MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Lõpp

Minu kokkuvõtte lõpp oleks pidanud kõlama teisiti.

Mõni päev hiljem kaaluvad nad võimalust lõplikult Mužarimi teenistusse astuda. Lõpuks leiavad nad endas julguse pakkumisest keelduda. Nende otsus paneb nad silmitsi seisma Mužarimi raevuga. Ellujääjaid ei ole.

Selleks ajaks kui olin oma kirjutisega ühele poole saanud, märkasin, et midagi on viltu. Mu meelemärkuseta sõbrad, nad hakkasid minu enda silme all mädanema. Aleksander oli esimene, kes vaikuse lõhestas ja ragistades verd köhima kukkus. Järgmisel hetkel oli ta surnud. Möödus hetk ja sama juhtus Luulekahuriga. 

Ma ei saanud aru, misasi toimub, aga ma pulbitsesin raevust. Tahtsin sellel punajuukselisel mõrral kõri läbi tõmmata ja Jumal kuidas ma kahetsen, et seda ei teinud. Aga saad aru, ma ju ei teadnud. See oli miskitmoodi manavärk ja nii palju kui mina teadsin, võinuks Iirise tapmine kaasa tuua midagi hullemat. Ma ei välistanud isegi seda, et nad end Iirise hinge päästmise nimel meelega ohvriks olid toomas.

Üks järgnes teisele. Mõni karjus ahastavalt, enne kui külma unne vajus. Teine avas hetk enne oma surma silmad, nagu näeks ta kauguses midagi, mis minu pilgule varjatud, ja lahkus siis kähiseva ohkega. Ronan, Inamis, Ingo, Maxwell.. "Ei, persse küll, ei lähe nii," pomisesin pisarate vahelt, tammudes ümber oma kaaslaste nagu kass tulise pudru ümber, vahepeal ühe pulssi katsudes ja siis teist jalast raputades.

Ma ei märganudki, kui ta silmad avas, ega kuulnud, kui ta mu selja taga püsti tõusis. Ühel hetkel ta lihtsalt seisis seal. Kahvatu nahaga deemonilibu, erkpunaste juuste ja veremaiku huultega. Ei näinud sedamoodi välja, nagu Iiris oleks päästetud olnud. Nii et see oli ikkagi olnud tahete heitlus. Võitlus spirituaalsel tasandil. Iirise hing oli mu kaaslaste omad purustanud. 

"Kebi tagasi põrgusse," sisistasin tema muigava näo suunas ja pigistasin kitarri kaela pidi pihku. Deemon, kes oli Iiris, vaatas mulle silmadesse. Ta oli tõusnud tugevamana, kui ta langes. Tema pilk puuris mu südamesse ja mu olemusse. See rebis välja kõige piinavamad mälestused, väänas mu hirme ja keeras mu kahetsusi. Olin langemas pimedusse, kui kostis vali kärgatus.

Kõik lamajad polnud surnud! Meeltesegaduses toibunud Slava oli proovinud Iirist ootamatu rünnakuga maha lasta. Kuid kuulid ei haava deemonit, kes on Iiris. Punapea pöördus Slava poole, rebis käest tema relva ja asus teda kägistama. Mina varisesin kurnatult põrandale niipea, kui Iiris oma pilgu minult tõstis. Slava  vastuhakk oli saamatu kui palavikus sonival joodikul. Ta ei paistnud isegi täiesti ärkvel olevat, vaid tegutsenuks nagu läbi une. 

Elu Slava silmadest oli kustumas, kui Iiris midagi tajus ja kägistamise järsult lõpetas. Iiris nuusutas Slavat, mõtles hetke ja tõstis ta siis enda õla peale, nagu oleks see täiskasvanud mees olnud pisike laps. Iiris lahkus koos Slavaga kiirel sammul keldrist. Ma ei pruugi kunagi teada saada, mis Slava Iirise jaoks eriliseks tegi või mis plaanid tal mehega olid. Tükk aega hiljem sain siiski teada selle, mis luges - mõni aeg hiljem oli Slava teinud katse põgeneda, kuid vahele jäänud ja tapetud.

