MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Kokkuvõte

"Eks aeg näitab, mis sellest kõigest saab." See oli nende märkmete viimane lause väga pikka aega. Viisteist aastat pole ma siia ühtegi rida juurde kirjutanud. Nüüd, lõpuks, tekkis mul tunne, et need materjalid pole lõplikud, kui kirja pole pandud seda, kuidas ma nüüd, tagantjärgi, neid sündmusi näen.

Pärast Mužarim hävitamist riputasime Tasujate keebid nagidesse ja saatsime vennaskonna laiali. Vähemalt seniks, kuni Mužarim peaks ükskord naasma. Meie ise jäime Deigoni teenistusse. Varjulistel öödel hõikasime Deigoni võõrakõlalisi palveid merelainete suunas ja päeval levitasime varjatult tema usku. 

Meie kahtlused Vildu osas osutusid õigeks - kuningas Borman ei olnud aadlikuid mitte sellepärast sinna kokku kutsunud, et haududa plaani Mužarimi vastu, vaid hoopis selleks, et nad kõik võlla riputada. Kuningas oli käinud imperaatorile kaebamas, kirjeldades talle värvikalt, kuidas hulk isandaid olid keeldunud tema sõjakutsele vastamast ja Keepide Gildi vastu relva tõstmast. Sellest, et need isandad keeldusid kodusõtta tulemast eesmärgiga alistada Mužarim, kuningas imperaatorile ei kõssanud. Ta sai imperaatori allkirjaga käsud kõigi sõtta mitteilmunud isandate hukkamiseks ja tuhandeid impeeriumi korravalvajaid juhuks, kui mõnel isandal mässumeelne tuju peaks olema. Isand Toran, isand Divius, isand Markan, emand Kätlin.. nad kõik õõtsusid köie otsas, kuna olid kuulda võtnud Valgeid Tasujaid. Vidrik küll lohutas, et see oli kuninga alatu käitumine, mitte Valgete Tasujate teod, mis meie liitlased võllaroaks saatis, kuid tema sõnad kõlasid tühjalt.

Vidrik kogus mõned aastad materjale ja saabus ühel päeval imperaatori õuele, kaasas kõik, mis vaja, et näidata tema kõrgeaususele tegelikke sündmusi Felsburgi kodusõja ajal. Ajaloolased hakkasid seda nimetama Käpikute Sõjaks, kuna kõigi osapoolte peamine pingutus oli läinud erapooletute mõjutamiseks - justnagu oleksid kõik vähegi võimu kandnud isikud Felsburgis olnud käpiknukud paari üksiku tülitseja sõrmede otsas. Kui imperaatorile tõde selgeks sai, andis ta käsu Felsburgi kuningas ametist vabastada ning määras Vidriku tema asemel Felsburgi juhtima.

Peale seda tõusid Deigoni ootused meie suhtes veelgi. Olegist ja Lucasest said Felsburgi peapiiskopid. Pere pere haaval kasvatasime me päevasel ajal Deigoni järgijate hulka, tuues talle samal öösel ohvriks neid, kes olid tema usust keeldunud. Mul polnud enam mingit jõudu selle kõige vastu võidelda ja hingetu masinana tegin kõike, mida mul kästi. 

Kuid siis ühel päeval liigutas miski mu hinges. Nägin eemal kedagi, kes sütitas minus lootuseleegi. Need olid Hak ja Kumahelk. Langesin nuttes Kumahelgi kaela, kes mu pead silitas ja lubas, et kõik saab korda. Hakist tema kõrval oli sirgunud kahel jalal sirge seljaga laanlane, keda kutsuti Kõuesäraks. Laanlaste vägi ja Haki vankumatu püsimine õilsuse rajal olid taastanud tema muserdatud hinge ning ühes sellega oli paranenud ka vana sandi keha. Esimest korda nägin silmaga seda ilu, mida Kumahelk oli Haki vaadates tundnud oma hingega.

