MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Uus algus


Paganama palju aega on mööda veerenud alates ajast kui siia viimati mõned read kirja sain. Eks osalt ole süüdi ka see, et Tirtsu paberid tükk aega Vidriku käes seisid.

See polnud kerge ülesanne leida viis piiri ületamiseks Impeeriasse. Ma polnud sakslaste maal kunagi käinud. Paar viinapudelit õigetele ninadele teeb aga imesid ja nii ma ühel hommikul seisingi, piirisadama paadid silme ees loksumas ja pilet taskusse kortsutatud.

Kui paadike lõpuks vastaskaldale jõudis, paistis mulle, et olen ennast ajas tagasi joonud. Mitte ühtegi betoonmaja või puristavat mootorit, vaid ainult mets ja linnulaul, puumajad ja mullast teed. Mis mul muud peale oli hakata, kui hakkasin Vidriku järgi pärima. Ei olnud keegi säärasest kuulnud, aga muudkui suunasid mind sinna Felsburgi linna poole. Pidavat kohalik keskus olema või nii.

Ega neil sakslastel siin kena elu ei olnud. Sõda oli lahti. Kuninga parem käsi (söör Keldron) koos mitme sõjarühmaga olid kõik Gildi poolele võitlema läinud. Kuna kuningas kutsus appi kõik võitlusvõimelised mehed üle maa, siis külades olid alles vaid pätid, kes olid korraldusi eiranud, ning mutid, lapsed ja muidu sandid. Siin Läänesadamas polnud hullu – kuninga vahid käisid ikka linnast siia saadetisi ja karavane valvamas. Aga kõik need kelle sugulased pealinnast kaugemal elasid olid end haigeks muretsemas.

Viskasin Pontu üle õla ja hakkasin Felsburgi vantsima. Päev otsa müttasin metsateid enne kui kohale jõudsin. Kirevase päralt, kus see on alles linn! Siuksed lossid ja müürid ja kivist templid, üks uhkem kui teine.. Sa poiss, ma olin nagu ajalooõpikusse sattunud. Rahvast oli ka sigapalju. Kõik üksteisega lõugamas või juttu puhumas, mitte nagu meil, kus iga mees ripub oma mobla otsas ja ei märkagi, kes vastu tuleb või mis ümber toimub.

Muidugi mõista oli ka minu karva seltsimehi. Nendelt sain teada, et Vidriku nimeline valitseb ühte küla Felsburgist idas. Tuli välja, et seal osatakse pompsikuid hinnata, jagatakse neile jooki ja sööki ja antakse veel kulda ka peale. Võtsin ühe pundiga mesti, kes sinnapoole liikus.

Kadakatamme oli küla nimi. Pisike ja rahulik koht metsa vahel. Polnuks sõda nurga taga ähvardamas, võinuks sinna jäädagi. Katsusin küla kõrtsu ka järgi. Seal oli kõrtsmik, Nikolas nimi, kes meie seltskonnaga päris hädas oli. Polnud siin ühti tasuta praadi ja õlut, üksnes kellegi riukalik kõlakas, mis linna peal lahti lastud, nagu ta meile seletas. Aga südames oli see kõrtsmik õige poiss – kuna juba pika tee kohale olime tulnud, siis lubas kere ikka ära täita, et oleks jaksu linna tagasi matkata.

Mina siis marssisin külavanem Vidriku ukse taha. Küll tema oli alles viriseva loomuga. Aga siis mõistis, kes ma olen ja mis uudiseid toon ja jutt läks kohe libedamalt. Andsin siis Tirtsu paberid talle üle ja lubasin koju naastes hakata maad kuulama, et mis ikkagi selle vulkaani peidetud Halaniidi Sarvega teha. Noh, et kuidas seda leida ja nii.

Oleks ju võinud pikemalt Vidriku seltsi jääda, aga ei olnud see kant minu jaoks. Samal päeval kui minema pidin, tuli välja, et mingi deemon luurab ümber küla ja parem on mõni päev oma jalga mitte välja tõsta. Kohalik rahvas isegi ei kortsutanud palju kulmu selle peale. See oli nende jaoks lihtsalt argine tüütus nagu meil elektrikatkestus. Siuke kant see Impeeria.

Selline mu reis oli. Nädal hiljem olin tagasi kodumaal ja tallasin Roosa Sääre uksematti. Ajasime Delinaga erinevaid otsi, et selle sõjabaasi kohta rohkem teada saada, mis Turmatule vulkaanis tegutseb. Peilisime lõpuks mõned konkreetsed nimed välja. Eks Delinal olid omad meetodid ja minul omad. Igal juhul lõpuks saime endale paberid. Eriluba geoloogide teadusrühmale, mis lubab nädal aega armee territooriumil tegutseda. Kindral Zahharovi allkiri all ja pitsat juures. Vaja ainult uurimisrühma liikmete nimed ja passid juurde panna. 

Rohkem nagu polnudki. Jäime Vidrikut ja tema seltskonda ootama. Valged Tasujad oli tema kamba uus nimi. Mustad Tasujad oli nüüd teine seltskond. Iiris, Tirts, Xerox, vahest keegi veel. Kunagi oli ka neil süda õiges kohas, aga siis neelas pimedus nad endasse.

