MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Pakkumine

Päev algas paljulubavalt. Kõigepealt pidime minema Impeeria saatkonda, et Tasujate paberid korda saada. Selleks, et nad ei peaks ennast miilitsa eest varjama. Kui saatkonna uksest sisse astusime, pandi meid kõige pealt ootama. Vähemalt tund läks mööda, enne kui meid edasi kutsuti. Suursaadik Krafodan oli meid valmis vastu võtma.

Krafodan, kas tead, pole inimene ega asi. Ta oli ork, kui minu käest küsida, aga üks Tasujatest sosistas mulle, et see on hoopis horog. Minule on nad üks pada kõik. Lõbus oli näha ühte neid muinasjutuolendeid uhkelt ülikonda riietatuna. Ta küsitles meid mõnda aega. Märkasin, et ta ei suutnud irvitust tagasi hoida. Tema kavatsused näisid siiski head. Ta kinkis meile isegi relvad. 

Kui jutt oli otsa lõppenud, siis tegi maailm järsu pöörde. Ta hakkas meid süüdistama riigireetmises ja koostöös Keepide Gildiga. Tuli välja, et keegi meie seast oli peale vahejuhtumit Margareti majas, kus Tasujate käe läbi hukati seersant Ferdinand ja veel mõned linnavahid, küsinud audientsi kuninga juures ja kõik meie teod talle ette lugenud. Selgus, et Ugron oli Tasujad vangi võtnud ainult napilt enne, kui kuningas meid vahele võtta kavatses. Paistis nagu kõik tahaksid tükikest Tasujatest.

Krafodan oli otsustanud kuningas Bormanile teene teha ja kindlustada, et me kunagi oma jalga tagasi tema maadele ei tõsta. Ta konfiskeeris meile äsja kingitud sõrmejälgi täis relvad ja andis teada, et neid on kasutatud kellegi mõrvaks. Ta jättis meile mõned minutid edumaad enne miilitsa tulemist ja hoiatas, et me jookseks ja kunagi tagasi ei vaataks.

Mis meil üle jäi. Põgenesime saba jalge vahel tagasi Roosasse Säärde. Ainus paik Velsgradis, kuhu miilits oma nina ei pista. Siis tuli välja, et üks noor tüdruk oli tänaval mõrvatud ja meie kirjeldusega mehi otsiti kahtlusalustena. Delina hoidis meid oma baaris ohutult peidus, aga mida pidime edasi tegema? Meil polnud aimugi, kes see noor mõrvatud tüdruk on. Kas ta tapeti ja määriti mõrv meile kaela hiljem või tapetigi neiu lihtsalt, et meid süüdi teha? Me olime seal saatkonna ooteruumis ikka päris pikka aega passinud, kui nii võtta. 

Vahepeal oli Maxwell aga uue juhtlõnga saanud. Viimane paik, kus oli elanud see kohalik ajaloolane, kes aastaid tagasi Halaniide uuris - dr Gora. Ootasime mõned tunnid ja otsustasime siis leitud aadressi suunas teele asuda. 

Paik näis vale juba esimesest silmapilgust. Räämas seinad, laudadega kinni löödud aknad, roostetav auto kõnniteel. See oli vaeseim kant Velsgradis. Ometi läksime sisse.

Narkarid elasid seal sees. Tõsiselt tigedad narkarid. Nad ründasid meid niipea, kui nende pilgu alla jäime. Nad kandsid relvi ka. Noad ja pudelipõhjad, mõnel lausa püstolid. Mu seltsilised olid õnneks lahingus kogenud ja vaenlase elimineerimine polnud probleemiks. Midagi muud selles majas oli valesti. See polnud koht, kus mõistlik inimene peaks olema.

Otsisime koha läbi tuba-toa haaval. Mida kaugemale jõudsime, seda mädamaks kogu lugu läks. Nägime mingis toas üles poodud kassi ja kusagil teises sõgedat vanaeite higist imbunud linadel meist välja tegemata kiimlemas. Ingo ja Inamis olid selleks ajaks kindlad - siin on Mužarim.

