MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Mummimaru külastamine

Minu uute sõprade sõnadest ei piisanud Delina usalduse võitmiseks. Roosa Sääre omanik muutus abivalmiks alles siis, kui Tasujad tõid talle tagasi pistoda, mille üks narkoparun varastanud oli. Tegu pani proovile Inamise ja Ronani varjudes hiilimise oskuse, aga õhtu lõpuks olime pättidest kubisenud uhkest mõisast pistodaga vaikselt tagasi saabunud. Kõva abi sellest ka oli - Delina ei teadnud kirbumustagi Tirtsust, relvadehankimisvõimalusest ega vulkaanist, kuhu Purgatooriumist leitud vihje meid Halaniidi otsingul justkui suunas. Ainuke hea uudis oli meile imekombel kätte jõudnud kiri, mis peale dešifreerimist osutus sõnumiks Xeroxilt. Ta teatas, et tal on kõik korras ja ootab Tasujate naasmist Felsburgis.
 
Krabasime kaasa ka mõned taskutäied rublasid, millest diiler Serdjuk vast liiga puudust ei tunne. Minu investeering Tasujatesse meie esmakordsel kohtumisel oli tänu sellele käigule rahaliselt mitmekordselt tagasi teenitud ja tavaliselt oleks nüüd koht, kus ma oma teed läheks. Olen tänaval elatud aastakümnete jooksul kuulnud nelja tuhandet erinevat maailmalõpukuulutajat, kes tulevad ja siis lähevad. Leian, et parim lahendus on pugeda kivi alla ja oodata kuni hullem mööda läheb. Aga seekord on teistsugune. Olen näinud agulipimedustes asju, mis ei tohiks olla. Viimase aasta jooksul olen märganud oomeneid. Midagi kohutavat on ärkamas. Kõik need argieludes inimesed meie ümber ei aima midagi, aga mina olen märke näinud. Olen üksikute hulgas, kes üldse teab, et midagi tuleks ette võtta ja kui ma selle vastu ei kätt ei tõsta, siis aitan ma sellele kaasa. Mul pole muud valikut, kui ennast Tasujatega siduda.

Üle mere, mis alati liigub, alla mäest, kust tulesilm piilub. Velsgradi saabumisega olid Tasujad ületanud Sinijõe ja seisime mõne päeva kaugusel hõõguvast vulkaanist. Koht lihtsalt peab õige olema!

Vulkaani ümbritsev Velsgri Mäestik kubiseb vene sõduritest. Neil on seal mingisugune operatsioonide keskus. Iga kohalik teab rääkida, et tsiviilelanikud mägedele ligi ei pääse, aga nagu KPRis ikka, on igal ühel oma arvamus miks, ja tõde ei tea keegi. Meil on vaja plaani sinna sisenemiseks, aga veel enne peaksime selgitama, kuhu me seal täpselt minna tahame. 

Ükskõik, mis raja me siit edasi võtame, siis parem varustus kulub Tasujatele ära. Enne vangi langemist olid nad teinud kokkuleppe Luulekahuri õe Margaretiga, et too korraldaks osa nende varustusest ainsasse kindla aadressiga kohta, mida nad siinpool Sinijõge teadsid - Mummimaru tallu. Võtsime varahommikuse liinibussi talu suunas.

Me ei öelnud Tirtsu vanematele, mis nende tütrest saanud on või millega me täpselt tegeleme. Rääkisime, et oleme sõbrad, meie sõnu toetamas laialdased teadmised Tirtsu iseloomust, lapsepõlvest ja perekonnast. Mul polnud raske mõista, miks Tirts oli kasvanud just selliseks nagu ta oli. Tema ema, Danja, oli kleenukese kehaga valge naeratusega naisterahvas ja isa otsekohene lokkis juustega sõbralik mees nimega Aleksander (ta nägi väga sarnane välja meie enda Aleksandriga, kui välja jätta paarikümne aastane vanusevahe).

Saime sooja vastuvõtu osaliseks ja rääkisime pikalt juttu Tirtsust ja muust huvitavast. Paraku ei olnud Margareti saadetis Mummimaruni jõudnud. Otsustame veeta siin öö ja naasta hommikul Velsgradi.

Ikka veel põhjas

Panin hakkama kõik, mis mul hinge taga oli, aga sain Tasujatele mõned rublad hangitud. Kaalusin oma järgmise sammu arukuses, aga viisin nad siis trahtrisse nimega Roosa Säär - kivi mille alla poevad kõik lurjused ja kaabakad, kes Velsgradi koduks peavad. Miilits siia ei trügi ja mu uued sõbrad on dokumentideta Impeerialased.

Tasujad leidsid siit endale mõned sõbrad ja tutvused ning ridade vahelt olin kokku pannud ka puudujäävad lüngad Tirtsu viimase kirjutise ja meie kohtumise vahel.

Ugron oli Tasujad müünud Sinisele Seltsile, kes nad Velsgradi tõi. Siin kuulati Tasujad üle. Sinine Selts näib olevat huvitatud vaid Atšakrinis toimunu matmisest. Mužarim on neile võõras sõna. Lisaks Tasujatele oli nende vangistuses ka Iiris. Inamis ja teised paistavad olevat üsna kindlad, et kokku pääses Atšakrinist tulema neli põgenikku - lisaks Sultanile ja Xeroxile seesama Iiris ning üks salapärane mees nimega Kevin, kelle mineviku kohta nad selle järelduse alles oma vangisoleku ajal suutsid teha.

Xerox ja Vidrik ei olnud aga kunagi Ugroni käest Seltsi küüsi jõudnud ja siinviibivad Tasujad ei tea nende saatusest midagi. Selts oli nördinud, et Xerox nende kätte ei sattunud. Nüüd võib vist kindel olla, et Selts seisis Lucinda küborgina ülesehitamise taga eesmärgiga lasta kergesti jälitataval robotil end Sultanini juhatada.

Selts hukkas Sultani.

Seda nad tahavadki. Tappa kõik ellujäänud Atšakrini põgenikud. Aga Sultani surma järel oli Tirts haaratud pimedatest jõududest. Mis iganes Sultani sees elas, kandus temasse üle ja andis talle üleloomulikud võimed. Pakun, et Sultan oli kõike seda suutnud enda sees taltsutada, aga Tirtsul selline tahtejõud puudus.

Tirts kasutas oma väge, et Seltsi punkrisse kaost ja surma külvata. Mis iganes neil seal täpselt juhtus, aga lõpuks olid Tasujad endale vabaduse välja kaubelnud. Nad visati tänavale oma vabadust nautima, aga üks Tasuja oli puudu. Mis oli saanud Tirtsust ja Iirisest näis painavat nende kõigi mõtteid.

Nüüd on Tasujad sobitamas sõprust Roosa Sääre omanikuga. See on kahtlase välimuse ja hämarate motiividega naisterahvas Delina, keda juttude järgi nähakse ringi liikumas vaid ööpäeva pimedatel tundidel. Siiski - Delinal on tutvusi ja tutvusi on Tasujatel püsti tõusmiseks vaja.