Kumahelk võttis mu käekõrvale ja viis mu Olegi juurde, paludes talt minu vabastamist Deigoni preesterkonnast. Ma pidin andma vande, et ei räägi kellelegi Deigoni kultusest ja Kumahelk pidi lubama, et jätab häirimata ühe küla, mida ta oli plaaninud Deigoni rüppe langemisest päästa. Seejärel Oleg nõustus ja nädal aega hiljem olin üle piiri, rongi peal Uus-Moskvasse.

Ma avaldasin oma lõputöö järgmisel aastal ja sain stipendiumi kõige vingema bakalaureusetöö eest sellel aastal. Kasutasin neid rahasid, et lasta arstidel kokku panna elektrooniline käsi. Taas kord sain tunda end tervikuna.

Siis võtsin suuna Mummimarusse. Rongijaamas kohtusin issi ja emmega. Isegi Durjev, minu poiss-sõber lapsepõlvest, oli mulle vastu tulnud. Ma elasin ikka kõiksugu seiklusi ja tundeid läbi selle aja jooksul, kui ma Felsburgis Tasujatega rändasin, aga nii head meelt, nagu sel hetkel seal rongijaamas oma koduküla ja pere nähes.. nii südant peksma panevat ülevoolavat õnne polnud ma kõigi nende seikluste jooksul kordagi kogenud. Sel hetkel teadsin: siin on minu kodu; siin on paik, kuhu ma kuulun.

Ja mis ajendas mind nüüd, viisteist aastat hiljem, neid ridu lõpuni kirjutama? See oli eilne õhtu.

Kui olin pool aastat Mummimarus taastunud, hakkas seiklemine ja ajakirjandus mind uuesti linnatänavatele vedama ja ülejäänud aastad olen töötanud väga eduka uuriva ajakirjanikuna. Ma ei karda enam ühtegi ohtu, mida võõral territooriumil viibimine, karm kohtuotsus või kellegi kuri koer kaasa võib tuua. See kõik on naljanumber selle kõrval, mida kogesin koos Tasujatega. See kartmatus on end ära tasunud ja kogu Velsgradi oblastis pole ajakirjanikku, kes mulle konkurentsi suudaks pakkuda.

Ühe suurkorporatsiooni salajasi rahastamisi uurides kuulsin aga täiesti juhuslikult ühest majakavahist, kes oli mulle kahtlaseslt tuttava kirjeldusega. Istusin eile õhtupoolikul oma mootorratta selga ja sõitsin selle majaka õuele. Kui ta mulle alguses pika halli habeme ja küüru vajunud seljaga vastu tuli ei tahtnud teda äragi tunda, aga tema teadis kohe, kes ma olen. "Tirts!" hõikas ta kähiseval häälel, nägu rõõmust säramas. "Vana Saabas!" vastasin talle ja kallistasin teda tugevasti. Küll ta oli alles vanaks jäänud.

Majakas, mille vahiks Vana Saabas hakanud oli, oli tõepoolest ilus. Tal oli siin oma väike elamine koos kahe kassi ja koeraga. Isegi aiandusega oli ta vaikselt tegelema hakanud ja akende all püüdsid pilku kaunid kollased tulbid. Muidugi polnud ta ka oma kitarrimängu unarusse jätnud. Mis mind kõige rohkem hämmastas, oli see mis ootas köögis.

Ükskõik, mida Sa õpid koolis tõenäosusest, tuleb Su elus hetki, kus see kõik pea peale lendab ja juhtub midagi, mis lihtsalt ei tohiks võimalik olla. See oli üks nendest hetkedest. Felsburgis oleksid nad mulle öelnud, et selle õhtu on korraldanud jumalad, sest kui ma kööki sisse astusin, istusid laua ääres Oleg, Lucas, Kumahelk, Hak ja Vidrik, kes olid kõik saabunud just sellel ühel õhtul vaatama, kuidas Vana Saabas enda pensionipõlve mööda saadab. 