Olin üksinda keldriruumis, mida olid minutid tagasi täitnud kaaslaste hingetõmbed. Alles polnud kedagi. Mitte hingelistki, kellega jätkata sõjakäiku Mužarimi vastu. Tasujad.. olid langenud. 

Siis kuulsin häält. "Kirst.." ägises Delina, "Kirst". Kummardusin lähemale ja kuulasin ta vaevukostuvaid sõnu. Lõpuks suutis ta mind juhendada Roosa Sääre salaruumidesse, kus peitus tema vampiirikirst. Asetasin ta sinna lamama. Järgmiseks päikseloojanguks oli ta terve.

Arutlesime pikalt, mida teha edasi. Ronan oli Delinale meeldima hakanud ja temas leidus sümpaatiat ka teiste lahkunute vastu, aga võitlus Mužarimi vastu jättis vampiiritari külmaks. Pidin otsustama, kas jätkan üksinda või jätkan oma elu süümepiinadega kõige kurja eest, mis lõunamaadel sündimas.

Siis mulle meenus - üks Tasuja on veel elus. Kaugel teisel pool Sinijõge olid kaks Tasujat Ugroni küüsist pääsenud. Xerox oli kuulduse järgi küll Tasujate lipust loobunud ja vannutanud end Kuningas Bormani teenistusse, aga Vidrik kutsus end endiselt uhkusega Tasujaks. 

Ma polnud Vidrikut kunagi kohanud, aga teekond minu ees oli selge. Vähim, mida teha saan, on rännata Felsburgi, Vidrik üles otsida ja kogutud teave üle anda. Vahest rääkida talle, mis saatus sai osaks tema kaaslastele. Kuidas need olid andnud oma elud, et seista vastu Mužarimile.

Luulekahuri, Inamise, Ronani, Ingo, Aleksandri, Maxwelli ja Slava mälestuse nimel. Te võitlesite vapralt. Maailm peab seda meeles. Teie surmad ei saa olema asjata!

Vahekokkuvõte

Istun siin kaaslaste teadvuseta kehasid valvates ja mõtlen kõige üle, mis me avastanud oleme. Enne vestluse käigus pillas Iiris ka üht-teist uut. 

Saime teada, et Mužarimi käsilased teavad väga täpselt ühe Halaniidi Sarve asukohta, aga usuvad, et see on nii turvalises koas, et pole mingit vajadust seda sealt ära tuua. Ühtlasi poetas Iiris, et Ugron - see bandiit, kes Tasujad kinni püüdis ja Sinisele Seltsile müüs - on kultuse vaenlaste nimekirjas kõrgel kohal. Üks faktidest, millega ta pani meid kaaluma endaga liitumist. Lõpuks saime teada ka Zinurist, kes oli küll kuulunud kultuse ridadesse, aga sellele vastu seisnud ja seetõttu Vanaisa poolt kavala plaani kaudu kohtu alla ja hukkamisele korraldatud.

Saime teada ka seda, et tagasi koduses Felsburgi maakonnas on Keepide Gildi riismete juhtimisel tärkamas ülestõus, kuid et kuningas on suutnud seda praeguseni ohjata. Suuresti tänu Xeroxile, kes ühena tema väejuhtidest käitub. Kuningas Borman näib Tasujaid põlgavat, kuid Xeroxit hakkas ta mingi aeg enda külje all hoidma. Iiris ütles Xeroxi kohta veel midagi kummalist: "Ta on juba Mužarimiga, kuigi ta sellest ise veel aru ei saa".

Aga kui kõik meie senised teadmised nüüd ühte patta panna ja päris algusest alustada, siis tuleks sellest umbes selline lugu.

