist tema kohal seisnud, et surmahoopi anda, aga pööranud siis pilgu eemal soiguvale Sultanile ja Inamise elu säästnud. Nad kaitsevad teda, justnagu siis kui meid Tammekõivas vangistati..

Kuidas ahnus meid upakile ajas
Hommikuks olid Sultan ja Inamis taas teadvusel. Inamise kole näohaav teeb tema peale vaatamise raskeks ja ta tunneb ennast nõrgalt, aga suutis juba lõunaks jalule tõusta.

Toibusime kogu päeva lahingust ja kuulasime võõrastemajaomaniku kiitusi meie vapratele võitlejatele.

Õhtul juhtus joogisaali keegi lärmakas mees nimega Joofan, kes kiitles, kuidas ta varsti nii rikkaks saab, et Jumalad ise tema käest laenama tulevad ja oli väga solvunud, et võõrastemaja omanik tema jooke vihikusse ei lubanud kirjutada. Luulekahur veenis teda oma rikkaks saamise skeemi meiega jagama.

See polegi nali. Mees teab midagi Mustast Prismast - see varandus, mida teiste hulgas ka Ingo ja Vidrik tükk aega jahtinud on. Ta oli purjus ja lubas meid viia oma keldrisse, sadamast mitte väga kaugele jäävas metsamajas. Ehk saame teda aidata varanduse leidmisel ja leppida kokku mingi osa saagist?

Oleme kohal. See on suur maa-alune ruum, mille tagumisel seinal rippuv kaart on täis kriibitud märkmeid ja noolekesi. Asume lähemalt uurima.

Lõks! Lae alt puistati tuba täis jahu ja loobiti võrke alla!

Kõik on jahupilves, ma ei näe midagi!

Murdsime võrkudest välja. Salapärased võõrad valguvad ruumi. Lahing!

Neid on liiga palju! Kas nii see lõppebki? Ronan on sisse piiratud! Luulekahur vaenlaste käes vangis! Vidrik võeti kinni! Inamis alistub! 

Kõik!

Heitsime oma relvad ja tõstsime käed. Anname alla! Vähemalt ei saanud keegi hukka.

Nad võtsid kogu meie varustuse. Peagi saabub võõraste pealik oma saaki üle vaatama.

Ruumi astus maha aetud juustega kitsa näo ja terava lõuaga mees, kes ei suutnud meid nähes üllatunud muiet tagasi hoida. Lõks polnud mõeldud meile, aga nüüd olime tal ettekavatsemata üllatusena peos. Saak, kes esimesel korral minema pääses. Ta oli Ugron Tammekõivast...

Plaan
Nüüd pole meie plaanid enda teha. Mõõgad ja sõnad on alt vedanud, loota jääb vaid õnnele.

Samm pimedusse

Pidustused
Küünlavihu rahvas juubeldas rõõmust kui võiduga naasime. Mõdu jooksis ojadena ja jalad tantsiti villi.

Kui kohalikud vaimulikud olid lahingus vigastatud Ronani haavad sidunud, leidis ka tema oma tee  joogiruumi. Lahingus oli ta ainsana väejuhtide seast uljalt esirinnas vaenlasele peale tormanud ja nagu nüüd nägime, olid sõdurid seda tähele pannud. Kui Ronan ruumi astus, jäi kõik vaikseks. Siis hakkasid sõdurid aina suuremas hulgas tema nime hõikama, kuni lõpuks kogu kõrtsirahvas kappadega vastu lauda trummeldas ja Ronani nime hõikas. "Hirmutu", nimetasid nad teda, "Hir-mu-tu! Hir-mu-tu! Hir-mu-tu!"

Järgmisel hommikul lubasime enamuse oma meestest tagasi perede juurde. Kui jama majja tuleb, siis kogunevad nad käsu peale taas kokku. Seekord juba Tasujate, mitte Küünlavihu sõjalippude all.

Aleksander pakkus igale enda all sõdinud mehele ja nende peredele suure lapi maad, kui need tema külla elama tulevad. Nii saigi, et Küünlavihust asus Kibujärve suunas teele kümneid, koos vankrite ja eeslitega. Nad otsustasid kasutada kaubateed, mis läheb turvaliselt ümber Küünlavihu ja Felsburgi vahele jääva soo. See tee on pikk ning mõned Tasujad nõustusid võtma minuga otsetee läbi raba, kuni teised kolonni eskortisid.

