MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Valgete Tasujate märkmed


Pärast Tasujate hukku
Pärast Ugroni käest vabanemist pidid Vidrik ja Xerox enda lojaalsust kuningale pika aja jooksul üha uuesti tõestama. Nad sõdisid mitmes lahingus Gildi vastu. Üks neist oli lahing mässumeelse Kadakatamme küla vastu. Vidriku ja Xeroxi juhtimisel rapiti kõik, kes olid Kadakatammes kuninga vastu relva tõstnud. Hiljem oli kuningas lasknud hukata ka ülestõusjate pered.

Xerox läks oma lojaalsuse tõestamiseks veelgi kaugemale. Ta heitis endalt Tasujate keebi ja võttis vande jääda puhkenud sõjas kuninga teenistusse. Raevukalt pidas ta lahinguid Gildi vastu. Sõjamöllust pimestatuna polnud Xeroxil lootust vaos hoida enda hinges valitsevaid tumedaid jõude. Iga lahing kiskus tema hämarat poolt rohkem esile. Lõpuks polnud Xeroxist alles muud, kui verejanuline varjudest haaratud tapamasin. Jutud räägivad, et mitmed neist, kes on praegu kuninga vaenlased, on seda ainult seepärast, et põlgavad Xeroxit ja õelust, mida see kuninga teener endas kannab. Rahvasuus sai hirmus olend tuntuks kui Must Tasuja. Nimi, mis laienes kiiresti ka Tirtsule ja Iirisele.

Vidriku elu läks rahulikumat rada. Peale tapatalguid Kadakatammes pakkus kuningas mitmele oma ustavatest teenritest varemetesse jäänud küla juhtimise rolli. Vidrik mängis end osavalt kuninga soosingusse ja võitis Kadakatamme külavanema tiitli. Kõigest mõni nädal peale küla põletamist oli ta nüüd selle vanem. Algasid ülesehitustööd ja repopuleerimine.

Talv, 4243
Kadakatamme küla. Vanker, mille rattad kergelt kriuksuvad, õõtsub laisalt mööda rööbastest külateed. Vasakule ja paremale jäävad hubased puidust majad. Enamus neist ei ole veel päris valmis, aga usinamad taluperemehed askeldavad juba katustel haamriga klopsida.
Kadakatamme on kerkinud varemetest. Uued ja lootust tulvil talumajad vajavad veel vaid viimast lihvi. Ainult terava silmaga möödakäija märkab siin põlenud vundamenti ja seal mõõgatäket tammetüves. Aga see oli minevik ja nüüd rabavad Kadakatammes tööd teha uued inimesed - mõned lähedalt ja teised kaugelt. Keegi neist ei põlga higistada kätte antud talukoha jaoks.

Deloora on üks Kadakatamme elanikest. Ta ringutab pikalt oma pisikeses voodis ja lükkab teki põrandale. Meetrise kasvuga kääbusnaine on tavatult lühike isegi oma rahva kohta. Siin, inimeste külas ja inimeste maailmas, on tema pikkus, või õieti selle puudumine, veelgi silmatorkavam. Hoolimata sellest on Deloora kaunis. Ta tõuseb voodist, et värskendada end ettemõtliku mehe poolt soojendatud veega. Deloora on kihlatud kääbusega, kes peab Kadakatammes sepa ametit. Pool-läbipaistva ööriietuse alt on kõndimise ajal aimata Deloora saledaid kehajooni ja treenitud vorme. Tema keha on proportsioonidelt identne pika inimesega. Deloora sulgeb oma silmad ja kastab pea vette. Kui ta selle välja tõstab, langevad erkpunased juuksed tema näole. Deloora lükkab need aeglaselt tagasi. Piisad pärlendavad tema põsesarnal ja neiu avab oma silmad. Need on rohelised.

Deloora naudib hetke ja jalutab siis akna juurde. Sealt paistab talle kätte kõrts. Kõrtsis on vaikne. Nagu ikka, kui külas parasjagu läbirändajaid pole. Kõrtsiseinas praksub valjult kaminatuli. Hubase puitmööbliga täidetud joogisaal on suur ja mahutaks vajadusel terve sõjasalga. Kõrtsis on kümmekond mahukat laua. Vaid ühe taga on paar kohalikku loodrit istumas.

Kõrtsmik Nikolas jälgib neid eemalt leti äärest. Nikolas on lõunamaist päritolu mees tõmmu naha ja musta värvi õlgadest alla ulatuvate juustega. Ta on sirge selja ja uuriva pilguga. Nikolase peened pikad vuntsid ja habemeruuduke lõua peal nõuavad piinlikult täpset hoolitsust. Sama hoolitsetud on ka Nikolase kõrts. Hoolimata rohketest joomingutest ja kaklustest, mida joogisaal näinud on särab see puhtalt. Isegi pingid ja küünlajalad on pedantselt sirgeks sätitud. Kõrtsmik sügab oma peent habemelappi ja mõtiskleb kaubavalikust, mida linna saata.
Kadakatamme külaplatsil sirgub võimas tamm. Sellest ja küla keskelt läbi voolava jõe kaldal sirguvatest kadakatest tuleneb küla nimi. Tamme ümbritseb külaplats. Ilm kisub jahedaks ja taevast hakkavad alla liuglema lörtsjad helbed. Platsile on aetud suur vanker, mille ümber on näha askeldamist. Vankrit koormatakse viljakottide ja joogivaatidega. Igal ühel on midagi, mida suurde linna müügiks saata. Üks koormaladujatest on naisterahvas.

Hilga juuksed on punased, nagu Delooralgi, aga seal nende sarnasused ka lõppevad. Mägedest pärit piiga on tugeva laia näo ja jämedate käsivartega. Ta on pikkuselt võrdne meestega ning hiivab vankrisse viljakoti, millele sarnast tõstetakse tema kõrval kahe mehe poolt. Hilga ei ole kole naine, aga tööhobuse eluviisist ümbritseb teda vänge higilõhn. Ta eristub teistest oma riietuselt ja väldib linast või siidist hõlste, kui käepärast on võtta karusnahk. Praegugi katavad tema keha rebasenahad, mille alt välguvad töötegemise käigus võimsad pakusarnased reied.

Kusagil haugub koer. Päike heidab paitavaid kiiri uhkele puithoonele, mis kõrgub kohe külaplatsi ees. Teist taolist Kadakatammes ei ole. Valguskiired ekslevad läbi teise korruse akna magamistuppa. Pikas voodis ajab vanemapoolne kõhn härra end istukile. Tal on pikad tumedad juuksed, karvatunud lõug ja kõhnad põsed. Vidriku silmad on pruunid ja tema suu krimpsus, nagu oleks ta äsja neelanud suure tüki sidrunit. Käed, millega ta end voodiservalt püsti tõukab on peened, aga pikkade sitkete lihastega. Need on tumedate karvade ja päikest näinud nahaga mehised käed. Vidrik sammub riidekapini ja tõmbab selga heledas toonis külavanemale sobilikud rõivad. Härra valmistab endale hommikusöögiks tatraputru pekiga ja soovib, et küla edeneks juba niikaugele, et saaks lubada enda majja mõned teenijad palgata. Preagu tuleb kõik ise teha ja hiiglaslik maja nõuab palju.

Siis läheb ta välja. Vidrik jalutab hommikuses külas. Kõikjal kolksuvad haamrid ja sahisevad saed. Jalutuskäik viib ta mööda ühest pooleliolevast majast. Tagasihoidlikul hoonel on püsti alles sarikad, mis on lumekaitseks kaetud kuuseokstega. Vaid üks tuba näib olevat enam-vähem elukõlbulik ja talvekülmast isoleeritud. Sarikate vahelt sirutub välja pikk redel. Keegi seisab redeli peal ja kruvib paika üht peenemat tala. See on Fridrich - Kadakatamme alkeemik.

Fridrich on vanem meesterahvas pruunikashalli tabaluku kujulise habeme ja poolpikkade juustega. Fridrichit ei saa nimetada paksuks meheks, aga päris kindlasti pole ta kõhn. Tal on tugev kont, mida ümbritseb tervislikus koguses keha. Näojooned on Fridrichil laiad, nina lühike ja silmad ümarad. Ta ägiseb, kui poldile viimast vinti keerab ning jääb siis rahuloleva näoga saavutust vaatama. Fridrichi käed on kuivad ja kestendavad. Märk, mille on maha jätnud lugematud peos nühitud eksootilised ained. Ta saabus Kadakatammesse hiljuti ja tema maja on alles kerkimas.

Vidrik hõikab Fridrichu suunas ja noomib teda. Alkeemiku rajatav kõrvalhoone ületab talle eraldatud platsi. Fridrich ohkab ja nõustub kõrvalhoone alustalad maha võtma. Ta heidab redeli pealt pilgu külale, et otsida, kas tõesti ka kellelgi teisel üle maatüki ulatuvat kõrvalhoonet pole.

Korstendest kõrguvad suitsusambad ujuvad taevasse. Paksud lumehelbed keerlevad aeglaselt neile vastu, sulades hetkel, mil nad mudast maapinda puutuvad. Kõrvalhooneid ei paista, küll aga näeb Fridrich külaelanikke askeldamas. Siin lüpsab vanaeideke oma lehma, seal kamandab seersant salka talumehi, kes treeningplatsil teineteist puumõõkadega klohmivad ja näed, seal, mõõdab puusepp Lucas katkise vankritelje pikkust.