Muistsetel aegadel oli Maa peal Mužarim ja tema vastu võideldi kellegi abil, keda tunti kui Halaniidid ehk Inglikuningad. Mužarim võideti, aga maa sügavustes jäi tema essents alles. Sellest ajast on säilinud neli Halaniidide Sarve - reliikviad, mille abil võideti Mužarim. Halaniidide Sarved maeti koos nelja Halaniidiga nelja erinevasse Halaniidi Hauakambrisse. Kuidas täpselt sarvi kasutada, on veel segane, aga näib nagu oleks nende väe välja kutsumiseks vaja kõik neli sarve kokku koguda.

Palju sajandeid hiljem leiti paik, kus Jumalikud väed toimisid tavatu jõuga. Salapärasele saarele rajati Atšakrini tempel. Tempel kasvas ja sirgus. Peagi sirutas ta kõrguselt pilvede poole ja juurtelt maa sügavustesse. Aga ta kasvas veelgi. Ahnus ajas inimesed sügavale maapõue ja umbes sada aastat praegusest ajast kaevasid nad pimedusest välja millegi, millega inimene poleks tohtinud kohtuda. Mužarim.

Tempel langes pimedusse. Inimeste valitsused nii KPR kui Impeeria poolel mõistsid olukorra tõsidust ja kõik ressursid panustati pingutusse Mužarim tagasi põrgusse saata. Kõige pühamad Impeeria vaimulikud ja üllaimad selle rüütlitest sööstsid Atšakrini, eesmärgiga kurjus magama panna. Kui kõik lõppes, oli Mužarim võimsa maagia abil vangistatud. Aga saatan oli ärganud ja tema jõud sai ainult kasvada. Vangistus pidi olema vaid ajutine abinõu, sest ühel päeval, teadsid preestrid, murrab Mužarim sealt välja.

Üks Atšakrinis elanud vaimulikest oli kristlasest preester nimega Juri. Ta oli austatud pühamees, kuni Mužarim ta endasse võttis. Kui päikese käes hiilgavad templirüütlid Atšakrini tagasi vallutasid, pääses Juri põgenema. 

Peidetuna kusagil Felsburgi maakonnas ja neelatuna sõgedusest, kirjutas ta valmis Mužarimi Eepose - teos, mis sisaldas kõike, mida inimene võis teada Mužarimist. Õpetused, mis kandsid endas sellist väge, et üksnes raamatu lähedal viibimine võis inimese pimedusse langetada. Pole teada, mis Jurist edasi sai.

Kuna Impeeria oli peamine panustaja Mužarimi vangistamisse, võttis KPR enda kanda tema valvamise. Atšakrini juhtimine langes KPRi kätesse, kus otsustati tempel ümber ehitada vanglaks kõige jõhkramatele kurjategijatele. Kui Atšakrinis viibijaid varitseb oht, riskitakse kõigest inimrämpsuga.

Kui aastakümned möödusid, kasvas Eepose ümber selle varjudesse nõiutud inimesi. Üks nende hulgast hakkas teisi organiseerima. Aastate möödudes kasvas üksikutest varjudest kultus. Millalgi neil aastateil jäi Mužarimi Eepos kadunuks, kuid kultus säilis. Kultus, mis kummardas Mužarimi Jumalana, ja mida juhtis neid ühendanud Vanaisa. Vanaisa ja tema jüngrid peitsid end varjudes. Nad ootasid oma aega.

Aastakümned hiljem leiti kaduma läinud Eepos üles, aga mitte Vanaisa ega tema jüngrite poolt. See anti üle Purgatooriumi kloostrile. 

Sealsed mungad olid erakordselt distsiplineeritud mõistusega ning Mužarimi Eeposel polnud nende üle jõudu. Mungad Purgatooriumis lubasid hoida seda varjus. 