Ise tegin Säärest sääred ja panin mööda oblastit ringi rändama. Delina pidi teate saatma, kui Valged Tasujad kohale ilmuvad. Jäin pidama ühte kolkasse, kus kõrtsmik kitarrimängu eest viskikraani lahti keeras. 

Ma ei tea palju nädalaid mööda võis minna. Sõbrunesin seal ühe põhja käinud kaevuriga. Too oli muheda olemisega ja mõnus jutukaaslane. Turske poiss. Palju õhtuid istusime koos klaasi taga. Sattus jutt ühel hetkel ka Impeeriale ja näitasin talle üht raamatut, mille olin sealt mälestuseks kaasa võtnud. See kaevur luges seda ja läks iga päevaga aina rohkem õhinasse, et tema peab sinna Felsburgi Kuningriiki minema ja oma kaevanduse püsti panema.

Ma alguses naersin välja selle jutu, aga siis hakkad ise ka mõtlema. Kuramus see Vidrik ja tema Valged Tasujad.. Nad ei pruugigi jõuda kunagi siia. Ja mis ma siis teen? Istun käed rüpes ja vaatan, kuidas Felsburgi toredad inimesed põrgus põlevad? Lasen Luulekahuri, Inamise ja teiste mälestused niisama tuulde? No ei. 

Jagasin siis kaevur Olegiga oma lugu Tirtsust ja Tasujatest ja Mužarimist ja panin ette et võiksime koos Impeeriasse rännata. See oli umbes nagu küsiks koeralt, kas ta konti tahab närida. 

Panime siis koos tagasi Roosasse Säärde. Seal Delina tutvustas meid veel ühele habemikule, kes kohe Felsburgi minekut plaanib. Tegime juttu, et milles asi, ja tuli välja, et ta on Tirtsu onu. Magnar oli mehe nimi. Vana nagu mina, aga üks neist kettatõstjatest, kes jõusaalis elavad. Musklid olid nagu mäed naha all. Delina mingil hetkel mainis mulle tema kohta, et mees mängib vales võistkonnas (noh, et naised teda ei huvita). Seletasin Magnarile, mis Tirtsust teadsin, aga see teda ei kohutanud. Tema vennal on tütar kadunud ja Magnar toob ta koju, maksku mis maksab. 

Selline kamp meil siis oli. Kolm habemikku maailma päästmas. Magnaril olid pääsmed juba korraldatud ja mina ei hakanud pärima, millega ta nende eest maksis või kust piletid pärit. 

Seekord oli sõit tiba pikem. Kui üle jõe saime, oli seal pilt päris kole. Sõda oli Läänesadamast üle käinud ja uued pealikud istusid pukis. Põlenud majad ja surnud tänavatel. Kole värk. Aga Magnaril oli reis kaugemale planeeritud ja õige pea olime uue laeva peal. Põrutasime päris pikalt edasi, mingisse teise kohta, mille nimi oli samuti Läänesadam. See sõit oli veel pikem. Kümmekond päeva loksusime lainete vahel enne kui kohale jõudsime.

Magnar teadis oma allikatest, et siinkandis pidavat Valged Tasujad praegu pesitsema. See küla oli hulga suurem ja ilusam kui too eelmine Läänesadam. Kohe näha, et sõda oli siit veel kaugel. Aga mitte kauaks. Kohalik isand oli mehed juba külade pealt kokku korjanud ja valmistus sõtta marssima.

Me alustasime otsinguid kõige tähtsamast majast, mis igas külas olema peab. Ja just kõrtsist me nad leidsimegi. Või vähemalt selle, kes Valgetest Tasujatest järgi oli - ratastoolis sant nimega Hak. Tundsin ta ära ajast, kui olin Vidrikul Kadakatammes külas käinud. Hak rääkis, et Vidrik ja teised tema kaaslased on vangi pandud. Ühesõnaga oleksin võinud jäädagi Vidrikut Velsgradis ootama. Vangistajaks oli kohalik isand, kelle salaliitu surnumanajaga Valged Tasujad katsusid päevavalgele tirida. Ebaedukalt, nagu aru saada.

Ühesõnaga pidime jälle varvast laskma, sest Hak oli kohalike võimude eest jooksus. Magnar korraldas meile jälle reisivahendi. Eks see imelik tundus, et kust tal nii palju raha ja mõjuvõimu võtta on, aga kes siis kingitud hobuse suhu vaatab. 

Tirtsu märkmed olid õnneks Haki, mitte Vidriku käes. Võtsin need enda kätte hoiule. Enne kui teele saime, ilmus välja ka teine Vidriku kompanjon, kes vangistajate käest putku oli pääsenud. See oli puusepp Lucas. Ja Hak oli külast leidnud sõbranna vanadest aegadest. Daam käis Kumahelgi nime all. See Kumahelk oli siis pooleldi laanlane. Hak oli samamoodi laanlane olnud, enne kui ta sandiks jäi ja tema elujõud masinatega ühendi. Roomikutega tool, millel ta liikus oli nüüd tema kehaga seotud samamoodi nagu meil süda ja pea.

Selline meie uus Valgete Tasujate kamp oli. Vana puusepp, habetunud kodutu, pensionieas musklikasvataja, ratastoolis sant, töötu kaevur ja üks hellitatud preili. Aga vähemalt oli meil kamp.