MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Nimetu Saatkonna saatus


Kuhu iganes me läheme, alati on see neetud Nimetu Saatkond meist paar sammu ees. Mina olin valmis juba alla andma, kui Magnaril veel halvem mõte tuli.

Olime taas jõudnud selle maa-aluse jõe kaldale, kui Magnar meile ütles, et tal on vaja midagi teha. Ilma täpsemat seletust andmata sikutas ta enda riided seljast, istus jõeservale ja tõukas end vette. Mul oli pilt kohe selge - hakkab jälle see Deigoni jama pihta. Siililegi selge, et mul oli õigus.

Kõigepealt oli Magnar vetesügavusse kadunud kauem, kui ükski inimene vee all tohiks elus püsida. Siis hakkas kogu jõgi mulinal keema. Nägin mingisugust kujutist vee alt pinnale kerkimas ja taganesin mõned sammud. Järsku täitis kogu koobast ebamaine krigisev möire ja siis kerkis Magnar pinnale, vett lahisedes laiali puistades. 

Ta ronis kaldale, alasti kui äsja sündind beebi ja teatas, et Nimetu Saatkond on tapetud. Sedamaid läks suur kära lahti. Kes leidis, et Magnar on kohutava veaga hakkama saanud ja kes proovis Deigoni jõu kasutamist õigustada. Me vaidlesime seal oma tunni jagu, enne kui kotid jälle selga pakkisime ja sügavamale koobastesse tungisime.

Lõpuks jõudsime teise maa-aluse jõeni, mis oli veel suurem kui eelmine. Siin oli purre, millele olid veel hiljuti mõned paadid kinnitatud. Purde ees lebas tohutu kivist koletis, kellest oli igasugune elujõud välja tümitatud. Minu lugupidamine Nimetu Saatkonna vastu, et nad sellisega rinda pistsid ja veel jagugi said.

Kumahelk luusis jahikoerana mööda põrandat ja ütles lõpuks meie hirmsa aimduse välja: enamus Nimetu Saatkonna liikmetest olid siin otsa saanud. Ta järeldas kivipinnale jäänud vereplekkidest ja kivinurkadele rebitud riidekiududest, et üks või kaks ellujääjat olid Nimetust Saatkonnast alles jäänud ja laibad paatidega kaasa võtnud. Hak teadis, et jõgi murrab maa alt välja alles kaugel lõunas. Kuna paadid olid läinud, polnud jälitamine jõge pidi enam teostatav.

Lonkisime muserdatud meelel koobastest välja. Läksime haldjaemanda juurde ja tunnistasime kaotust - sarve me kätte ei saanud. Selle peale tuli välja haldjate varjatud tõde. Nad olid meil meelega oodata lasknud, et näha, kas suudame kaasinimestega koostööd teha või langeme nendega tülli justnagu kuningas ja gildmeister. Selle arvestuse järgi olime muidugi põrunud. 

Katsed katseteks ja põrgu nende haldjatega. Praegu oli vaja sarv kätte saada. Või nii arvasin mina, kuni teised Valged Tasujad asja läbi hakkasid arutama. Nad päris tühja juttu ei teinudki. Isegi mina sain tänu nende arutlusele lõpuks aru, et Nimetu Saatkonnaga võidu jooksmine on nagu tulega poksimine. Me mõlemad olime Mužarimi vastu. Miski ei rääkinud kuninga poolt rohkem kui Gildi poolt, kelle heaks Nimetu Saatkond töötas. Kui neil on juba üks sarv käes ja tahet teisigi otsida ning lisaks veel eesmärk neid lõpuks Mužarimi vastu kasutada.. siis miks sõdisime nii ägedalt selle vastu ja sarvi endale ahnitsesime.

"Nad on liiga nõrgad, nad ei jõua tagasi Gildini," ütles Jents. Tal oli õigus, kas sarve nimel või mitte, aga Nimetu Saatkonna riismed pidime me ikka üles leidma. Noh, kotid selga ja kiiresti teele. Hak teadis, kust maa-alune jõgi pinnale kerkib. Pidime vaid otseteed kasutades enne nende paati sinna jõudma ja teha mis me saame, et aidata neil elusatena gildi juurde koju jõuda.

Küll see oli alles hagu andmine. Päkad pole ammu selliselt tuld löönud. Mõistsin, et olen siin kambas vanake ja pidurdan seltskonna hoogu. Aga hambad ristis pressisin edasi ja igal võimalusel proovisin kellestki ette trügida, et ma viimane ei peaks olema ja endale tähelepanu ei tõmbaks.

Koiduvalguses jõudsime koopaavani, kust jõgi välja mühises. Liikusime sadakond meetrit edasi ja panime laagri püsti. Kui tempo oli õige, pidid nad meist siin mööduma. Istusin puu alla ja jäin magama nagu oleks puuga pähe saanud.