Purgatooriumis lehitseti kohutavat teost ja mõisteti õudust, mis on Mužarim. Aga leheküljed, millel seisis kõik, mis teada Mužarimist, pajatasid ka Mužarimi nõrkustest ja rituaalidest, mida kasutada tema vastu. Mungad lugesid Halaniididest. Nad hakkasid uurima Inglinuningate ajalugu. Inglikuningad, kes olid kunagi Mužarimi alistanud. Lõpuks said nad enda käsutusse neli tahvlit, milledel seisid vihjed leidmaks Halaniidide Hauakambreid.

Umbes poolteist aastat praegusest tagasi jõuti Impeerias otsusele, et nüüd on õige aeg. Sada aastat olid nad ette valmistanud rituaali Mužarimi lõplikuks pagendamiseks. Ülempreestrid ja kõrgvõlurid kogunesid Atšakrini. Seal pidi Mužarim lõppema.

Rituaal vedas neid alt. Mužarim murdis end vabaks. Atšakrin langes taas pimedusse. KPRi kiirreageerimisüksused proovisid olukorda kontrolli alla saada, aga nende ponnistused olid tulutud. Peale lühikest aega kestnud lahinguid olid nad taganemas. Viimane lootusetu manööver Mužarimi vastu pidi olema kogu Atšakrini õhkimine.

Kuid siis juhtus midagi imelist. Punt vange Atšakrini sügavusest olid põgenemise asemel murdnud Mužarimi südamesse ja leidnud enda südames headuse, millega Mužarim alistada. Nende üleelamised olid põrgulikud ja ainult kaks kõndisid varemetest eluga välja. Vangid, kes kandsid nimesid Sultan ja Lucinda.

Sultan ja Lucinda polnud siiski päris ainsad, kes Mužarimi õuduse üle elasid. Hiljem, ja vangidest täiesti sõltumatult, roomasid rusude alt välja veel kaks inimest - vangivalvurid Iiris ja Kevin.

Hoolimata üleelatud õudustest näis päike pilvede tagant paistvat. Mužarim oli alistatud, Atšakrin puhkama jäetud ning Lucinda ja Sultan põgenenud neile määratud vangipõlvest. Elu sai edasi minna.

Keegi neljast ellujääjast ei teadnud kohutavat seemet, mille nad endaga kaasa tõid. Kuigi Mužarim oli alistatud, ei olnud ta hävitatud. Mužarim elas edasi nende endi südameis. Aeglaselt kuid kindlalt hakkas ta ellujääjate üle võimust võtma.

Sündmused Atšakrinis hoiti tavainimese jaoks vaka all. Mužarimi peeti piisavalt kohutavaks mälestuseks, et karta isegi tema mainimist nimena. 

Umbes sel ajal oli üks Vanaisa jüngritest - mees nimega Zinur - jõudnud jälile Mužarimi Eepose asukohale Purgatooriumis. Zinur varastas Eepose. Oma kaelas kandis ta Halarani - manaeset, mis kaitseb kandja mõtteid mõjutuste eest. Tänu oma kaitsvale medaljonile sai Zinur lugeda Eepost ja säilitada seejuures oma hing. Zinur mõistis, millise kohutava jõuga on ta enda elu sidunud ning mõni kuu hiljem tõi ta Eepose munkadele tagasi.

Zinur polnud leidu maininud oma kaaslastele kultuses ega ka Vanaisale. Süvenedes Atšakrini ajalukku, sai ta teada sündmustest, mis olid seal mõne kuu eest aset leidnud. Ta kuulis ellujääjatest ja mõistis mida see tähendas. Mužarim oli maailma peale vabaks pääsenud. Peagi oli ta ärkamas. 

Zinur kartis iga päev, et kultus jõuab tema tegudele jälile. Katsudes hoida madalat profiili, jätkas ta enda tööd Vanaisa heaks Felsburgis, kuid saatis enda lojaalse kaaslase - õpipoisi Tomi - levitama sõna Atšakrini lähedusse jäävates külades. Sõna Mužarimi needuse kohta. 