Lucas on samuti vanemapoolne meesterahvas. Tema pealagi on läikivpaljas, värvitud tumepruunide maksalaikudega. Lucase pilk on sünge ja tema silmaalused kortsus. Tal on piklik nägu peenikese lõua ja lohkus põskedega. Lucas kannab seljas pruune nahkseid rõivad. Puusepp on vaikne ja keskendunud. Kui mõõdud kirjas, sammub ta toormaterjali juurde. Lucas võtab kätte höövli ja valmistub tööks Tema käed on seotud sidemesse, sest iial oma elus pole haritud härra pidanud nii palju lihtinimese tööd tegema. Siin ta nüüd on, kaelas amet, mille pidamist ta töö käigus alles õpib. Vähemalt on temast siin kasu. Mitte nagu sellest lontrusest, kes seal kirikuseina najal aega tuulde laseb.

See lontrus on Walden. Noorepoolne mees lühikeste lokkis juustega. Waldeni paar päeva silumata lõug on sarnaselt juustega tumedat värvi. Noorukil on igavlev ilme. "Siin külas pole ikka midagi põnevat teha," mõtleb ta omaette ja saadab pilguga läbi langeva lörtsi jalutavaid tüdrukuid. Walden pole harjunud tööd tegema, Suure osa oma elust on ta veetnud metsas nälgides. Sellest on tema keha kõhn ja kael peenike. Kuid vähemalt teab ta, kuidas looduses ellu jääda. Või kuidas end vahtide eest ära peita, kui need peaksid jälle otsima tulema.

Waldeni tähelepanu tõmbab kiriku uksest välja veerev ratastool. Ratastool paistab Kadakatamme keskaegses külas võõrastav. Hak, ratastoolis istuv invaliid, on pärit kaugelt maalt, kus kõrgtehnoloogilised masinad, nagu tema roomikutel liikuv ratastool, pole haruldased. Hak istub oma toolis täiesti liikumatult, samal ajal, kui roomikud teda teed pidi küla keskuse suunas sõidutavad. Mis iganes lihast ta toolile käskluste jagamiseks kasutab, ei ole seda näha. Käed vedelevad Hakil elutult süles ja jalgu pole tal üldse. Isegi nägu ei suuda Hak liigutada, kasutades suhtlemiseks pisikest tooli külge monteeritud kõnesüntesaatorit. Tema silmad on peidetud kirurgiliselt kinnitatud tumedate nägemisklaaside taha. Hak on oma tooli aheldatud nii kaudses, kui ka otseses mõttes - tema nahast puurivad välja puntrate viisi kaableid, mis on otsapidi ühendatud tooli mootorisse.


Ilm on läinud soojemaks ja lumesadu lakanud. Tuul klõbistab tamme lehetute okstega. Hak möödub õuel jooksvatest rüblikutest, perenaisest, kes tünnis riideid küürib ja sepast, kes alasil tulipunast metalli taob. On lihtsalt üks järjekordne argipäev Kadakatamme külas.

1. detsember, 4243
Kolmandal detsembril toimub Kadakatamme külas avamistseremoonia. Vidrik võttis kohustuse pidada seal kõne. Deloora lubas aidata pidustuste korraldamisega. Kõrtsmik Nikolas lubas aidata ettevalmistustega peo õhtuseks pooleks, mis toimub kõrtsis.

3. detsember, 4243
Avamistseremoonia läks hästi korda. Külarahvas pidutses ülemeelikult. Deloora pani muusikamänguks kokku Kadakatamme ansambli. Üllatusena kõigile saabus tseremooniat vaatama Isand Toran Küünlavihust.


Küla eelnevalt valvanud kümme Felsburgi Vahti lahkusid, kuna valmis küla peab suutma ise enda eest seista. Kadakatamme turvalisus on nüüd meie kätes.

***

Küla avamistseremoonial pidas Vidrik kõne, kus mainis hea sõnaga oma endisi kaaslasi Tasujaid, kes olid jahtinud suurt ja salapärast kurjust, mis tuntud kui Mužarim, kuid jahi käigus ise pimedusse langenud. Ta räägib, et Kadakatammest saab kants Valgetele Tasujatele, kes jätkavad Tasujate ülesannet.

4. detsember, 4243
Talunikest vennad Mark ja Markan naasid külastuselt Felsburgi linna. Nad tõid uudise uuest mängust ümara nahast kotiga, mida nimetatakse "palliks". Tundsime mängu vastu huvi ja pidasime Marki ja Markani vastu ühe matši. Võitsime 3:0. Mark ja Markan mainisid jutu sees peagi lähenevaid pallimängu meistrivõistlusi.

***

Meie külla saabus Timmi karavan. Kääbuse juhitud karavanis kestab lõpmatu pidu ja selle seltskonda kuuluvad kelmid, kaardimoorid ja pillimehed. Kadakatamme taluperemehed hoidsid oma varanatukesel hoolsalt silma peal, kuid peagi haaras lõbus mustlasmuusika nad endasse ning küla täitus peoga. Lisaks oli karavanis müügil kõiksugu eksootilist kraami.

***

Nikolase kõrtsi saabusid kolm teelist. Kaks neist olid naisterahvad - üks tõmmu indiaaniverd Mia ja teine tsivilisatsioonikauge metslasnaine Bellus. Nende saatjaks oli tugevat kasvu sõdalane Bombor. Rändurid pärisid kõrtsmikult Inamise kohta ja said alles siin teada, et too on üks Vidriku endistest kaaslastest - Tasujatest - ja nüüdseks meie seast lahkunud. Uudis vapustas kolme rändurit. Naised puhkesid nutma ja mees lõi puruks lähima tooli.

5. detsember, 4243
Oli meie kord olla külapatrullis. Leidsime küla tagant metsa vahelt lõkkeaseme, mille ääres vedeles veidrate sümbolitega raamat. Aimasime, et see kuulub kellelegi karavanist. Nikolas proovis seda lugeda, kuid niipea, kui kaaned avati, muutusime kõik konnadeks.

Pistsime rinda ohtliku toonekurega. Ohte trotsides jõudsime Timmi vankrini. Seal tegime talle erinevates mustrites hüpates selgeks, et me pole mingid tavalised konnad. Timmi võttis konna nimega Nikolas pihku ja noomis, et too ei näpiks võõraid asju. 

Järgmisel hetkel oli Nikolas jälle omal kohal. Kõik möödunu oli üksnes illusioon Nikolase peas, mille põhjustas raamatu kaitsenõidus. Saime kätte oma õppetunni ja tagastasime teose Timmile napilt enne karavani lahkumist.

***

Hommikul lahkus salapärane kolmik Felsburgi suunas.

7. detsember, 4243

Mängisime jälle palli. Seekord täismeeskondadega. Võitsime jälle seisuga 3:0. Mark ja Markan selgitasid, et 14. detsembril toimub Felsburgi linnas pallimängu meistrivõistlus ja tegi ettepaneku, et me võiks osaleda. Võitja meeskonnale on auraha 4000 kuldmünti.

***

Külla saabus legendaarne laulik Luigekannel. Kadakatamme naised hullusid. Nikolas mõistis, et kui Luigekannel peaks oma siinviibimisega nii rahule jääma, et kõrtsist ja külast laulu teeks, tooks see tema kõrtsile palju kuulsust.

Deloora näib olevat Luulekandlega tuttav juba varasemast ajast. Ta soojendab minevikku jäänud kirge. Deloora kihlatu, Arthur, ei andnud kahele võimalust omapead jääda. Lõpuks veenis Deloora oma meest neid kahekesi jätma.

Deloora ja Luigekannel armatsesid, aga mitte enne, kui Deloora pressis temalt välja lubaduse Kadakatamme küla ülistav laul valmis meisterdada.

***

Kadakatammel on väga pikk, kuid tundmata detailidega ajalugu. Hak sai küla vanima mehe, Taavi, käest teada, et mitu aastakümmet tagasi toimusid siin kaevandamised. Nende käigus oli seltskond vene arheolooge kaevanud välja mitu vana kivitahvlit.

***

Hakil tekkis plaan luua kirjatuvide võrgustik, mille abil püsiksid külad regulaarselt ühenduses. Selle abil oleksime kursis laias maailmas toimuvaga. Ühtlasi saaksime edastada kiire hoiatuse teistele, kui kedagi meist rünnatakse.

***

Meie külla saabus veider pompsik, kes nõudis endale Nikolase kõrtsist tasuta sööki, veini ja naisi. Kui selgus, et neid siin tasuta ei jagata, nõudis ta endale kuldsõrmust.

***

Hak kaasab inimesi plaani korraldada Kadakatamme lähistel paaripäevane matk.

Hak saab Kadakatamme preestri, isa Kodroni, käest teada kauni järve asukoha Kadakatammest kirdes, umbes ühe päeva tee kaugusel.


8. detsember, 4243

Külla saabunud puuseppasid ühendav Pinnulõhestajate Koda pakkus meie küla puusepale, Lucasele, võimalust enda gildiga liituda. Selle jaoks peab Lucas esitlema enda kätega valmistatud puutöö. Kui tema teos hinnatakse piisavalt meisterlikuks, saab ta Pinnulõhestajate Koja liikmeks.

***

Külla on saabunud veel päris mitu pompsikut, kes kõik ootavad Kadakatammest samu asju, mida eile saabunu. Kui see jätkub, ujutavad kerjused meie väikese küla peagi üle.