Kui olin esmasest üllatusest üle saanud, jätkasid teised Haki või noh.. uue nimega Kõuesära välimuse imetlemist ja vanade aegade meenutamist. Oleg küsis midagi stiilis, et kui Hakile jalad alla kasvama hakkasid, siis kas need olid alguses hästi lühikesed ja ta paterdas nendega ringi nagu part, mille peale kõik naerma hakkasid. Vana Saabas tõi kapist välja viskipudeli ja valas kõigile klaasitäie. Kuigi olime oma seikluste lõpus läinud eri radasid pidi ja võinuks isegi öelda, et vastaspooltele, siis sellel õhtul naersime ja jutustasime koos nagu poleks midagi juhtunud. Nagu poleks isegi neid viiteteist aastat vahel olnud. 

Ja sel hetkel ma mõistsin. Mõistsin, et selle loo lõpp ei olnud tegelikult ei hea ega ka halb. Sest mida iganes õigeks või valeks pidada, ei muuda see neid aegu, kui istusime koos lõkketule või kõrtsilaua ümber, kui naersime laginal üksteise äparduste üle, kui otsustasime mitte põgeneda, vaid paigale jääda ja külg-külje kõrval võidelda, kui leinasime koos oma langenud kaaslasi või juubeldasime rõõmust peale järjekordse vaenlase mudasse tallamist. Ma mõistsin, et teekond ise oli see, mida ma vanaduspõlves meenutan ja olgu lõpp milline tahes, ei saa miski vägi maailmas võtta mult ära neid üheskoos veedetud hetki, mida ma südamepõhjani nautisin.

Ma tänan Teid, Valged Tasujad, selle vägeva seikluse eest.

Õhtu lõpus

Mu märkmed on juba üle nädala uusi ridu oodanud. Ma kirjutan neid sõnu märjalt mättalt keset üleujutatud metsa. Riitusest, millega astusin Deigoni kultusesse, on möödunud kümme päeva, aga see paistab nii palju kaugemal. Olegi plaan toimis. Kui olime Deigoni omaks võtnud, viisime läbi võika rituaali. Taevast peksis välgunooli ja vihm mürises võidu möirgava tuulega. Järved ja jõed kõikjal Lääne-Felsburgis tõusid üle kallaste. Tundidega oli pool krahvkonda vee all. Järvepõhjast välja müristanud Mužarimi jõud sai üllatuse osaliseks, kui kogu tema olemus veekeeriste vahel mustaks tõrvaks rebiti ja tema deemonite sisemus vetevoogudega lõhki puhuti. Mužarim oli võidetud ja maksma pidime selle eest vaid suure lapi kuiva maad ja mõned õnnetud hinged, kes juhtusid sellel maalapil viibima.

Enne kui saime selle loo lõppenuks lugeda, ootas meid ees veel üks käik. Mužarim saabus meie maailma kaugest Saaremaa nimelisest paigast, kus muistsete inimeste uudishimu sai võitu kainest mõistusest. Seal oli Mužarimi värav siiani avatud ja miski ei takistanud tal vaikselt tagasi tulemast. Pidime minema Saaremaale ja värava lõplikult sulgema.

See ettevõtmine osutus kõige kohutavamaks katsumuseks kogu meie rännakul. Mužarim oli Saaremaal nii tugev, et sõgedus haaras meie meeled juba esimeste hetkedega. Iga kübe tahtejõust, mida olime Mužarimi vastu enda südames kasvatanud, hoidis kümne küünega kinni meie kainest mõistusest ja ometi taarusime hullumeelsuse piiril. Ma kartsin, et seal tuleb minu lõpp. Et kaotan lõplikult kokkupuute reaalsusega. Aga Vidrik astus mu juurde, raputas mind ja lubas, et kaitseb mind, tulgu mis tuleb. See andis mulle jõudu ja me tungisime edasi Mužarimi sügavustesse.