Felsburg
Veetsime linnas terve nädala, enne kui Aleksander koos oma inimestega müürideni jõudis. Tervitasime üksteist ja rõõmustasime, et teekond oli ohutu olnud.

Ingo, meie Impeeria armee eruohvitser, oli linna peal veedetud aja jooksul rääkinud juttu oma endiste alluvatega Felsburgi Vahtide seas. Ta hoiatas, et kuigi Keepide Gild oli praktiliselt juba välja juuritud, on nüüdseks hakanud Varagi lojalistide hulk hoopis kasvama. Mis seda muutust ajendab, ei osanud Ingo ega tema tuttavad arvata.

Salapärane naine
Plaan oli veeta üks õhtu Felsburgis ja siis edasi Kibujärvele liikuda, et Aleksandri uued pered sisse seada. Seejärel liiguksime edasi Läänesadamasse ja uuriksime oma võimalusi ületada riigipiir KPRi.

Selle asemel kuulsime kõrtsis lugu, kuidas mõni aeg tagasi oli keegi naisterahvas järjekindlalt Luulekahurit otsinud ja kõigilt tema kohta pärinud. Ta jättis kõrtsmik Faerunile lausa enda aadressi. Oli küll juba hiline õhtu ja enamus meist polnud enam kained, aga otsustasime naisterahvale külla minna, et juba hommikul vara asjaga valmis olla ja linn selja taha jätta.

Jõudsime õhtupimeduses salapärase aadressini ja koputasime uksele. Keegi ei vastanud.

Aleksander pani tähele, et ukselukk oli lahti muugitud. Meie otsija võis hädas olla! Paljastasime relvad ja astusime majja.

Ülemiselt korruselt ei leidnud me kedagi. Toad on korras ja rüselusjälgi ei paista. Vaatame keldri ka üle.

Kelder läheb üle pikaks tunneliks! Oleme ettevaatlikud ja jätkame otsinguid.

Sultan koos oma kahe habetunud agulisõbraga tegi keldrist leitud toidusahvri tühjaks. Me protesteerisime, aga tüüp ei hooli meie sõnadest. Oleme võõras majas ja röövime toitu.

Tunneli lõpus oli salalukkudega lukustatud värav. Tasujad on sellest salakavalamate mehhanismidega kokku puutunud ja suutsime luku avamismeetodi välja nuputada. Läheme sügavamale.

 Leidsime lukustatud ukse tagant inimese! Ta väidab olevat seersant Ferdinand Felsburgi Vahtidest, kes on siia vangistatud kellegi naisterahva poolt. Otsustasime teda mitte usaldada ja vaadata läbi veel kontrollimata tunnelisuud, enne kui ta vabadusse laseme. Ta polnud otsuse üle rõõmus, aga kui endale kindlaks jäime õhutas meid silmi lahti hoidma teiste Vahtide suhtes, kes samuti võõra naise poolt siia vangistatud võivad olla.

Sattusime teises tunnelisuus varitsuse ohvriks! Pesuväel mullased mehed ründasid meid pimedusest kaigastega. Olime paremini relvastatud ja surmasime ründajad kiiresti. Teise tunnelisuu lõpust leidsime veel kongikesi.

Otsustasime, et aitame seersandi majast välja ja eskordime ta Vahtide juurde, kes saavad kinnitada, kas mees on see, kes ta väidab. Kui ta nägi meie surmatud varitsejaid, ahmis ta õhku ja süüdistas meid valvurite tapmises. Ilmselt olid nood oodanud, et naasejaks on nende pahaaimamatu vangistaja, mitte relvastatud kümnepealine sõjasalk. Selgitasime talle, et tegemist oli enesekaitsega. Ferdinand jäi kurvaks, aga lõpetas meie süüdistamise.

Nüüdseks olime tunnelites seigelnud juba tunde ning koidik oli kätte jõudnud. Väljapääsu poole liikudes sai ilmseks, et korteriomanik on naasnud. Proovisime teda ootamatult tabada, aga sattusime hoopis olukorda, kus me pimeduses teineteist kirbul hoidsime.