9. detsember, 4243
Meie külla saabus käsitööliste ühingu esindaja. Tema nimi on Torivo ja ta esindab puuseppasid ühendavat Pinnulõhestajate Koda. Kuningas oli ta saatnud meie küla hindama, et otsustada, kas see on sobiv koht Pinnulõhestajate Koja peahoone rajamiseks. See on hea uudis, sest Kadakatamme on alapopuleeritud ja uusi elanikke oleks hädasti vaja. Tuntud puuseppade ühingu peahoone tooks ühtlasi meie külale head kuulsust.

Selgub, et Torivo on Kadakatammesse kolimise suhtes äärmiselt skeptiline. Näib, nagu oleks ta mingil põhjusel juba ette otsustanud, et see küla pole tema jaoks sobiv.

Vidrik selgitas, et põhjus Torivo tõrksameelsuse taga on naine. Skiili on punapäine külavanem läände jäävas Kibujärve külas, mis samuti Pinnulõhestajate Koja meelsasti vastu võtaks. Kuidas küll muuta punapeasse armunud Torivo meelt?

Vidrik veenis Deloorat, et too õhtul Torivoga kohtuks. Nad istusid kolmekesi õhtusöögiks kõrtsis maha. Deloora võlus Torivot oma sarmikusega. Lõpuks nõustus Torivo oma meelt muutma ja kolima Pinnulõhestajate Koja peahoonega Kadakatammesse. Kolimine peaks aega võtma umbes nädala.

***

Lucas kasutas meie abi, et leida Kadakatammest lõunasse jääv haruldane hõblakask. Selles hästivoolitavast vastupidavast puidust saab ta kahtlemata voolida imelise meistriteose. Lucas otsustas, et voolib Pinnulõhestajate Kojale tubakatoosi.

***

Selgitasime välja, et Kadakatamme kohta on Felsburgi agulites liikvel kuulujutt. Kõlaka järgi olevat külavanem Vidrik vaesest perest ja tõusnud kõrgele külavanema kohale nii kiiresti, et see ajanud ta peast lolliks ja nüüd jagab ta kogu oma vara külla saabunud kerjustele. Neid jutte levitab Felsburgis keegi kodutu Ullik. Kerjusel on oma jutu tõestuseks kuldne sõrmus, mida ta kõigile näitab. Laimu levitamine (nagu ka valetamine oma nime või muu kohta) on Felsburgi kuningriigis karistatav. Kui suudaksime Ulliku leida ja kohtu ette tuua, ootaks teda karm karistus.

10. detsember, 4243
Olime jälle küla patrullis, kui kohtasime ühe maja juures laanlast nimega Kumahelk. Kumahelk on külas sõbrannal - Kadakatamme sarmika noorpaari naispoolel Dilsil. Kumahelki nähes kaotas Hak kõnevõime ja muutus pikaks ajaks apaatseks.

***

Külla on saabunud juba terve kari pompsikuid.

Nikolas valmistas neile kõigile kõrtsis tasuta õhtusöögi ja avaldas kaastunnet, et külalistele nii alatult Kadakatamme kohta valetatud on. Pompsikud nõustusid külast lahkuma ja rääkima linnas oma sõpradele, et kuulujutud ei vasta tõele. Ullik, selle kõige korraldaja, on aga endiselt tabamata.

11. detsember, 4243
Hak palus Deloorat, et too kasutaks terava servaga sõrmust ja tervitades sellega "kogemata" Kumahelgi nahka lõikaks. Deloora ettevõtmine läks korda, kuid Kumahelgi veri oli sama punane kui järgmisel surelikul. Kumahelk solvus alatu võtte peale.

12. detsember, 4243
Hak käis vestlemas Kumahelgiga, keda ta nimetas Anastasjaks. Anastasja oli Haki lähedane minevikust, kes on meie hulgast tänaseks lahkunud. Selgus, et Kumahelk on ainult pooleldi laanlane ja tema isa oli Anastasja vend. Kumahelgi sarnasus Anastasjaga on harukordne.

Haki ja Anastasja vahel tekkis kiiresti side. Hak rääkis meie üllatuseks, et oli kauges minevikus samuti laanlane. Kahe laanlase kohtumine jäi aga poolikuks, sest kohustused sundisid Haki mõneks päevaks linna ja Kumahelk pidi rändama edasi kodu suunda, mis on Süvalaanes.

***

Lucas konsulteeris oma meistriteose valmistamisel külas viibiva laanlasega, kelle nimi on Kumahelk. Kumahelgil, nagu paljudel laanlastel, on hea kunstimeel. Ta jagas Lucasele mitmeid näpunäiteid tubakatoosi dekoreerimiseks.

***

Kadakatammet külastanud laanlane Kumahelk mainis vestluses, et otsis edutult kaaslaanlast nimega Tuuletütar. Kumahelk oli võtnud kadunud kaaslase jäljed üles kuni Sinijõeni, kuid ei julenud riigipiiri KPRi ületada. Kui meie rännakud peaksid meid kunagi sinna võõrale maale viima, palus ta meil Tuuletütre suhtes silmad ja kõrvad lahti hoida. Laaneneiule on vaja edastada lihtne teade: teda oodatakse koju Süvalaande.

13. jaanuar, 4244

Hak taasküsitles aastakümnete taguste sündmuste osas Taavit. Seekord tuli Taavile meelde midagi uut. Arheoloogide hulgas oli noor tumedapealine ajaloolane nimega Jurjev. Jurjev oli tõmmu mees sõbraliku suhtumise ja sünnipärase juhiloomusega.

14. detsember, 4243
Osalesime Felsburgis toimunud pallimängu meistrivõistlustel. Paraku jäi meil treenitusest puudu ning kaotasime mängu 3:0.

***

Lucas esitas oma tubakatoosi Pinnulõhestajate Kojale Felsburgi linnas. Tema töö hääletati vääriliseks. Lucas on nüüdsest Pinnulõhestajate Koja liige.

***

Tagasiteel Felsburgist Kadakatammesse jutustas Hilga meile põhjusest, miks ta aastaid tagasi Varbalõikujate mägihõimu juurest lahkus. Mägedes oli jõudu kogumas Silmanõeljuate klann, keda juhib ork nimega Silmanõeluja. Silmanõeluja oli ühendamas kõiki klanne, et moodustada üks tugev armee ja tulla sellega alla "mururahvast" rüüstama. Need, kes temaga ei liitunud, alistati jõuga. Selgus, et oma nime on Silmanõeluja saanud jubedast kombest nõeluda kinni alistatud klannipealike silmad, sõnades seejuures, et kui klannipealik polnud võimeline nägema, kui tugevaks saaksid nende klannid rahumeelselt ühinedes, siis pole ta üldse väärt midagi nägema. Varbalõikujate klann oli Silmanõelujatele vastu seisnud, kuid lahingus purustatud. Hilga hõimupealik ja isa olid ellujäänute hulgas ning saatsid piiga alla muruahva juurde. Siin pidi Hilga külasid ja linnu hoiatama mägedes koonduva väe eest ning naasma sõjasalgaga, mis suudaks Silmanõelujad purustada, enne kui nad kõik mägilased enda alla koondavad. Paraku pole Hilgal õnnestunud saada kuninga juurde audientsi ja vaevalt, et kuningas Borman kodusõja kestel sellest hoolikski. Ka mitte keegi teine pole Hilga hoiatussõnu kõigi nende aastate kestel tõsiselt võtnud. Ilma vägedeta pole mäginaine julgenud aga koju naasta.

16. detsember, 4243
Hilja õhtul jõudis meie külla lonkav rändur, kes ei öelnud meil oma nime. Ta soovis üksnes tuba Nikolase kõrtsis ja maksis peale, et too ei räägiks kellelegi, et üks rändur tema majas ööbib. Salapärane mees maksis ka söögi eest, kuid täpsustas söögiaegu paika pannes, et ta magab päeval ja on öösel üleval.

Öösel pidime patrullis olema. Märkasime, et võõra toas põleb tuli. Üritasime sisse piiluda, kuid kardinad olid ees. Ainult tänu Haki eripärasele nägemisvõimele saime teada, et salapärane mees loeb enda toas mingit hämarat raamatut ja soiub vaikselt sõnu. Vidrik aimas halba ja hoiatas meid, et temast eemale hoiaksime. Kunagi, kui ta veel Tasujatega seikles, oli Vidrik sedasorti raamatutega kokku puutunud. Ta nimetas seda Mužarimi Piibliks. Raamatu lugeja saab küll teada vahendeid, millega end kurjuse eest kaitsta, kuid samas istutab see lugejasse haiguse, mis sööb seestpoolt.

17. detsember, 4243
Keskpäeval vahetati meid patrullist välja. Kauaks aga rahu ei jagunud ja peagi kutsusid uued patrullijad meid midagi vaatama. Nad näitasid meile eile saabunud võõrast, kes küla müüride taga metsa vahel maa peale eksootilisi sümboleid visandas. Vidrik hoiatas uuesti, et mehest eemale hoiaksime. Ta aimas, et tegu võib olla ühega, kelle nimi on Kevin. Kui see oletus vastab tõele, peidab ta endas jõudu, millega vastu seista kogu külale ja rohkemalegi. Kevin on üks neljast isikust, kes on neetud kandma endas Mužarimi hinge.