Kui lõpuks Mužarimi füüsilist kuju kohtasime, oli see veel kohutavam, kui olin oodanud. See oli Mužarim, mis polnud veel maapealse eluga harjunud. Tal polnud kuju ega vormi. Ta polnud inimest näinud. See Mužarim oli tuhande suu ja kümne tuhande silmaga kehakujuta painaja, mis röövis meilt Jentsi ja Deloora elud. See oleks võtnud meie kõigi elud, kui Jents poleks kriitilisel hetkel kogu vaenuväe tähelepanu nimme endale tõmmanud ja meile võiduks vajalikke lisasekundeid võitnud. Miks Deloora end lõpus Mužarimmi heitis, jääb mulle saladuseks. Osad meie seast uskusid hiljem, et ta tegi seda meie päästmiseks ja ka tema ohverdus pidurdas Mužarimi jõudu. Minule näis aga, et Deloora loobus võitlemast ja tema langemine Mužarimi sõgedusse oli see, mis sundis teda pea ees kosmilise õuduse sisemusse sööstma.

Nii või teisiti, aga meie jõud jäi peale. Kui me Saaremaalt lahkusime, oli vaenlane  võidetud. Mužarimi ei olnud enam. 

Siin ma nüüd istun ja vaatan eemal askeldavaid Vidrikut, Olegi ja Lucast. Minu kolm viimast järelejäänud kaaslast. Viimaseid Valgeid Tasujaid. Kas Valge on veel sõna, mis meie seltskond kirjeldab? Hirm Deigoni ja tema väe ees kasvab minus iga päevaga.

Eks aeg näitab, mis sellest kõigest saab.  

Lahkarvamused

Kükitame parasjagu võsas ja luurame siit vana torni, kuhu kuninga nõunik Ioin meile teadaolevalt mõne päeva eest tulnud oli. Asi ei näe kuigi hea  välja – torn on orkide poolt üle võetud. Kumahelk käis pilguga torni ümbritsevad jäljed üle ja järeldas, et Ioin ja tema saatjaskond olid siin pahaaimamatult nendesamade orkide ohvriks langenud. Kuna torn oli kunagi koduks dimensioonide vahel rändavatele sõdalasnõidadele, lootis Ioin siit ilmselt leida midagi, mis aitaks sulgeda Dimensioonist tulevad väravad enne, kui Mužarim nendest välja marsib. Igal juhul on olukord kriitiline ja paneme paika sõjaplaani, et..

Vidrik segas mu kirjutamise ära. Ta ütles, et siin pole aega raisata ja peame kohe sisse liikuma. Juba tulen!

Vidriku vägi on suurem, kui oskasin arvata! Marssisime torni sisse ja kui Vidrik teatas uhkel häälel, et oleme Valged Tasujad ja orkidel oleks parem meie vastu mitte oma relvi tõsta, kuulasid nad tema sõna! Orkide pealik käskis oma meestel taanduda ja just praegu arutabki see kohutav rohenahk Virdrikuga torni üleandmise üksikasju. Uskumatu, milline vägi ja maine meiega kaasas käib!

Leidsime orkide kätte jäänud Ioini ja tema saatkonna. Nende seas oli ellujääjaid, kuid Ioin ise oli paraku hukkunud. Jätkame lootusrikkalt tornis luusimist. Igasugune vihje väravate sulgemiseks tuleb meile praegu kasuks.

Leidsime! Siin on noodid lauludele, mille imepärane viis mõjutab dimensiooniväravate võnkeid selliselt, et need kokku varisevad. Ainuke probleem on, et väravad tekivad mõne sajandi jooksul suvalistesse kohtadesse tagasi. Kui sulgeme kõik väravad, lükkame sellega Mužarimi saabumise vaid mõne sajandi edasi. Siis ei ole meil aga enam eelist teada, kustkohast Mužarim välja immitsema hakkab ja kõik väed, mis oleme Mužarimi vastu suure vaevaga ühendanud, on selleks ajaks ammu laiali marssinud. Rääkimata sellest, et me ise oleme vanadusse surnud. Aga siiski – oleksime Felsburgi praeguseks päästnud.