Ingo hõikas võõrale, et saabusime siia aadressi järgi, mille üks naisterahvas oli meile jätnud, aga alles siis, kui jutuks tuli Luulekahuri nimi, sai lugu lõpuks selgust.

Margaret
Tegemist oli Margaretiga, kes, nagu selgus, on Luulekahuri õde!

Kui Margaret nägi, et Luulekahur on kaotanud ühe oma kätest (juulikuises Küünlavihu lahingus), läks ta püha viha täis, uskudes, et keegi meist on sellega hakkama saanud. Luulekahuril õnnestus ta maha rahustada.

Olukord on endiselt pingeline. Järgmiseks üllatuseks tuli välja, et Margaret on Keepide Gildi liige. Ta ei salanud, et vangistas siia Vahid, kes tegelesid Gildi jahtimise korraldamisega linnas. Ta oli varitsenud neid ajal, kui neil polnud vahetust ja juhtusid kõrtsist purjakil peaga kodu suunas taaruma. Margaret oli neid üle kuulanud eesmärgiga Gildi linnas varjavatele liikmetele eelist anda. Meid rünnanud vahid olid ise kongidest välja murdnud. Kellegi tapmine polnud kunagi tema eesmärk, aga nüüd, kus see juba juhtunud oli, ei paistnud ta sellest verest välja löövat.

Margaret jätab mulle vabameelse mulje. Isegi selles olukorras, ei paistnud ta ärrituvat ja seletas oma seiklusi naeratusega. Välisuks oli muugitud tema enda poolt, kuna Margaret kaotas mitu päeva tagasi oma võtme ära. Peagi olid nad Luulekahuriga embusi vahetamas ja jutustamas kodusest Wattenduffeni külast ning sellest, kuidas neil oli peale Luulekahuri lahkumist mädatomatite üleküllus tekkinud. Margaret oli külast lahkunud, et Luulekahur tagasi tuua, kuna elu ilma Luulekahurita oli kõigile igavaks muutunud. Kui ta aga Luulekahuri jälje Felsburgis kaotas, sattus ta rahahädadesse ja avastas endal ande inimesi petta ja varjudes hiilida. See juhtis ta Keepide Gildi, kus ta nüüd juba mitu nädalat liige on olnud.

Ülejäänud Tasujatest vaidlesid omavahel vihaselt. Olukord oli keeruline. Kui eskordime seersandi välja, annab too tunnistusi Luulekahuri õe vastu. Veelgi hullem - ta jutustab sellest, kuidas olime tapnud kolm Vahti. Ja ta teab nüüd, et Luulekahuri õde on Gildi liige. Ingo kartis, et sellest piisab, et kõik Tasujad Kuninga põlu alla sattuksid. Teised jällegi keeldusid Kuningale lojaalset sõdurit vaenlase kätte jätmast.

Xerox hakkas koos Inamisega otsustavalt trepist üles liikuma, et seersant vabadusse aidata, aga Luulekahur seisis oma õe ees ja paljastas uljalt mõõga. Tahtsin kõiki rahustada, aga olin liiga hirmul, et häält teha. Siis kostis plaksatus ja iiveldama ajava krõksatusega purustas nool seersandi kaelalülid. Tema elutu keha põrkas vastu Xeroxi metalset õlga ja jäi elutult maha veritsema. Ingo langetas oma ammu.

Kõik ehmusid sellest liigutusest. Ingo proovis seletada, kuidas see oli ainuke võimalus Tasujaid päästa ja jätkata jahti Mužarimile, aga sõnad jäid talle kurku kinni. See näis mulle halva unena.

Hääled kadusid kaugele ja miski ei huvitanud mind enam. Ma vaevalt märkasin koletust olukorrast oksendama hakanud Ingot ja Sultani rahulolevat muiet. Sir Keldronil oli õigus! Sultan teeb meiega midagi! Tasujatest on saanud mõrtsukad! Ja mina olen üks nende seast!

Kõik oli vatti mattunud kui ma selle jõleda sündmuse selja taha jätsin ja koidupäikese valguses Felsburgi tänavaid pidi Faeruni Kõrtsi suunas komberdasin. Ma ei teadnud, kus on teised ja mind ei huvitanud. Tahtsin lihtsalt reaalsusest pääseda. Tahtsin ärgata ja avastada, et see kõik on uni. Maandusin Faeruni üürivoodile ja nutsin end magama.