Õhtul läbis meie küla mitmekümnene patrullsalk Felsburgi Vahte. Nad jäid kõrtsi sööma. Nikolas oli dilemma ees, kas kaevata Kevini peale. Siis võttis ta südame rindu ja läks Keviniga rääkima, hoiatades meid, et saadaksime talle Vahid järgi, kui ta varsti tagasi ei tule. Kevin tunnistas kõrtsmikule enda nime ja seletas, et varjab ennast siin punapäise deemoni eest, kelle nimi on Iiris. Lahingus temaga oli Kevini jalg haavata saanud. Nüüd plaanib ta külla jääda nii kauaks, kuni haav lubab rännakut jätkata. Seniks annab ta endast parima, et deemon ei saaks külla järgi tulla. Sellepärast panigi ta küla ümber metsa alla kaitsesümboleid.  Nikolas proovis teada saada rohkem, kuid Kevini suu jäi lukku. Paistab, et hoolimata hinge reostavast kurjusest on Kevin ainuke neljast Mužarimi needuse kandjast, kes pole veel täielikult varjudesse kadunud.

***

Eile öösel jõudsid meie külla seiklejad - kääbus Tifibul ja tema inimsõbrad Torve ja Pupul. Nad olid käinud varandust otsimas mingites varemetes, kuid naasnud tühjade kätega. Seiklejad ööbisid Nikolase kõrtsis. Hommikul kääbus aga libastus trepist ja kukkus surnuks. Juhuslikult viibis samal hetkel kõrtsis küla ehitaja Volk, kes läks kohe abi kutsuma. Tifibuli sõbrad olid juhtunust šokeeritud. Leinast sõnatutena lahkusid nad Felsburgi suunas.

***

Hak rääkis Faeruniga - Felsburgi linna kõrtsmikuga - kelle kõrtsi eelistavad kõik uljad seiklejad. Faerun on alati uuemate uudistega kursis. Ta nõustus Haki ettepanekuga vahetada Kadakatammesse regulaarselt uudiseid. Plaani teostusest on puudu vaid kirjatuvid ise.

Hak leidis poe, kus müüakse kirjatuvisid. Üks kirjatuvi on aga meeletult kallis. Kas 1000 kuldmünti või kopsakas kogus hõbedat.


18. detsember, 4243
Kekspäeval tabas meie küla järjekordne õnnetus. Ehitajad Volk, Mihkel ja Hilga olid parasjagu panemas viimaseid kinnitusi jõepealsele värskele väravale, kui kogu hiiglaslik kupatus kokku varises ja Volgile äärepealt peale oleks sadanud. Volk kukkus vette, aga Mihkel ja Hilga päästsid ta külmast jõest.

***

Külla saabus pompsik, kes nimetas ennast Vanaks Saapaks. Ta oli Tasujate sõber ning tõi Vidrikule detaile selle kohta, kuidas Tasujad olid hukka saanud ning milliseid saavutusi nad enne seda Mužarimi vastu jõudsid korda saata. Mõni päev hiljem lahkus ta külast, et naasta Velsgradi. Vana Saabas lubas anda endast kõik, et leida Velsgradi lähistele kadunud Halaniidide Sarv.

***
Küla ümbruses on märgatud punaste juustega surmhirmutava välimusega naissaadanast. Vidrik soovitab külarahval ja patrullidel mitte palissaadist väljapoole ekselda.

19. detsember, 4243
Hommikul tabas Kadakatammet juba kolmas õnnetus: Mihkli maja läks hommikul põlema! Meil õnnestus koos külarahvaga tulekahjule piir panna, aga oleme kindlad, et õnnetused, mis viimastel päevadel sünnivad, ei saa olla juhuslikud.

Pärastlõunal upitas Mihkel silla peal, kui käsipuu järele andis. Mihkel kukkus jõkke, kuid Hilgal õnnestus ta päästa.

Lõpuks ometi lahendasime keeruka detektiivi loo! Mõtlesime välja, et seiklejad, kes varemeid rüüstasid, ei olnud siiski päris tühjade kätega naasnud. Kääbik Tifibul, kavalad, nagu see kääbusrahvas on, oli sealt midagi leidnud, kuid jätnud selle oma kaaslastele mainimata. See ese oli ilmselt neetud kohutava ebaõnnega, mistõttu kääbik trepist libastus ja hukkus. Volk, kes oli esimesena sündmuskohal, oli kääbiku salapärase eseme enda tasku pistnud. Nüüd oli ebaõnn tema õlul, mistõttu lagunes järgmisel päeval müürijupp, mida ta ehitas. Peale jõkke kukkumist oli ta Mihklile oma leidu jaganud ning see oli eseme endale võtnud. Nüüd põles hommikul Mihkli maja ja hiljem kukkus Mihkel jõkke. Läksime nendega kohe rääkima. Nii täpse arvamise peale tunnistasid nad kohe enda teod üles. Mihkel ulatas meile kurja juure - kuldselt läikiva sõrmuse. Kui tahame needusest vabaneda, peame tagastama sõrmuse selle algsele kohale. Aga kus see koht on?

Arutasime asja läbi ja otsustasime, et parim viis on võtta hommikul suund Felsburgi. Otsime üles Tifibuli sõbrad Torve ja Pupuli, kes oskavad meid kindlasti nende varemeteni juhatada, kust sõrmus pärit on.

20. detsember, 4243
Õnn naeratab hoolimata needusest! Selgus, et Lucas pole mitte ainult puusepp, vaid kõrgelt haritud teadjamees, kelle kodu ehivad mitmed raamatud. Ühest nendest oli ta leidnud sissekande Ulritsi tornist, mis Kadakatammest vähem kui päeva tee kaugusele jäävad. On hea võimalus, et tegemist on samade varemetega, kust Tifibul sõrmuse leidis. Ulrits ise oli sajandeid tagasi elanud nõid, kes korjas enda torni suure varanduse ja suri lõpuks üksinda. Peale seda on tema torni röövinud mitmed aardekütid, nii et rikkuste leidmist seal loota ei maksa.

Sõrmuse needus teeb oma töö! Eksisime metsa ära ja tagasi tee peale jõudes röövisid meid paljaks bandiidid. Jõudsime külla tagasi, sõrmus endiselt taskus.

21. detsember, 4243
Alustasime hommikul uue katsega leida metsast Ulritsi torn. Seekord läksid otsingud õnneks ja leidsime torni varemed üles. Esialgu paistab paraku, et torn on täielikult lagunenud, kui välja jätta mõned üksikud põrandakivid ja sambad.

Lõpuks leidsime torni alla peidetud salakäigud. Pidime kavalusega mööda saama mitmest lõksust. Koobaste lõpus ootas meid varakamber Ulritsi kujuga. Asetasime sõrmuse tagasi kuju sõrme ja tundsime sedamaid kergendust. Needus on meie õlgadelt tõstetud! Huvitav kui palju seiklejaid enne meid on käinud seda sõrmust siia tagasi toomas?

22. detsember, 4243
Naasime peale paaripäevast eemalviibimist Kadakatamme ja saime teada, et Kevin on lahkunud ida poole ja koos temaga on kadunud ka metsades hiilinud naisdeemon. Mis sai edasi viimasest Mužarimi needuse kandjast, kes polnud veel Suure Kurja teenistuses?

23. detsember, 4243
Külla ratsutas sõnumitooja Küünlavihu märkidega. Ta edastas Vidrikule salajase teate. Vidrik kutsus küla kokku ja teatas, et Küünlavihus on toimumas suur laat ja kõik peaksid kaasa andma selle, mida müüa tahavad. 

29. detsember, 4243
Torivo küll hilines, aga parem hilja kui mitte kunagi. Pinnulõhestajate Koda kolis Kadakatammesse.

5. jaanuar, 4244
Jõudsime Küünlavihu laadale ja proovime Kadakatamme kauba eest saada külale maksimaalset kasumit. Külavanem Vidrik laadal ei osale, vaid vestleb Isand Torani ja teiste külavanematega. 

Teenisime kopsaka kasumi. Konkurentsitult suurima hõbeda tõi Kadakatammele Nikolas. 

13. jaanuar, 4244
Vidrik kutsus küla kokku ja pidas kõne. Ta andis teada, et on aeg Valgete Tasujate sünniks. Ta hoiatas, et raske kodusõda ei jäta kindlasti puutumata ka Kadakatamme küla, kuid on veel teine oht, mis lähemale hiilib. Sõja varjus on pead tõstmas muistne kurjus. Pime vari, mida nimetatakse Mužarimiks. Vidrik teatas, et aeg on küps sellele jõuliselt vastu seista. Ebaõnnestumise hind on mõeldamatu. Sellel raskel teel vajab ta abi ja ta loodab seda leida meie oma külast. Kõik need, kes on valmis oma elud kodukaitseks kaalule panema, on oodatud õhtuks külavanema majja. Seal pühendatakse nad saladusse, kust pole enam tagasiteed.

Vastasime Vidriku kutsele ja kohtusime temaga õhtul raesaalis. Külavanem jutustas, et sõda kuningas Bormani ja gildimeister Varagi vahel on puhkenud Mužarimi jaoks mugaval ajal. Tal on rohkem kui üksnes kahtlus seoses Mužarimi rolliga sõja puhkemisel. Kui inimesed teineteist tapavad, on vaenlasel kerge riismetest üle uhada. Mužarimi kurjus on hoomamatu. See sõgestab oma ohvrid ja reostab nende hinge, meelitades ka kõige tugevameelsemad oma sadistlikesse mängudesse. Need kes langevad, mõistavad harva, kelleks nad on saanud. Kas selle vastu mõõgaga saabki, ei ole kindel. Ometi tuleb midagi ette võtta. Varjud piiridel on pikaks kasvanud. Vägi on ööpimedusse kogunemas. Sosistatakse sõjameestest, kes pole inimesed. On tagumine aeg tegutseda. Veel on isandaid, kes pole sõjaga liitunud. Kui õnnestub neid veenda kodudes püsima ja mitte vastata kummagi osapoole sõjakutsele, on veel lootust. Sellest saabki Valgete Tasujate eesmärk. Sõlmida liit, kes hoiduks veristamast vennasinimest ja suunaks oma mõõga varjude suunas, mille olemasolu kohta meil esialgu tõestustki pole. Teekond saab olema ohtlik, kuna kuningas on Felsburgi Vahid sõtta kutsunud ja kuningriigis pole alles kedagi, kes korda hoiaks. Rääkimata sellest, et üksnes ettepanek kuninga kutsest loobumiseks on piisav põhjus võllas rippumiseks. Ülesanne nõuab kavalust, manipuleerimist ja musklit.