Võõra jaoks ei tõmmanud nimi tähelepanu, aga neli ellujääjat pidid asjast huvitatud olema. Zinur teadis, et Eeposes leidub viis puhastamaks nelja ellujääja hinged Mužarimist. Ta laenaks veel viimast korda Purgatooriumilt Eepost ja vabastaks lõplikult maailma Musta Saatana jõust.


Selleks ajaks oli Mužarimi lugu tõmmanud tähelepanu Tarult. Üks agent, kelle nime me veel ei tea, saadeti Eepost otsima. Ta jõudis jälgipidi Purgatooriumisse, kuid mungad keeldusid tunnistamast, et Eepos nende käsutuses on. Agent lahkus. 

Üks värskelt kloostriga liitunutest - mungahakatis nimega Ronan - kuulis vestlust pealt ja hakkas uudishimu tundma selle salapärase Eepose vastu, millest talle veel räägitud polnud. Ta leidis Eepose ja avas selle kaaned. Ühest pilgust piisas. Ronani tahe oli treenitud, aga mitte piisavalt. Mitu päeva heitles ta iseendaga, tundes end iga päevaga rohkem hämarusele andumas. Kui kellelgi oli tehnoloogiat, millega hukule määratud Ronan päästa, pidi see leiduma Tarus. Ronan varastas Eepose ja põgenes kloostrist, et otsida abi Purgatooriumi väisanud Taru agendilt.

Samal ajal, täiesti teises kohas, komistas tõendite kohta Atšakrinis toimunust noor ajakirjanikutudeng hüüdnimega Tirts. Ta otsustas salapärasest ja kinnimätsitud loost teha enda lõputöö ning võttis ette reisi Atšakrini lähedusse jäävatesse küladesse.

Ühes sellistest küladest (paik nimega Verbur), sattus ta kokku Tomiga, kes kuulutas midagi Mužarimist. Kuna Tirts oli Atšakrini loost juba mitmeid kilde kogunud, polnud nimi talle võõras. Ta palus Tomil rohkem rääkida ning sai teada esimesed faktid Mužarimi needusest ning sellest, et tema isandal, Zinuril, kes elab Felsburgi linnas, on teada viis sellest needusest vabanemiseks.

Mužarimi sõna kuulutamine kusagil kaugetes külades kellegi Tomi poolt jõudis Vanaisa kõrvu. Hirmus sattuda kogu kultusega päevavalgusesse enne õiget aega, saatis ta kiiresti kolm kultisti kisategijat vaigistama. Vanaisa teadis, et Tom on Zinuri õpipoiss. Mõistes, et Zinur tegutseb nende vastu, otsustas Vanaisa ka Zinuri vaikima panna.

Vanaisa andis Zinurile käsu matta üks kultuse hiljutistest ohvritest - naine nimega Fenela. Kuid naine polnud tegelikult surnud vaid üksnes uinutatud. Vanaisa andis Vahtidele teada, et surnuaias toimub midagi kahtlast. Zinur hakkas Fenelat matma, aga  naine toibus ning ründas Zinuri, ilmselt mingi relvaga, mis oli Fenelale näiteks seeliku alla või mujale käepärasesse kohta jäetud - ega me täpselt ei tea ja polegi oluline. Enesekaitseks äsas Zinur naisele malakaga surmava hoobi just hetkel kui Vahid sündmuspaigale saabusid.

Zinuri süüdistati lisaks äsjasele teole ka kõiksugu muudes koletustes, mida ta "mingi hullumeelse ususekti" nimel olevat minevikus teinud. Vanaisa oli vahtidele korraldanud piisavalt süütõendeid. Enne Eepose leidmist oli Zinur lojaalse kultistina saatnud korda palju koletusi. Kuriteod Zinuri minevikus olid ehtsad ja kibestunult ei näinud Zinur mõtet enda kaitsmisel. Vahid hukkasid Zinuri.

Peaaegu samal päeval jõudsid Vanaisa kolm jüngrit ka Tomini ning viisid läbi hukkamise. Vanaisa uskus, et sellega on lugu läbi.