Plaan
Magada, magada, magada.

Purgatoorium; Küünlavihu

Avastusi Purgatooriumist
Uurisime veel Ronani siinviibitud aja kohta. Meile jutustati, kuidas Ronan, keda tunti muidu, kui halvasti distsiplineeritud ja üleliia uudishimulikku õpilast, oli ühel hetkel muutunud eeskujulikuks kloostrikasvandikuks, kes kogu oma vaba aja treenigule ja meditatsioonile pühendas. See muutus leidis aset ligikaudu samal ajal, kui Ronani mälu katkeb.

Hiljem oli kloostrit külastanud keegi mustas ülikonnas mees, kes oli otsinud Mužarimi Eepost, aga mungad ei nõustunud sellest rääkima. Kui mees lahkus, järgnes Ronan talle mõned päevad hiljem, kaasas ebapühaks peetud raamat. Mis juhtus edasi, võime vaid oletada, aga kirjeldusest jääb mulje, et salapärane külaline oli agent Tarust - orbiidil tiirlevast hiiglaslikust kosmosejaamast. 

See on halb. Taru on meie haardeulatusest väljas. Ronani oimule tätoveeritud numbrid ja peanahale opereeritud seadeldised andsid meile juba ammu mõista, et mees on osa ajast Tarus veetnud, aga lootsime siiski teist seletust leida. Xerox arvab, et kui läheksime üle piiri KPRi, oleks ta võimeline ühendama sinna raadio, mis lubab Ronanil taas Taruga ühendust saada.

Ma hiilisin parasjagu varjudes, kui juhtusin peale vestlusele, mis ilmselt minu kõrvadele mõeldud polnud. Zonyomi õhutas Sultanit hülgama oma valitud rada, loobuma oma maskeeringust ja tõusma üles sirge seljaga. Ta rääkis, kuidas Purgatooriumi õpetused meele nii tugevaks distsiplineerivad, et Mužarimi Eeposel siin kellegi üle võimu pole. Ta rääkis, kuidas Sultanil pole veel hilja varjudest välja murda, taastada enda väärikus ja hüljata pimedusse viiv rada. Aga Atšakrini jälg vajus pikal mehel raskelt. Sultan pööras Zonyomile selja ja lahkus.

Tagasitee Felsburgi
Asusime tagasiteele Felsburgi. Kasutasime Purgatooriumi Väravatest möödumiseks Dimensiooni.

Tagasiteel arutasime leitud suunaviite hauakambritele ja mõtlesime välja järgneva. Jutt tulesilmast ja liikuvast merest vihjab ilmselt vulkaanile, mis jääb teisele poole Sinijõge, KPRi aladel. Pealinna süda ja sügavale maetud sangar võivad väga hästi jutustada hauakambrist, mille leidsime iidse linna varemete alla jäävatest vesikoobastest. Põrgu ja must loss näivad vihjavat Atšakrinile. Ning hambutud aastad laanlastele, kes iial vanadusse ei sure. Nendest saavad meie järgmised sihtpunktid.

Oleme tagasi Felsburgis. Jõudsime siia mõned päevad peale verist siselahingut. Kuningas Bormani sünnipäeva puhul oldi Keepide Gild linnast välja kihutatud. Mitmed olulised liikmed olid vastupanud osutanud ja tänavatel oli järgnenud verevalamine. Nüüdseks oli suurem mäsu möödas ja kuninga käsul Gildi tegevus igaveseks keelustatud. 

Lubame endale mõned nädalad puhkust, et ravida vanu haavu ja puhata väsinud vaimu ning keha.

Küünlavihu taaskülastus
Nädalad möödusid rahulikult, olen värske ja reibas.

Saabus sõna Küünlavihust, kus paluti meie saabumist Isand Torani jutule. Olime plaaninud alustada rännakut KPRi, et hankida kontakt Taruga ja vahest uurida ka Turmatule Vulkaani. See palve sundis meid aga neid plaane edasi lükkama. Pealegi on Küünlavihu meile võlgu paraja sendi ning rahakohvrite täitmine võib enne sellist reisi hea mõte olla.