19. jaanuar, 4244
Lahkusime Kadakatammest ja ei naase siia ilmselt väga pikka aega. Meie sihiks on teha peale ring tervele kuningriigile, et leida liitlasi sõjas varjudes luurava Mužarimi vastu. Esimeseks sihtpunktiks valisime Idakantsi, mille krahvkonda valitseb isand Faramin.

21. jaanuar, 4244
Kohtasime teel metsa eksinud pooletoobist. Me ei tea, kuidas või miks ta siia sattus. Küsimisest ei ole ka palju abi, kuna ainuke sõna, mida ta rääkida oskab, on "tere". Otsustasime lollikest mitte metsa maha jätta ja võtsime ta endaga kaasa. Vähemalt teretatakse siin seltskonnas nüüd viisakalt palju.

***

Öösel valves olles kuulsime metsavahelt kummalisi hääli. Põõsaid pidi lähemale hiilides sattusime peale unustamatule vaatepildile - kolm ahvatlevalt erootilist metsahaldjat vallatlesid teineteisega. Meid märganud, kutsuti meid liituma. Kui me viisakalt pakkumisest loobusime, olid nad väga üllatunud ja lõpetasid hetkega omavahelise mängu. Selgus, et haldjad, kes nimetasid end Hathalieniks, olid lootnud meid lähemale meelitada ja uputada meid surmavatesse suudlustesse. Nähtavasti on nad seda trikki viimasel ajal päris palju teinud ja tavaliselt pole olnud raske mehi ligi meelitada. 

Pärisime, miks nad seda teevad ja saime teada, et nad tahavad kaose külvamisega kätte maksta krahvkonna isand Faraminile. Isand Faramin oli metsast leidnud harukordselt võimsa tamme ja käskinud puuraiduritel see üles kaevata ja lossi tagasi tuua. Hathalien oli raidurid metsa eksitanud, mispeale saatis isand Faramin õukonna võluri nimega Kindlo puud hävitama. Nõiast ei saanud haldjad jagu ning puu pandi põlema. Kindlo võttis tammelt kaasa kolm tõru, lootuses, et neist kasvavad isandale sama võimsad tammed. Tamm oli aga Hathalieni püha puu ning nüüd hoiavad haldjaid elus vaid kolm varastatud tõru, millega nende hing seotud on. Kuni tõrud on Idakantsis, ei ole kolmikul võimalik krahvkonnast lahkuda. Nõustusime metsahaldjaid aitama ja tooma tagasi nende pühad tammetõrud.

Metsahaldjate leidmiseks peame kõndima suvalises kohas sügavasse metsa, vähemalt ühe päeva matka kaugusele lähimast tsivilisatsioonist.

23. jaanuar, 4244
Meid saatvad sõjamehed on madalalt motiveeritud, kuna me pole neile paljastanud põhjust, miks me oma kodud maha jätsime ja sõjast eemale marsime. Öösel päädis see deserteerumisega ühe sõduri poolt nimega Juhan. Kaasvõitlejatelt saime teada, et ta oli suundunud kodu suunda sõjarinde lähedal asuvasse külla nimega Kibujärve, kuhu tal jäi maha lapseootel naine Maiu. Vaene sõdur ei ela ilmselt metsas üle rohkem kui paar ööd.

Hilga, Nikolas ja Lucas asusid Juhanit jälitama. Nad leidsid ta üles, võtsid kinni ja tõid tagasi laagrisse. Eks näis, mis Vidrik otsustab temaga nüüd ette võtta.

Vidrik pidas sõjameestele motiveeriva kõne. Ta rõhutas, et mehed on priviligeeritud osalema selles salajases ettevõtmises, mis on Felsburgi jaoks tegelikult olulisem, kui kodukülades leegitsev sõda, kuid ei reetnud ühtegi detaili. Vidrik lisas, et ka tema tahab selle ülesandega võimalikult kiiresti ühele poole saada ja tagasi koju minna. Ta tõstis Juhani julguse näitamise eest salga vastutavaks, kuid hoiatas, et ei saa sellist käitumist tulevikus lubada ja järgmisi deserteerujaid ootab surmanuhtlus.

***

Hak lehitses Mustade Tasujate kogutud materjalides ja taipas, et Atšakrini vanglat, kust Mužarim oli ärganud, juhtis mees nimega Jurjev. Kas on võimalik, et tegemist on sama isikuga?

24. jaanuar, 4244
Nikolase hammas hakkas hommikul valutama. Kuigi Fridrichi arstirohud suudavad valu muuta talutavaks, ei suuda need olukorda täielikult leevendada ja muudavad pealekauba meie kõrtsmiku uimaseks. Peaksime laskma mõnel preestril selle üle vaadata.

***

Upsapilve küla oli meie saabudes riismeteni maha põletatud. Mitte ainult, et me ei märganud siin ellujääjaid, vaid ka kõik laibad olid saladuslikult kadunud.

Leidsime siiski käputäie ellujääjaid, kelle juhtimise oli endale võtnud Obad-Hai preester nimega Tammin. Temalt saime teada, et küla olid põletanud krahvkonna isanda, Faramini, mehed. 

Märkasime, et küla surnuaial on kõik hauad üles kaevatud. Isa Tammin seletas, et see on ühe teise isand Faraminile kuulunud sõjasalga kätetöö, mis oli korda saadetud umbes nädal aega tagasi. Sõjamehed olid laibad vankrisse ladunud ja nendega sõnagi seletamata minema sõitnud. Vahele segamisse olid nad suhtunud agressiivselt.

Külast mõni maa edasi leidsime lossi varemed. Kuna väljas on puhkenud kohutav torm, polnud me ainsad, kes kivist ehitises peavarju otsisid. Siin oli ka seersant Maki juhitud salk isand Faraminile lojaalseid sõjamehi. Nad tunnistasid uhkusega, et olid Upsapilve küla iga viimse kui elaniku mõõga otsa ajanud. Nimelt oli isand Faramin neid teavitanud, et Upsapilve küla asustavad surnumanaja äratatud kooljad. Seersant Maki viitas üles kaevatud haudadele, kui sellekohasele tõendile. Väidetavate kooljate elusarnasust oli sõjameestel raske seedida. Pärast olid nad kõik laibad üle valanud vedelikuga, mida nad nimetasid Transvaari palsamiks ja mis pidavat hoidma laipu roiskuma minemast. Neil oli käsk toimetada laibad krahvkonna kaguosasse jäävasse Transvaari kotta, kus preestrid püha riituse abil kindlustavad, et laip ei saaks iial kooljana tõusta.

***

Lõpuks ometi pidime jõudma Upsapilve külla. Meie teekonna esimene inimasustatud paik. Kohale jõudes avanes meile hirmutav vaatepilt, sest külast olid alles vaid põlenud riismed. Inimesi ei paistnud kusagil.

Obad-Haile pühendatud kiriku põranda alt kuulsime hääli! Keldris on varjul kümmekond pääsenut. Paraku on nad sinna lõksu jäänud. Nende summutatud hõigetest mõistsime, et see pole kogu nende häda. Salauks, mida nad kasutasid kirikust käiku pääsemiseks, oli ainult ühe korra kasutatav ja nende pääsu edasi, teise väljapääsu suunas, blokeerib kiviuks. Uksest teisele poole on ilmunud koletis, kes raevunult end läbi proovib uuristada. Ainuke viis koletiseni jõuda oli siseneda salakäigu teisest pääsust, mis asus asus surnuaias.

Jõudsime surnuaiale. Uks, mis viib kirikualusesse salakäiku on suletud ja selle avamiseks peame teadma salajasi sümboleid. Siin on olnud neli kivi, mida kasutada märkide joonistamiseks, kuid koletis teisel pool ust on need kivid ära viinud.

Leidsime esimese kivi küla lähedusse jäänud lossivaremetest.

Leidsime teise kivi küla silla alt.

Leidsime koletise kodukoopa. Tegemist on elukaga, keda nimetatakse metsakuradiks. Tema koopas oli kolmas salakäigu avamiseks vajaliku sümboliga kividest. Koopaseinal oli ka segane kritseldus, mis meenutas natuke kaarti.

Leidsime metsakuradi koopaseinale visandatud kaardi abil metsast neljanda kivikese.

Avasime kivide abil ukse maa-alusesse käiku ja tapsime võika metsakuradi. Veel mõni tund ja ta oleks põgenikke kaitsnud ukse maha murdnud. Varjul olnud külaelanikud olid meile tänulikud. Nende eestkostja oli Obad-Hai preester nimega Tammin, kes nagu selgus, oli hea tuttav Kodronile, meist Kadakatammesse maha jäänud külapreestrile.