Kuid Tirts, kes oli Tomi sõnu kuulnud, sattus uudisest Tomi surma kohta veelgi suuremasse õhinasse. See oli tõestus, et Tomi lugu polnud väljamõeldud sonimine, vaid et siin on päriselt mingid jõud mängus. 

Tirts jätkas uurimist, kuni sai kontakti Sultaniga. Sultan oli alates vabanemisest palju muutunud. Ta oli räpane nii välimuses kui hinges. 

Sultan oli vabaduse säilitamiseks pidanud kogu selle aja põgenema Sinise Seltsi eest - organisatsioon, kes vastutas selle eest, et poleks olemas tõendeid Atšakrinis toimunu kohta. Sultan oli tõend. Samuti Lucinda, Iiris ja Kevin. Seltsi kahjuks olid kõik neli teadmata kadunud.

Esimesena leidsid nad Lucinda. Sinine Selts korraldas õnnetuse, mille järel Lucinda bioloogiline keha purustati. Ta ehitati Seltsi rahadega üles küborgina. Kuna Lucinda ja Sultan olid olnud tuttavad, uskus Selts, et varem või hiljem võtab Sultan Lucindaga uuesti ühendust. Ehitades tema masinkeha, olid nad Lucindasse, nüüd nimega Xerox, monteerinud jälitusseadme, mis alati tolle asukoha neile kätte näitas. 

Sultan tundis enda elujõudu hääbumas. Kui Tirts rääkis talle, mida oli kuulnud Mužarimi needuse kohta, mõistis Sultan sedamaid, mis teda painanud on. Otsustati see salapärane Zinur üheskoos üles leida. Sultan ja Tirts järeldasid, et Lucinda peab samuti Mužarimi needuse all kannatama. Ka tema hing vajas puhastamist. Saadi kontakt Lucindaga (Xeroxiga) ja otsustati kohtuda poolel teel Felsburgi (Felsburg on Zinuri kodulinn). Täpseks kohtumispaigaks lepiti koht nimega Kääriku Kõrts.

Kääriku Kõrtsis said Sultan ja Xerox esimest korda üle aasta kokku. Seltsil polnud võimalik otsustavalt sekkuda, kuna Kääriku asus Impeerias, kus Sinisel Seltsil puudus igasugune võim. Kõrtsis viibis samal ajal ka Ronan, kes oli Tarust naasenud, kuid kelle mälestustest oli kustunud vestlus Taru agendi ja Purgatooriumi munkade vahel ning ka kõik see, mis oli sellele järgnenud. Tal polnud aimugi, mis ta viimased kuu aega teinud oli või mis või kus on Mužarimi Eepos. 

Kõrtsis oli veel rahvast, kes liikus Felsburgi poole, teiste hulgas Mužarimi kultiste jahtinud Inamis ning seiklusjanuline poeet Luulekahur. Teekond Felsburgi oli pikk ja ajaks kui kohale jõuti, oli teelistega liitunud ka ammukütt Ingo ning õnneseen Aleksander. Kohe linna jõudes tutvuti vingats Vidrikuga. 

Felsburgis selgus ränduritele, et Zinur on hukatud. Selleks ajaks oli ka teistel rännulistel tekkinud põhjuseid soovida Mužarimi olemasolu lõpetada. Niidiotsi küll polnud, aga otsustati, et alustatu tuleb lõpule viia. Vanas veskis anti vanne pühendada end Mužarimi jahtimisele ning koos tätoveeringute kõrvetamisega sündisid Tasujad.

Samal ajal kui Tasujad ajasid Mužarimi kultuse jälgi, oli Felsburgi maakonnas tekkinud konflikt mõjuvõimsa Keepide Gildi ja Felsburgi kuninga vahel. Kuninga alluvate seas oli suur hulk Gildi salaliikmeid ning iga päevaga kasvas Gildi mõjuvõim, samal ajal kui Kuningakoja oma vähenes. Lõpuks andis kuningas käsu Gild koos kõigi liikmetega laiali saata. Mitmed Gildi liikmed osutasid vastupanu ja tänavatel kestsid paar päeva rahutused, kuid siis said Kuningale alluvad Felsburgi Vahid olukorra kontrolli alla. Gild oli linnast juuritud ning järgi olid vaid üksikud lojalistid maapiirkondades.