Teekond Küünlavihusse läheb vaevaliselt! Võtsime otsetee läbi raba ja juba teist päeva ladistab vihma. Sügis näitab hambaid. Kõik see niiskus mõjub eriti raskelt Xeroxile.

Xerox on vaevu kontaktivõimeline. Ta liigub vaid toega.

Kohal! Peseme end puhtaks ja läeheme Torani jutule.

Halvad uudised. Isand Toranil pole võimalik meie kokkuleppest kinni pidada, kuna Küünlavihu on rahalistes raskustes. Ta siiski maksis meile algse võla, ehk lisas algsele kümme tuhat kuldmünti ja tegi meile huvitava ettepaneku. 

Küünlavihu kardab horogeid, kellest radikaalsemad leidsid, et Küünlavihu loovutati juulis peetud lahingus liiga kergekäeliselt ja valmistuvad uueks rünnakuks. Isand Toran annaks meile viiskümmend meest nende laiali ajamiseks. Kui nõustume ja võidukalt naaseme, annaks ta meile väejuhi tiitlid ja aitaks tulevikus ülal pidada meie oma sõjasalka.

Pidasime plaani ja nõustusime ettepanekuga.

Lahing
Marssisime oma väed läbi öö vaenlase poole, et päevavalgust pelgavaid orke üllatushetkega rünnata.

Vaenuväe juht on monstrum! Ta niidab meie mehi nagu heina!

Tõmbasime ta kotti, vaenlane on kaotamas!

Võit!

Plaan
Tagasi Küünlavihusse häid uudiseid tooma!

Purgatooriumi klooster

Koopad, koopad, koopad, koopad
Pimedad koopad näivad lõputud. Meile korraldati varitsus ja Xerox pääses napilt eluga.

Otsustasime, et nüüdsest alates luuran mina ees maad, toon siis sõna tagasi ja alles seejärel otustame, kas tahame seda rada pidi minna. Lõpuks ometi tunnen, et minust on kasu!

Sattusime peale väikesele varandusele, aga Xerox hoiatas, et midagi head ei saa tulla sellisest paigast millegi kaasa toomisel. Meid rusuv pimedus ja kaugusest kostvad seletamatud hääled osutusid piisavaks, et panna tema sõnu kuulama ka kõige ahnemad Tasujate seast.

Lõpuks jõudsime suurte usteni, mida dekoreeris hiiglaslik kivist tahutud pealuu ja lugematu hulk sümboleid. Xerox astus lähemale ja lasi sümbolitel joosta läbi enda programmidesse salvestatud andmebaaside. Mõni aeg hiljem oli ta võimeline kujutatud piltide pealt loo kokku panema.

See oli Purgatooriumi lugu. Kõik algas Purgatooriumi rajamisega - koht valgustuse otsijatele, kes eraldasid end ülejäänud maailmast. Aga tasapisi hiilis välsimaailm ikka nende seinte vahele, kuni lõpuks nakatas selle elanikud. Tagajärjena isoleeris Purgatoorium ennast uuesti ja rajas siiasaabujate teele ukse, mis meie ees seisis. Nägime pilti munkadest, kes jagasid kolm võtit kolme koletise vahel, uskudes, et õelad olendid alatiseks võtmete üle kaklema jäävad ja neid kokku tuua ei suuda. Ja kui keegi seda suudaks, on ta kindlasti vääriline Purgatooriumit külastama.

See seletab, miks kõik need hõimud siin koobastes sõda peavad. Purgatoorium peidab endas palju jõudu ja rikkust, isegi kui see väärisasjadena ei avaldu. Kahtlemata proovivad erinevad mägiklannid võtmeid teiste käest kokku koguda. Kinnituseks leidsime suure kolju suuavast kolm lukuauku. Kõik see on aga hiline sündmuste käik. Uks oli tuliuus ja Ronan oli kindel, et veel mõne kuu eest sellist ust siin ei seisnud.

Kas peame tõesti kolm võtit leidma? Meie käes pole ühtegi. Ma peaaegu haistsin värsket õhku teistpoolt seda massiivset ust. See jäi meie ees kindlalt suletuks.