Tammin jutustas, ilmselt oli metsakurat avastanud salakäigu mõni nädal varem ja kividel olnud märgid pähe õppinud, kuid igaks juhuks need siiski peidukohtades alles hoidnud, juhuks kui märgid ununema peaksid. Kui  külaservale kogunes suur salk sõjamehi oli ta arvanud, et need jahivad teda ja käiku peidukohana kasutanud. Aga kui lahingust põgenenud külaelanikud samasse käiku sattusid, pani nende hirm metsakuradi suu vett jooksma. Ainult tänu koletise ja külaelanike vahel seisnud kiviuksele suutis Upsapilve rahvas meie tulekuni vastu pidada.

Väljas on puhkenud kohutav torm ja külas pole ühtegi säilinud katusega maja. Ellujääjad jäid end peitma kirikualusesse käiku.

26. jaanuar, 4244
Torm lõppes ja külaelanikud vaatasid läbi Upsapilve varemed, lootuses leida midagigi südamelähedast, mis säilinud. Preester Tammin otsustas juhtida nad Felsburgi kuningriigist minema. Peale Upsapilve hävinemist ei hoia neid sõjast laastatud maal enam miski. Kadakatamme jääb neile teele, palusime, et Tammin saadaks Kodronile sõna, et oleme terved ja edastaks talle loo siin juhtunust.

27. jaanuar, 4244
Möödusime oma teel suurest kivikujust, mille ääres oli võimalik austust avaldada kõikidele tuntud jumalatele. Tere astus sihikindlalt märgi juurde, mis sümboliseeris Pokobit, nõiduste jumalat, ja luges seal ühesõnalise tervituspalve.

***

Peale tormi möödumist jätkasime oma teekonda Idakantsi poole koos seersant Maki, tema meeste ja  laibavankritega. Tänasest läksid meie teed aga erinevates suundades. Ei saa öelda, et me surnud mehi, naisi ja lapsi täis laibavankrite lahkumise üle suurt kurbust tunneks. 

28. jaanuar, 4244
Saabusime Vildu külla, kus teavitasime külaelanikke Upsapilve saatusest. Selle peale olid nad võidurõõmsad, sest ka nendeni oli jõudnud jutt, nagu oleks Upsapilve külas olnud surnumanaja pesa. Lisaks selgus, et isand Faramin oli juba mõned nädalad tagasi oma mehed lippude alla kutsunud. Uudis äratas meie tähelepanu, sest Upsapilvest minema veetud laibavankrites nägime hulgaliselt sõjakõlbelisi mehi.

***

Peale pikki seiklusi jõudsime esimest korda peale Kadakatammest lahkumist tsivilisatsioonini. Meie ees oli pisike Vildu küla. Soe vann ja madratsi peal magamine on lõpuks jälle käeulatuses. Külla jõudes tuli meid tervitama külavanem Aino, kes täidab ametiposti abikaasa Kalju eest, kes lahkus mõne nädala eest koos teiste küla meestega sõtta. Aino tervitas meid Vildu külasse, aga paljastas siis, et tal on mure, mida ta nõustus meiega hiljem kõrtsis jagama.

Õhtu jõudis kätte ja istusime Ainoga laua äärde maha. Selgus, et kui teised mehed lahkusid sõtta, põgenes kolm jõulist venda metsa pakku. Nüüd on nad naasnud ja hoiavad oma isa Pudujamme juhtimisel küla terrori all. Kuna teisi mehi ei ole ja ka kõik Felsburgi Vahid on kaugele sõtta läinud, pole kedagi, kes pahategijaid takistaks. Mõned õhtud tagasi oli üks jõmmidest olnud juuksekarva kaugusel kauni külatüdruku vägistamisest. Samas on tugevad mehed abiks külatööde tegemisel, mistõttu ei ole nende kinni võtmine Ainole vastuvõetav lahendus. Lubasime Pudujammega rääkida.

Pudujamm lubas meid vastumeelselt oma majja. Ta oli kidakeelne tüüp, rohkem tegude, kui sõnade mees. Ta väitis, et kõik, mis ta teinud on, on küla kaitseks ja et Aino on saamatu külavanem, kes ei suuda Vildu kaitsmiseks midagi ette võtta. Ta tunnistas, et on käinud koos poegadega jõudu kasutades asju võtmas nendest taludest, kes keelduvad koostööst, aga seda kõike sellisteks ettevõtmisteks nagu näiteks rõivaste hankimine külaservale ehitatud puidust ja põhust valvurite riietamiseks või toidu kogumine kirikualusesse turvakambrisse, kuhu vaenlase või metsakoletiste rünnaku puhul külarahvas varjuda saaks.

Nii Aino, kui Pudujamm väidavad, et lipu alla marssinud külavanem Kalju oleks kindlasti nende poolt. Kas jätame abi anuva külarahva jõhkrutsejate meelevalda või kukutame pere, kelle teod kaitsevad küla rünnaku eest?

1. veebruar, 4244
Vildu küla preester Bob jättis enne sõtta lahkumist juhised, et kui küla peaks tõsises ohus olema, siis viimse abinõuna peaks Aino, Vildu ajutine külavanem, külarahva kirikusse kokku ajama ja avama kiriku keldrisse peidetud sünge välimusega luugi. See pidi vabastama Menjau raevu. Menjau, nagu me teame, on kodukasside jumalus ja Vildu küla pühak. 

Aino, kes kartis külarahvast kiusanud jõmikaid, oli suures hädas otsustanud ühel õhtul salapärane luuk avada, et välja uurida, mis on teisel pool ja kas see on kasutatav allumatute jõmmide taltsutamiseks. Enne, kui käivitatud mehhanism lõpuni jõudis, mõistis Aino hirmunult, et risk on siiski liialt suur ja üritas luuki uuesti sulgeda. Suure rapsimisega murdis ta mehhanismi hoova. Nüüd on kurjakuulutav luuk pimedusse pooleldi avatud asendis ja teiselt poolt on kuulda sünget näugumist. Keegi peaks minema ja selgeks tegema, mis end teisel pool peidab ja kas see kujutab endast külarahvale ohtu.

Laskusime pimedusse, kus kohtasime teravate küünistega kassilaadseid koletisi. Pääsesime napilt pakku. Kui Aino poleks viimasel hetkel oma tegu ümber mõelnud, oleksid need koletised küla peale vabadusse pääsenud. Preester Bobi plaan pidi olema, et kui vaenlased küla anastavad, siis pühivad keldrisse peidetud kassikoletised neist üle, kuid jätavad kirikus varjuva külarahva rahule. Kuna tegemist oli lihast ja luust kiskjatega, kes olid pitseri murdmise järel sügavast talveunest ärganud, piisas meil luugi suurte raskustega kinni katmisest, et kindlustada külaelanike turvalisus. Nii uinuvad olendid kas uuesti oma unne või surevad peagi nälga.


***

Vildu küla kahe võimu pärast tülitseva pere lapsed Maarja ja Eduard on armunud. Maarja ema, kes on veendunud poisi pahatahtlikkuses, ei luba neil kahel koos olla.

Skiili korraldas neiu ema ees vaatemängu, kus proovis poisiga flirtida, kuid too jäi kindlaks, et tema südames on ruumi vaid Maarjale. Nähtu sundis Maarja ema eelarvamusi Eduardi suhtes kahandada. Kuidas noored oma võimalust kasutavad, on nüüd nende endi teha. 

*** 

Ähvardasime Pudujamme ja tema poegi arreteerimise ja türmiga kui nad jõhkrat allumatust ei lõpeta, kuid jätkasime siis kiitusega tema intsiatiivi eest külarahva kaitsmise korraldamisel. Meie taktika mõjus. Pudujamm oli küla heaks teinud piisavalt ja nüüd oli aeg ohjad tagasi õigusjärgsele külavanem Ainole tagastada.

Aino tänas meid osaga küla varakambris hoitud kullast ja andis meile kaasa ühe oma sõrmustest koos enda käega kirjutatud kirjaga külas juhtunu kohta. Samasuguse paberile pandud tunnustuse saime Pudujammelt. Kui peaksime oma rännakutel kohtama Kaljut, kes koos teiste Vildu meestega sõtta kutsuti, võime nende abile kindlasti loota.

***

Meie eesmärgiga liitus Kibujärve külavanem ja varalahkunud Aleksandri südamedaam, pisikeste sarvenukikestega punapea Skiili. Skiili kohaolu sütitab lojaalsust kõikides Kibujärvest pärit Valgete Tasujate sõjameestes.

2. veebruar, 4244
Üsna pea pärast meie lahkuminekut seersant Makiga oli tema üksus viimse meheni veristatud rünnakus, mille korraldasid veel kolmandad isand Faramini mehed. Ründajad tulid Tapanõmme külast, mis jäi Transvaari kotta suundunud seersant Maki tee peale. Rünnaku  ajendiks oli isand Faramini saadetud hoiatus, nagu oleksid vankrites laipu vedanud seersant Maki sõjamehed rünnakut plaanivad, isand Faramini reetnud Surnumanaja teenrid. Sama saatus oli osaks langenud nendele isand Faramini meestele, kes enne seersant Maki tulekut Upsapilve hauad üles kaevasid ja laibavankritega külale lähenesid. Isand Faramin mängib oma krahvkonnas keerukaid manipuleerimismänge. Mis on tema eesmärk? Kas oleksime saanud vennatapulahingu ära hoida, kui oleksime Idakantsi jõudmiseks valinud seersant Makiga sama teeraja?

Ebakindlatena oma turvalisuses ja kohatud sõjameeste usaldusväärsuses ei ole me julgenud kellelegi oma avastusi jagada.

Saime teada jõest, mis paari päeva teekonna kaugusel Tapanõmmest. Jõgi viib välja Transvaari kotta. Lahingus langenud sõjamehed ja vankritesse laotud laibad parvetati koos saatjatega allavoolu.