Ärkasin, kui keegi mind jalast sikutas. "Relvile," korrati ärevaid sosinaid ja sahistati varustuse kallal. Hetkeks mõtlesin, et kaaslased on puhta oma aru ära kaotanud ja unustanud, et pidime Nimetu Saatkonnaga leivad ühte kappi panema, aga siis sain aru, et päris nii see lugu ei ole. Kumahelk oli märganud goblineid, kes saabusid sama koopasuu juurde ja valmistusid varitsust püsti panema. Kurat seda teab, kust need goblinid Nimetut Saatkonda varitseda teadsid või kellelt nad oma käsud olid saanud, aga praegu oli vaja tegutseda.

Asi läks kähku. Deigoni mehed sukeldusid kaladena vette ja ujusid vee all teisele kaldale, et vastane kahelt poolt võtta. Mina jäin Vidriku ja teistega. Hiilisime nii lähedale kui võisime. Hallinahalised goblinid on ikka ühed vastiku välimusega tüübid. Puud näisid neist kihavat. Aga Vidrik ei kõhelnud enda otsustes ja kui kõik olid positsioonil, kõlas rünnakukäsk.

Püss ragises ja nooled vihisesid. Üle jõe, seal kus Lucas, Magnar ja Oleg olid, hakkas kah rahmeldamine pihta. Mõni minut käis kõva andmine ja meie jõud jäi peale. Vidrik oli noole saanud, aga muidu olid meie jõe poolele jäänud terved. Aga teisel pool nägime ühte meie omadest elutult kaldakivides rippumas, nooled seljast turritamas. Magnar oli läinud.

Lucas ja Oleg ei lasknud end heidutada ja viisid habetunud Deigonivenna jõe alla. Veerand tundi hiljem ronisid nad meie poolel kaldale, elus ja hingav Magnar käevangus. Ta on nüüd kaks korda surnute maailmast tagasi toodud. See värk ei ole õige, teadsin seda üdini. Mida nad mõtlevad?! Et loed korra nädalas mõned palved Deigonile ja saad selle eest võime surnuid haua tagant tagasi tuua? Et suuremat hinda sellise jõu kasutamisel pole? Nad võtsid võlgu surmalt ja mina ei tahtnud kohal olla, kui inkasso uksele koputama tuleb.

Ma ei teadnud, kas peaksin midagi välja ütlema või vaikselt varjudesse kaduma ja sääred tegema. Olin kindel vaid ühes - sellest jamast mulle aitab. Olen näinud Tasujaid varemgi põhja minemas. See lugu läheb alla samast potist. Paraku jäin liiga pikalt kõhklema.

Sidusime lahinguhaavad ja kuulasime üle kaks vangi võetud goblinit. Midagi kasulikku neilt ei tulnud. Puterdasid vaid oma goblinikeelt, mida keegi meist ei mõistnud. Siis ilmus koopast aga paat nähtavale. Seal olid Ahera ja Harbir. Viimased kaks Nimetu Saatkonna liiget. Mõlemad õõtsusid eraldi paadil, kuhu kuhjatud langenud kaaslaste kehad ja kottidesse pakitud matkavarustus.

Hõikasime neile, et me ei ründa neid ega soovi nende sarve, vaid tahame üksnes abi ja kaitset pakkuda. Olid nad unesegased või kostus Jentsi hääl tõesti nii siiralt, seda ma ei tea, aga meie suunas nad aerutasid. Ja kuidas veel aerutasid. Neil oli tõsine tuli takus. Paat krigises kaldaliiva ja kohe hakkasid Ahera ja Harbir hoogsalt enda paate tühjendama. "Kiiresti, ta on kohe meie kannul", nähvasid nad meie suunas, ärevalt selja taha kiigates. Lõime käed külge ja aitasime paate tühjendada. Kui Harbir oli alati näost ära olnud, siis muidu eluterve jumega Ahera nägi praegu samuti välja kui rentslist saabunud joodik. Silmad kottis, pilk tühi, huuled kuivad ja värisemas. 

"Kes tuleb?" päris Kumahelk. Aga siis nägime juba oma silmaga. 

Koopast õõtsus välja parv, millel seisis suure kübaraga varjuline kogu. See, eksole, oli Mužarimi preester. Üks kümnekonnast põrgujumala kõrgema väe kandjast. Laia kübaraga preestril polnud aeru ega purje. Ta üksnes seisis oma parve peal ja parv liikus, võiks isegi öelda, et hõljus, mööda vett otse meie suunas. Enam polnud mul kahtlust. Olin otsustamisega liiga kaua viivitanud. Nüüd oli hilja. Nüüd oli surm tulnud oma võlga nõudma.