Dimensioon
Mida kaugemale me liikusime, seda ilmsemaks muutusid märgid Mužarimist. Kõik see verevalamine neis koobastes on nagu mesi tema kärbestest järgijatele. Peale palvusruumi, mille altar oli rajatud kuivanud inimpeadest, olin taas üksi ees luuramas, kui asjad pöörasid allamäge.

Minu ees oli kiitsakas puust uks ja otsustasin piiluda, mis selle taha jääb. See oli kitsas tuba, piisav mahutamaks vaid üksikut viltust kirutuslauda ja tooli selle kõrval. Keegi istus toolil ja kritseldas üksiku küünla heidetud valguse käes mingisugust kirja. Kirjutaja kandis absurdselt laia suurt kübarat ja mul ei kulunud hetkegi, et taibata, kellega on tegu.

Mees minu vastas oli kiire ja kuigi proovisin põgeneda, valdas mind teda nähes kangestav hirm. Ma ei suutnud sundida end liigutama ja vaatasin abitult, kui ta mulle lohiseval sammul üha lähemal astus, väänuline roigas ähvardavalt tõusmas. Ta lajatas mulle hoobi ja järgmiseks leidsin end kusagilt mujalt.

See pidi olema paik, millest Xerox oli jutustanud, kui ta mõned nädalad tagasi peale kultistidega kohtumist kadunuks jäi. Maailm oli meeltele haaramatu. Seda täitsid tükid ja killud pärisilmast, aga ometi oli kõik sootuks erinev. Seal polnud kolme dimensiooni, nagu meie maailmas ning ruumi ja füüsika seadused ei toiminud mõistuspäraselt. Aga tuttavaid tükke oli piisavalt, et rajada enda tee mäest välja. Nägin kauguses Purgatooriumi ja sellest mõned tipud eemal musta spiraalina keerlevat auku.

Kartsin kohutavalt, aga kuulsin siis Aleksandri häält kauguses kajamas. Peagi ka teiste Tasujate omi. Nad olid leidnud tee mulle järgneda. "Ma tapsin selle kurjuse teenri," uhkeldas Aleksander, kui me üksteist leidsime, kübarat kandud tõbrast silmas pidades. See oli suur võit, kuna Xeroxi teadmiste kohaselt pole Mužarimi kübarakandjaid rohkem kui midagi kümne lähedale.

Minu sõpradega oli kaasas ka mu enda keha. Hingetu raam, mis oli peale oma orjastajast kultisti surma jäänud tühjalt kaugusesse vaatama ja täitnud igat käsku, mida keegi talle jaganud oli. Kaalusime tagasiminekut, kuna iga hetk selles maailmas oli mõistusele liigne. Olime kultisti käest leidnud ühe võtme, aga puudu oli veel kaks. Aega polnud raisata koobastes võtmete otsimisele, veensid Aleksander ja Luulekahur teisi. Ettevaatlikult hakkasime liikuma hoopis kaugel nähtud mustava augu suunas.

Meie lootused osutusid õigustatuks. Peale rännakut, mis pidi kestma vähemalt päeva, jõudsime kaugelt nähtud mustava taldrikuni ja astusime sellest läbi. Sedamaid lõikas minusse jäine tuul. Olime taas mägedes ja taevas hiilgasid öised tähed. Tuul ulgus kõrvulukustavalt, aga mõnda aega pakkus see meile põhjust juubeldamiseks. Olime tagasi reaalsuses ja mina olin jälle üks!

Purgatooriumis
Purgatoorium paistis kõigest mõned tipud eemal ja kui olime endale kõik kaasasolevad riided üle tõmmanud, hakkasime astuma. Mis oli see teine Dimensioon, millega üha rohkem kokku puutume? Xerox arvab, et tegemist pole Mužarimi loodud paigaga, vaid osaga peidetud kosmosest, mille tema teenrid on leidnud ja kasutusse võtnud. Meil on olnud õnne mitte kedagi selles paralleelmailmas kohata, aga kes teab, mis sorti õudused seda asustavad.

Jõudsime Purgatooriumisse! Selle mungad tervitasid meid ja pakkusid sooja suppi.

Kui olime söönud, kohtusime templiülem Zonyomiga. Ta nimetas meid jultunuteks, et olime Sultani ja Ronani tagasi siia müüride vahele toonud. Esimest nimetas ta mõrtsukaks ja teist vargaks. Ülejäänutega oli ta aupaklikum.