Jagasime Tapanõmme seersant Möldrele oma avastusi. Vaese mehe närvid ei pidanud uudisele hästi vastu. Siiski aitas ta meil hankida loa parvetada isiklikult viimane parvetäis lahingus langenuid Transvaari kotta. Oleme kuulnud, et saatjaid Transvaari koja väravatest kaugemale ei lubata, aga vahest leiame siiski viisi, et hankida kindlaid tõendeid selle kohta, mida seal laipadega tegelikult tehakse.

5. veebruar, 4244
Saabusime Transvaari kotta ja hiilisime väravatest mööda. Koda on rajatud muistse päkapikkude ehitise südamesse.

Meil õnnestus päkapikkude kaevandustehase mehhanismid käivitada ja kasutada kivimite vedamiseks mõeldud kaevandusvaguneid märkamatult sügavale Transvaari koja sisemusse pääsemiseks. Olime tunnistajaks koletule riitusele, mille käigus hulk sünge välimusega kahvatuid mehi hirmutavalt kõlava soigumise saatel laipu ellu äratasid. Siin kogutakse kooljate armeed, mille liikmed ulatuvad tuhandetesse!

Meie kohaolekut märgati. Väljapääs on suletud ja hämarad kogud kammivad läbi kogu kompleksi eesmärgiga meid üles leida. Peame leidma viisi põgenemiseks, vastasel juhul ei näe meie avastus iial ilmavalgust!

6. veebruar, 4244
Kohtasime Transvaari kaasat, kes on pikkade süsismustade juustega libasurnu. Temakesel ei olnud säilinud ei kõnevõimet ega adekvaatselt toimivat mõistust. Siiski paistis, et ta soovis meid aidata, jättes meie teele kotikese täis väärtuslikke ehteid. Meil oli kiire kokkupõrge ka Surnumanaja endaga, kes kannab nime Transvaar, kuid juuksekarva täpsusega  pääsesime põgenema. Deloora täheldas Transvaari sarnasust laanlastega.

***

Rännakutel Idakantsi krahvkonnas puutusime kokku surnumanajaga Transvaar, kelle sõjakäsku ootavad mitmed tuhanded kooljad. Transvaari kojas leidsime vihjeid, mis osutavad Transvaari liidule Mužarimiga.

7. veebruar, 4244
Oleme tagasi tsivilisatsioonis ja avastasime oma jahmatuseks, et kogu krahvkonnas kaevatakse üles kõiki surnuaedu, et tuhanded ja tuhanded laibad Transvaari kotta saata. Kogu näitemäng Upsapilve ja Tapanõmme ümber oli korraldatud selleks, et inimestel oleks käegakatsutav tõend sõjast Surnumanaja vastu, mille taustal polnud isand Faraminil raske anda välja käsk kõik surnud kalmistutelt minema transportida, ettekäändega eemaldada surnumanaja sõdurid juba enne ärkamist.

***

Jõudsime Läänesadamasse, mille külavanemaks on kääbus, keda tuntakse nime all onu Osvalt. Onu Osvalt on valmis meisterdanud laeva, mis ei sõida mitte merel, vaid pilvedes. Oma uudse õhulaevaga korraldab ta soovijatele reise, kuigi küllalt priske raha eest. Mõni aeg tagasi oli Läänesadamasse jõudnud Kevini kirjeldusele vastav mees, kes maksis onu Osvaldile selle eest, et ta tühja laevaga põhja poole sõidaks ja siis tagasi tuleks. Kui onu Osvalt tagasi jõudis, oli Kevin Läänesadamast juba lahkunud, kuuldavasti kusagile mere peale.

***

Kohtusime Kümne Vaala kõrtsis kapten Brisborgiga. Kapten Brisborg on mereröövel, kelle laev on panditud sadamas üle käte läinud peo tõttu. Et oma laev kätte saada, peab ta Läänesadama külavanemale maksma viis tuhat kuldmünti. Ainuke viis kapten Brisborgil oma laev tagasi saada, on nõuda sisse vana võlg kolleegilt, kes seda vabatahtlikult tegema ei kippunud. Kapten Brisborg palkas võlga sisse nõudma seiklejad, kes kutsusid ennast Nõidlejateks ja keda juhtis mees nimega Geralt. Need said võlglaselt raha kätte ja põgenesid summaga Idakantsi suunas. Kui pahategijad üles leiame ja raha kapten Brisborgile tagastame, nõustub ta meid soodsa tasu eest sõidutama üle mere Idasadamasse, Liivakivi krahvkonda.

8. veebruar, 4244
Jõudsime lõpuks ometi suuremasse linna, kus lasime preestril Nikolase hamba üle vaadata. Vaimulik parandas Nikolase hamba ja andis kaasa salvi, mida too peab kindlasti järgmisel kolmel õhtul enda hamba peale määrima, kui tahab valust jäädavalt vabaneda.

***

Jõudsime Idakantsi, isand Faramini kodulinna. Linna ümber on koondunud kogu krahvkonna vägi - üle kahe tuhande mehe. Hakkasime sedamaid otsima liitlasi, kellega vajadusel isand Faramini vastu seista.

Vildu külavanem Kalju, kelle kodu me mitmest hädast välja sikutasime, lubas  koos oma kahekümne mehega häda korral meie kõrval seista.

Külavanem Pikas koos oma kuuekümne mehega lubas vajadusel koos meiega isand Faramini vastu seista, kui isand end süüst puhtaks ei suuda pesta.

Kuuldavasti on isand Faraminil spetsiaalne nõunik, kellel on laialdased teadmised surnumanajatest. See on laanlane nimega Süvasilm. Keegi peale Faramini enda pole laanlast aga silmast silma kohanud. Kahtlustame, et laanlane Süvasilm ja surnumanaja Transvaar on üks ja seesama isik.

Paistab, et kui isand Faramin peaks võimult langema, võtaks tema koha üle väejuht Dondar. Dondari lojaalsus kuulub aga Keepide Gildile ja juhataks kahtlemata kogu Idakantsi kodusõtta Varagi poolele, mis ei ole meie huvides.

9. veebruar, 4244
Nikolas unustas eelmisel õhtul hambale salvi määrida ja tunneb nüüd jõulist hambavalu naasmas.

Ega neil vangikoopas hambaarste pole? Ainuke järelejäänud lahendus väljakannatamatu valu vastu on käepäraste vahenditega hammas välja peksta.

Hak kohtus Idakantsi Läänesadamas taas Kumahelgiga, kelle laanlaslikud meeled päästsid mehe lõksust, kuhu tema kaaslased jalutasid. Hak ja Kumahelk otsustasid nüüdsest enda teed ühendada.


***

Saime kokku härra Kindloga, kes on isand Faramini parem käsi, ja nagu kõik näib viitavat, ühtlasi ka tema armsam. Paljastades oma avastused Kindlole, saime ahastuses mehelt teada viimased tükid Idakantsis toimuvast müsteeriumist. Faramin, kes ilmselt on täiesti teadlik, et Transvaar ja Süvasilm on sama isik, kavatseb kasutada liitu surnumanajaga, et rüüstada rivaalitseva naaberkrahvkonna maid. Ühtlasi paistab  isand Faramin olevat teadlik kurjusest, mis Felsburgi Kuningriigis tärkab ja püüdleb selle poole, et allakäiku enda kasuks pöörates varakamber ääreni täita, kuningriigist koos Kindloga põgeneda ja kusagil kaugel kahekesi uut elu alustada.

Kindlo salajane armusuhe isand Faraminiga on tugev ja kuigi meie ees mõistab Kindlo tema teod hukka, ei oska me arvata, kui kaugele on ta tegelikult võimeline minema oma armastatuga silmitsi seistes, kes on langenud äärmustesse vaid kahe mehe parema ja õnneliku tuleviku nimel.

Meie katsed Faramini võimu õõnestada on põrunud. Salapärased ründajad tungisid meile kallale ja kuigi suutsime nad alistada, nõudis see meie vahvaima sõdalase - Hilga - elu. Pärast lahingut arreteerisid meid Faramini sõjamehed. Meid süüdistatakse Surnumanaja rahal olemises ja Surnumanajale lojaalsust lubanuga koostöö tegemises. Mõlemad süüdistused pole iseenesest valed, kuna Transvaari käest pääsemiseks olid Deloora valetanud talle, et nõustub tema teenistusse astuma ja enne lahkumist olime Transvaari kummalise naise käest kaasa võtnud väikese kotitäie varandust.

***

Idakantsi isand Faramin usub Mužarimi võitmatusse ja on langenud pimedusse. Ta on meid vangistanud sügavale lossikeldrisse. Ühtegi põgenemisviisi ei ole. Ainsad, kes sellest saatusest pääsesid, olid Hak ja Lucas. Hak ei tulnud meiega kaasa Idakantsi, vaid jäi meid ootama Läänesadamas. Lucas kaotas aga lahingu alguses teadvuse ja lohistati pärast kusagile minema. Saame vaid niiskes kongis pimedusse vaadata ja loota, et kaks vaprat hinge teineteist leiavad ja kahekesi Valgete Tasujate missiooni jätkavad.

***

Kohtusime Nõidlejate ja Geraltiga. Ilma mingi põhjuseta tungisid nad meile kallale. Kuigi meie jõud jäi lõpuks peale, oli lahing raevukas ja nõudis elu meie punapäiselt mägisõdalannalt Hilgalt. Kõik meie poolel lahingus osalejad pandi aga isand Faramini käsul vangi.