Vahepeal olid Tasujad suutnud välja uurida üht-teist Halaniidide kohta, leidnud üles esimese nende hauakambritest ning saanud enda käsutusse ühe Halaniidide Sarve. Tasujatele olid tekkinud liitlased Küünlavihus, kelle abiga hakkasid nad kasvatama omaenda väikest sõjasalka ning koguma minimaalset poliitilist jõudu.

Xerox ja eriti Sultan olid aga langemas aina sügavamale pimedusse. Mužarim nende sees mõjutas ka teisi Tasujaid. Sultan nautis igat surma, mida sai lahingus põhjustada ja ei valinud oma ohvreid. Mida lähemale jõudsid Tasujad Mužarimile, seda enam võttis Mužarim nende üle võimu. Lõpuks ei hoidnud nad end enam tagasi ka linnavahtide tapmisest, kui nende ellujätmine tähendanuks Tasujate saladuste ilmsiks tulemist.

Sõna Tasujate tegudest jõudis kuningani, kes andis välja käsu Tasujate vahistamiseks. Enne kui käsk jõuti täide viia, langesid Tasujad aga lõksu aardeküti kätte nimega Ugron. Ugron röövis Tasujatelt armutult kogu nende vara (sh Halaniidide Sarv) ning müüs nad maha KPRis tegutsevale Sinisele Seltsile. Vidrik ja Xerox said Ugroniga aga eraldi kokkuleppele ning lubati vabaks.

Sinise Seltsi küüsi andis end samal ajal üles Iiris - kolmas nendest neljast ellujääjast, kes Atšakrinis ärganud Mužarimi üle elasid. Iiris oli südames kasvanud Mužarimi omaks võtnud ja kasutas seal kasvavat võimu enese hüvanguks. Iirisest oli saanud Mužarimi kultuse liige, kes allus Vanaisale. Kui Vanaisani jõudis sõna, et Tasujad on Sinise Seltsi kätte sattunud (me ei tea veel, kust kaudu ta sellest teada sai), saatiski ta Iirise nendega kaasa, et too Tasujad Mužarimi poole värbaks.

Rääkimisvõimalust aga ei tekkinud, kuna Selts tegutses otsusekindlalt ja hukkas Sultani. Sultanis peitunud Mužarim vabanes ja võttis üle Tirtsu, kes ei suutnud seda jõudu ohjata. Vallandus põrgulik kaos, mille käigus pääsesid Tasujad põgenema, kuid Iiris ja Tirts kaotati silmist. Tasujad on KPRis, Velsgradi linnas ja usuvad siin läheduses leiduvat ühte Halaniidide hauakambrit, kuid nad ei ole veel suutnud välja uurida, kus täpselt.

Iiris veenis Tirtsu oma sisimas leiduvat jõudu omaks võtma ja Vanaisaga liituma. Kuna Tirts oli olnud tunnistajaks sellele, kuidas Tasujad ise kurjusesse langevad, ta murdus ja langes Mužarimmi. Ta naases Felsburgi maakonda, et seal Vanaisa teenida.

Felsburgi maakonnas on samal ajal maapiirkondades tekkinud mässumeelsus Kuninga karmide meetodite vastu, millega otsitakse taga viimaseid Keepide Gildi lojaliste. On olnud kokkupõrkeid talunike ja Vahtide vahel ning mõnes külas on aset leidnud lausa ülestõusud, mis on küll senini edukalt maha surutud.