Zonyomiga on raske rääkida, kuna mitmed tema vastused on mõistukeeles. Hoolimata sellest vestlesime pikalt ja saime teada mitu huvitavat kildu infot.

Zonyomi rääkis, et nende käes oli olnud Mužarimi Eepos, aga siis oli Zinur selle mõni aasta tagasi varastanud. Zinur oli aasta hiljem aga naasnud ja eepose tagasi andnud, paludes seejuures andestust oma alatu teo eest. Kui küsisime, kuidas võib keegi viibida aasta Mužarimi eepose juures, vastas Zonyomi, et peale Purgatooriumi munkade ei suudagi keegi seda teha ning nii Ronan kui Sultan ("eriti Sultan", rõhutas ta meie karvase kaaslase poole vaadates), on Purgatooriumist lahkumise järel valgustuse teelt nii kaugele langenud, et ka nende mõistus eepose hoidmiseks piisavalt distsiplineeritud pole. Kuidas Zinur siis seda tegi? "Temal oli Halaran," vastas Zonyomi, lisades midagi krüptilist laanlaste sepistatud võlueseme kohta.

Kus siis Eepos nüüd oli? "Küsige temalt, kes selle teist korda varastas," vasta Zonyomi ja näitas näpuga Ronani peale. Maad võttis vaikus. Vastus on kogu aeg meie kõrval astunud! Ronani mälus valitseb väidetavalt lünk, aga keegi meist ei aimanud, et mees endas nii olulisi teadmisi peidab. Kerget või rasket teed pidi, aga me paneme ta mäletama.

Järgmiseks küsisime Halaniidide kohta ja Zonyomi rääkis, et läbi aastakümnete on nende klooster kokku kogunud neljast Halaniidide hauakambrist pärit tervitusplaadid, mis erinevate rüüstajate poolt oma õigest paigast minema on lohistatud. Aleksander kardab, et kui kõik need hauakambrid rüüstajatele nii tuttavad paigad on, siis võivad ka Halaniidide Sarved sealt ammu läinud olla. Teisest küljest säilib lootus, et Sarved tervitusplaadist palju sügavamale peidetud on ja et nendesse paikadesse röövlid oma jalga veel tõstnud ei ole.

Zonyomi ei teadnud, kus hauakambrid asuvad, aga tervitusplaadid jutustasid enda eest. Käisime neid Purgatooriumi keldris uudistamas ja nende kirjutised olid järgnevad:

Üle mere, mis alati liigub,
alla mäest, kust tulesilm piilub

Läbi metsade-laante see rada viib koju
paika, kus aastad pole kellelgi ohuks

Meie hool tema vastu on lõpmata sügav,
las lohutab sangarit pealinna süda

Seal, kus kurat maetud põrgu,
lossist mustast sangar kõrgub

  Meil on palju, mille üle mõelda ja Ronani ning Sultani tõttu ei tunne me end kloostris teretulnutena. Vähemalt selle öö veedame aga siin.

Pärisin Sultanilt süüdistuste kohta, mis Zonyomi talle teinud oli. Mõrtsukas? Sultan tunnistas, et ta tappis siin kellegi, aga jättis asjaolud selgitamata, ohates, et see on pikk lugu ja ta on selle jutustamiseks liiga väsinud. Olen kindel, et selles loos peitub põhjus Sultani lahkumisele Purgatooriumi munkade hulgast. Vaadates seda kirbutanud meest oma asemel lamamas on mul raske uskuda, et tal võis kunagi olla seos nende puhaste distsiplineeritud munkadega siin kloostris.

Aga Inamis jäi sellel õhtul magama samal hetkel kui pikali heitis ja varjudes näis mulle, nagu oleks tema suul seisnud naeratus. Hiljem räägiti mulle, et Aleksandri tapetud kultist oli olnud neegrinahaline. Üks kolmest põlisvaenlasest, keda kättemaksust ajendatud Inamis kogu selle aja jahtinud on.

Plaan
Otsime Purgatooriumist veel mõningaid vastuseid, aga ilmselt sunnitakse meid peagi lahkuma. Soe vann oleks mõnus ja peale pikka eemalviibimist võib Felsburgis muidki uudiseid olla. Loodan, et järgmine peatus tuleb Felsburgis.