Lõpuks leidsime dr Gora. Kuigi sel hetkel tahtnuks me kõik, et me poleks teda leidnud. See mees oli väga haige. Ta oli kasvanud üleinimlikesse mõõtudesse, aga mitte proportsionaalselt, vaid suurte paisete ja väändunud liigestega. Ta pidi kaaluma mitusada kilo. Esimene asi, mis ta meid nähes tegi oli ründamine, just nagu need narkarid eelmistes tubades. Sellest asjast me enam jagu ei saanud.

Proovisime jooksu pista, aga me ei saanud majast välja. Uksed olid sulgunud ja kui neid murdsime, täitsid õhu kaeblikud karjed ning ukseliistude vahelt hakkas voolama verd. Kuulid ei teinud koletisele häda ja sihikindlalt marssis ta meile lähemale.

Järsku sööstis Luulekahur tema suunas, samal ajal kahte suunda värsse pritsides. Mõistad, et see mees ei ole kellegi Hamlet eks ole. Kollist mööda sprintides hõikas ta midagi nagu "tule mulle järgi koll, muidu oled puhta loll". Nii või teisiti, tema plaan töötas ja Gora hakkas Luulekahurile järgi jooksma.

Pool sellest hoonest oli tegelikult mahajäetud ööklubi ja kandis nime "Raisk". Luulekahur juhataski kolli lagunevasse diskoruumi, kus hakkas mööda tuba ringiratast jooksma, peletislik doktor kuklasse hingamas. See võitis meile natuke aega.

Olime enne leidnud ühe metalse ukse, mis ei avanenud, aga mille peale oli piserdatud graffiti: "TLR4". Ragistasime ajusid, kuni lõpuks taipas Ingo tuua kaugemas koridoris mänginud teleri juurest pult ja vajutada number nelja (TLR - Teler). Ilmselt oli tegemist kellegi meelespeaga ukse avamiseks. Avanenud tee juhtis meid keldrisse.

Meil oli kiire, sest me ei teadnud, kaua Luulekahur oma maratoni jätkata jaksab, aga kui nägime, kes meile keldrisse peidetud magamistoast vastu jalutas, jäime hämmingust täitsa vaguraks. See oli Iiris.

Punapäisel neiul kulus ainult üks sõna, et dr Gora maha rahustada. Me nõudsime Tirtsu kohta, aga Iiris käitus, nagu oleks meile juba vana semu ning kinnitas, et Tirts on tagasi Impeerias ja tal on kõik hästi. "Parem kui hästi," lisas ta lõppu. Ta oli üllatunud, et me tema juurde tulnud olime, aga nüüd kui me juba siin olime, tahtis ta meiega pikemalt rääkida.

Iiris tuli meiega tagasi Roosasse Säärde. Istusime maha ja kuulasime, mis tal meile öelda. Õppisin siis, et sellel preilil on keel nagu maol ja sõnad kui mürk. Ta hakkas Tasujatele Mužarimist jutlustama. Ta vandus, et teeb seda Tirtsu nimel, kes on nüüd nendega ja oma kaaslasi igatseb. Ta ahvatles meid võimuga täita oma unistusi. Ta lubas, et meie seiklus saaks veelgi põnevamaks, kui heidaksime liitu Mužarimiga. Ta tuletas meelde, kuidas kõik teised meile nagunii selja on pööranud. Ta küsitles, miks me tahame kaitsta Ugroni ja Krafodani suguseid. Ta ratsionaliseeris, kuidas Mužarimi ärkamine ühendab inimesed ja loob vennalikuma maailma. 

Nägin oma kaaslaste vastuargumente raugemas. Lõpuks lausus keegi meie seast: "Tõesti, miks mitte?" Ja lihtsalt nii hakkasid Tasujad järsku sügavalt kaaluma võimalust liituda Mužarimiga.