Tasujad on Velsgradis viibides kaela saanud tagaotsimiskäsu, kus neid süüdistatakse noore tüdruku mõrvamises. Mõni päev hiljem kaaluvad nad võimalust lõplikult Mužarimi teenistusse astuda, kuid otsustavad pakkumisest veel esialgu siiski keelduda.

Keeldumine

Pean ütlema, et ma ei usaldanud seda neiut kohe karvavõrdki. See kuhu ta oma jutuga sihtis, istus mulle veel vähem. Kas tead, et Tasujate põhivandes seisavad sõnad: "Ma ei lase kurjal ennast ahvatleda"? Paistis nagu keegi teine ei mäletaks. 

Välja arvatud Maxwell. Küborg keeldus kategooriliselt Iirise jutuga kaasa minemast ja ütles seda ka kõva häälega välja. Ta veenis teisi enda poolele, kuni lõpuks Ingo, kes oli Iirise väiteid vahest kõige hoolikamalt kaalunud, lausus selle, mida enamik näis selleks hetkeks mõtlevat - meie lugupidamine, aga seda pakkumist ei saa me vastu võtta.

Justkui Ingo sõnadele punkti pannes, tõusis Inamis otsustavalt laua äärest püsti, et lahkuda. Saime kohe teada, kui sõbralik Iirise pale tegelikult oli. Ta rebis ennast laua äärest püsti, nii et õlleklaasid klirisedes laiali lendasid ja röökis üle joogisaali, kuidas Tasujad hakkavad Mužarimi teenima, kas nad seda soovivad või ei. 

Iirise vihast leegitsev pilk langes Inamisele, ja sedamaid hakkas Inamis väänlema, justkui oleks ta saatanast võetud. Keegi pidi midagi ette võtma, seega võtsin oma kitarri ja äsasin Iirise suunas, aga kerge käetõukega lükkas ta mu toolide vahele pikali. Aleksander tulistas tema suunas püstolist, aga see tegi Mužarimi saadikule nii palju kahju nagu oleks Aleksandri salves olnud vaid paukpadrunid. 

Maxwell oli kogu selle aja midagi soigunud, aga nüüd hakkas tema hääl teistest üle kostuma. Kristlane luges miskit püha palvet. Aga ta tegi seda jõuliselt, nagu kedagi käskides. Slava hakkas esimesena tema eeskuju järgima ja ühekaupa langetasid kõik Tasujad oma relvad ning liitusid palvega headuse poole, keeldudes Iirise vastu vägivalda kasutamast.

See oli Sultani kunagine õpetus, et Mužarimi vastu on hea sõna tugevam relv kui püss. Sa mait, kuidas see õpetus praegu ära kulus. Inamis vabanes Iirise haardest, kelle jõud oli nüüd raugemas ja liitus palvega.

Muusika oli baaris vait jäänud ja segaduses peolised saatsid kummalise etenduse suunas hämmeldunud pilke. Delina oli märganud, et tema sõbrad punapea vastu seisid. Nüüd jõudis temagi ringi juurde ja sööstis ühe pika hüppega Iiriseni, klammerdudes käte ja jalgadega tema keha ümber. 

Pole aimugi, mis siis edasi juhtus, aga järsku vajusid nad kõik meelemärkuseta maha. Võis olla 20 sekundit vaikust, siis lükati muusika uuesti käima ja pidu läks edasi. Baarikülastajate ükskõiksusest võinuks arvata, et püstolist tulistamine ja riituspalvuste lugemine pooldeemonite vastu on Roosas Sääres miski, mida juhtub üleöö.

Paar selli tulid siiski appi ja lohistasime oimetud kaaslased keldrisse. Roosa Sääre keldris on kitsad niisked kambrid kopitavate madratsitega, kus purjutajad end kaineks saavad magada. Need kambrid on viimased mitu päeva meie kodutubadeks olnud. Ühte sellisesse me nad tõstsimegi.

Siin  ma siis istun ja valvan neid. Proovisin küll mitut vanat trikki, aga luuke sõpradel lahti ei saanud. Mis mul muud üle jääb kui oodata.