***

Toimus raevukas lahing, kus Hilga meie elusid kaitstes langes. Oma vere sees viimaseid hingetõmbeid tõmmates palus ta meid, et päästaksime Varbalõikujate hõimu. Lubasime, et täidame vapra sõdalase viimse soovi.

14. veebruar, 4244

Hak ja Lucas panid Läänesadamas leitud vapratest hingedest kokku uue vennaskonna, kelle seltsis jätkame jahti Mužarimile. Need on graatsiline haldjatar Kumahelk, venelasest pompsik Vana Saabas ja tema sõber, kaevur nimega Oleg, ning veel üks vanem vene härrasmees, endine sõjaväelane ja jõusaali omanik, Tirtsu onu Magnar.

Ostsime endale pääsme üle Mõõgalahe ja lahkume Idakantsist Liivakivi suunas. Siia jäädes oleks meil kaotada rohkem kui võita. Kui tahame teisi Felsburgi isandaid sõjast eemal hoida, peame kiirustama kui tuul.

***

Kuigi Geralti raha jäi meile kättesaamatuks, õnnestus meil kokku saada raha, millega tasusime kapten Brisborgi pandi. Tänutäheks lubas ta meid viia üle Mõõgalahe Liivakivi krahvkonda ja tasuda 4000 kuldmündi suurune võlg esimesel võimalusel. Ta lubas meie abivalmidust meeles pidada ka tulevikus. Purjed üles!

16. veebruar, 4244
Tormi tõttu olime sunnitud vahepeatusele Paadiaeru saare samanimelises külas. Tegemist on aastatepikkuse sõja poolt räsitud külaga, kus valitseb rahu vaid seetõttu, et külavanem on keelanud relvade kandmise ja omamise kõigile peale valvurite. Ka meie pidime enda omad Brisborgi laeva jätma. Külarahvaga juttu tehes saime teada, et nädal aega tagasi oli kaduma läinud kõrtsmik Vovo kasutütar Mirjam. Kuigi saar on pisike, pole otsingud senini vilja kandnud.

Tänu Kumahelgile, kes on pooleldi laanlane, õnnestus meil Mirjam üles leida. Meie üllatuseks osutus Mirjam libahundiks. Ta oli põgenenud metsa peale seda, kui avastas midagi Paadiaeru pagari kohta ega julgenud inimkuju võtta enne, kui on veendunud, et pagar talle viga ei saa teha.

Korraldasime koos Paadiaeru külavanemaga pagarile haarangu ja leidsime põhjuse, miks tema paljukiidetud pikukesed hiljuti müügilt olid kadunud - ta smuugeldas nende sees sisse mõõku, millega plaanis relvastada ülestõusu. Pagar võeti kinni ja saadeti saarelt minema. Paraku pole saarel ühtegi laeva peale meie oma, nii et tema transport mandrile jääb meie õlule.

Otsisime Mirjami uuesti üles, kes uudist kuuldes õhinasse läks. Taas inimese kuju võtnud, jutustas ta meile, kuidas oli libatõve saanud juba väikese tüdrukuna ja selle ilmnemisel oli ta pere eelmisest elukohast minema aetud. Nad kolisid Paadiaeru saarele, kuid mõned aastad tagasi leidis aset rüüsterekt, mille käigu ta vanemad tapeti. Sellest ajast saadik on Mirjamit kasvatanud kõrtsmik, kes oli tema isa sõber. Paadiaerul ei tea tema haigusest keegi. Mirjami teine lähim isik Paadiaerul oli pagari tütar, kellele õhtul külla minnes oligi ta avastanud kohutava saladuse ning vihase pagari eest pagedes metsa pakku tulnud.

Mirjam jõudis tagasi kõrtsi. Tema taaskohtumine võõrasisast kõrtsmik Vovoga oli liigutav.

***

Tormi tõttu olime sunnitud vahepeatusele Paadiaeru külas, mis asub samanimelisel saarel. Kohalikuks vaatamisväärsuseks on mahajäetud päkapikukaevandus, mida Olegi tungival soovil uurima läksime.

Oleg on kindel, et tunnelid, mida me uurime, on alles esikuks tõelisele kaevandusele. Sügavustesse pääsemiseks peaksime aga läbi viima rituaali, mille jaoks tuleb õiged kujud panna kokku õigete esemetega. Meie käsutuses olevad esemed on:

Peegel
Surnupealuu mask
Silmus
Saapad
Päikesekell
Liivakell
Veekann
Kuldkee
Pronksist täht
Päikesekujuline kilp
Mõõk

Ja kujud, mille juurde need asetada tuleb, on kaunistatud selliste kirjadega:
"Pole algust, pole lõppu. Isegi oma abikaasat võrdled Sa minuga"
"Meil on raske töö ja kogu päeva saame tampi. Vähemalt oleme tööajal täis"
"Siin võtad Sina mind, oleks mind rohkem, võtaks mina Sind"
"Ütle mis ma olen ja ma murdun"
"Sa võitled minuga alates sünnist, kuigi tead, et võita Sa ei saa"
"Mida rohkem olen paigal, seda kiiremini jooksen"
"Ma võin Sind tappa, ma võin Sind päästa. Ma lahendan probleeme"
"Pisikest silitust tahavad kõik, täisjõus paitus - põrgulik surm"
"Olen näinud mägesid tõusmas, olen näinud maailma langemas. Sina sured ja mina marsin edasi"
Järgmist teksti ei osanud me päris täpselt tõlkida, aga see on seotud tulemise, toomise, kadumise ja varastamisega.
Ning lisaks oli veel üks tekst, mis oli kulunud loetamatuks.

17. veebruar

Veetsime tunnelites suure osa päevast, enne kui käega lõime ja ära tulime.

18. veebruar, 4244
Lõpuks ometi on meri meie selja taga. Maabusime eksootilisse Liivakivi krahvkonda ja võtsime toa sadamaküla kõrtsis. Meie und häiris aga ülevalt korruselt kostuv ebamaine viiulimäng, mis kostus täiesti ebaharmooniliselt, kuid kandis endas ometi veidrat peaaegu sõgedat viisi. Peame viiuldaja korrale kutsuma, kui tahame reisist välja puhata.

Viiuldaja osutus ruudusarnaste vuntsidega vanemapoolseks viksi välimusega meheks nimega Zann. Ta oli tõepoolest oma meeled kaotanud ja seda meile tuttaval viisi. Polnud kahtlust, et Zann on teinud liiga palju tegemist Mužarimiga. Ta mõistis tema külmavärinaid tekitavat sünget keelt ja sonis midagi dimensioonidest ja kõikehaaravast kurjusest. Ta mainis ka kedagi härra Firkaagi, kes oleks huvitatud meiega kohtumisest. Mõistsime, et ei suuda teda vait sundida ja läksime ööd veetma Brisborgi laeva, mis veel täna ööseks sadamakail seisis.



19. veebruar, 4244
Me ärkasime väljast kostuvate tõstetud häälte peale ja läksime asja uurima. Kohalikud valvurid olid saanud käsu meie arreteerimiseks seoses "vääramatu kahju põhjustamisega" härra Firkaagile. Meil polnud aimugi, mille eest see süüdistus esitatud on ja veensime valvurite seersanti Al-Žahiidi, et tegemist peab olema eksitusega. Ta nõustus vahetama meie karistuse, milleks oli poolte hukkamine ja ülejäänute krahvkonnast välja saatmine, reisi vastu Liivakivi linna, kus selgitatakse lõplikult, kas tegu on eksimusega või mitte. Kuna Al-Žahiid ei usaldanud meie laevameeskonda, peame teekonna ette võtma maismaal. Kui vangi langemise muster veel pikalt jätkub, saab Valgete Tasujate suurimaks saavutuseks olema Felsburgi vanglate ummistamine.

Õhtul sattusime lahingusse kooljatega. Pääsesime eluga, kuid seersant Al-Žahiid ja tema sõjamehed hukkusid. Peame kiirustama Liivakivisse ja lootma, et Divius meie süütust usub.

21. veebruar, 4244
Oleme jõudnud Liivakivi linna. Meie nördimuseks on isand Divius sõtta marssinud. Meil ei õnnestu kellegi juures audientsi saada, kuni see Firkaagi süüdistus meie pea kohal ripub. Peame leidma viisi temaga kohtumiseks, et segadus klaariks teha.

24. veebruar, 4244
Lõpuks ometi õnnestus meil härra Firkaagiga isiklikult kokku saada. Firkaag elas linnast väljas mõisas, mille keldrist me ta lõpuks leidsime. Selgus, et Firkaag pole mitte haigusest enda mõisa aheldatud vanainimene, nagu inimesed Liivakivi linnas uskusid, vaid hoopis lohe. Ta oli uudishimulik Mužarimi kohta, kellest ta oli esimest korda kuulnud Zannilt, kui see rändmuusikuna tema õuele jõudis. Kuna Zann ei suutnud Mužarimi olemust Firkaagile arusaadaval viisil lõpuni seletada, käskis ta mehel leida keegi selgemõistuslik, kes Mužarimi olemust mõistab. Ta ähvardas, et kui Zann peaks enne selle ülesande täitmist maakonnast lahkuma, tuleb lohe talle järgi ega kavatse armu anda. Ülesande lihtsustamiseks sai Zann kaasa härra Firkaagi allkirjastatud tühjad paberid. Meid kohates oli Zann paberi süüdistuseks ümber vorpinud, veendununa, et me süüdistusest vabanemiseks Firkaagi üles otsime. Rääkisime Firkaagile kõik, mida teame Mužarimist, mispeale ta meid süüdistusest vabastas.