Nüüd käis Hak lauale uue huvitava idee: kõige kaugem dimensioonirebend on Liivakivi lähedal. Praegu on Mužarimi vastu ühendatud sõjasalgad mööda Felsburgi laiali, aga kui sulgeksime kõik väravad peale selle, mis on Liivakivi all, võidaksime endale paar nädalat – piisav aeg, et väed Liivakivi alla kokku koguda ja Mužarimile mõõk käes vastu astuda. Tundub, et tema plaan on Valgetele Tasujatele meelt mööda. Ainult Oleg hoiab veel end tagasi ja paistab ootavat võimalust sõna sekka öelda.

Appikene, mis taktika just lauale käidi. Oleg pakkus välja võimaluse Mužarimi totaalseks hävitamiseks ilma, et peaksime kaotama ainsatki koju igatsevat sõdurit. Deigon! Mužarimi vägi plaanib ju Felsburgi rünnata läbi dimensioonirebendi, mis peitub Felsburgi läheduses ja järve põhjas. Vesi on Deigoni mängumaa. Oleg väitis, et justnagu Magnar oli ohverdanud oma käe, et saada meie käsutusse Nimetu Saatkonna käes olnud Halaniidide sarv, on võimalik ohverdada kõik, mis sellest portaalist läbi tuleb, otse Deigonile. Sellise ohverduse tegemine pole aga niisama ja nõuab Deigoni teenistusse väge, mida tal praegu veel pole. Väge, millesugust kannab endas vaid Valgete Tasujate suur juht Vidrik.

Küll nad nüüd alles kõik vaidlevad! Mina olen päri iga lahendusega, aga kõige enam eelistaksin vast Mužarimi vangistamist. Mis siis, et see vangistus on ajutine, vähemalt päästaksime Felsburgi kurjusest ja kogu maa saaks päikese all õnnelikult edasi elada. Arvestades, kui palju meil on nihu läinud, on see äärmiselt suur võit. Küll me leiame võimaluse, kuidas järgmised põlved Mužarimi vastu võtmiseks ette valmistada.

Ikka veel vaieldakse. Vidrik on nii kahevahel kui üldse olla saab!

Otsustatud! Jentsi sõna sai määravaks. Ta otsustas Deigoni poolt ja koos Olegi ja Lucasega moodustasid nad Valgete Tasujate seast piisavalt suure osakaalu, et Vidrik nende nõu targaks otsustas pidada. Nii, et see saabki teoks. Valgetest Tasujatest saavad Deigoni teenrid.

Kumahelk ja Hak ei suutnud Vidriku otsust uskuda. Nad teatasid otsustavalt, et kui asjad on nii, siis pole neil enam Valgete Tasujate keepidega midagi teha. Nad tagastasid Valgete Tasujate varustuse Vidrikule ja jätsid meiega südamlikult, kuid karmilt, hüvasti. Nad vestlesid meist igaühega eraldi, vandudes, et neil oli au meiega koos seigelda ja nad meenutavad uhkusega tegusid, mida üheskoos korda saatsime, aga sellele rajale nad meiega kaasa ei tule. Kumahelgi lahkumine liigutas mind hingepõhjani. Ta oli alati olnud see, kelle poole vaatasin, kui ei teadnud, milline otsus on õige ja milline vale. Nüüd oli ta lahkumas. Kas oleksin pidanud nendega kaasa minema? Ja Hak.. ta oli mulle alguses Tasujate seast kõige vähem meeldinud, aga aja jooksul ta tõestas end mulle ja tema südamlikud sõnad jõudsid mulle iga kord hinge. Ta oli alati minu pärast mures ja alles lõpu poole julges ta mind üksinda luureretkedele lubada. Kumahelk ja Hak olid nende viimaste kuude jooksul mulle nagu vanemad. Miks just nemad ära pidid minema?

Oli ainult üks Valgete Tasujate seast, keda pidasin neist üllamaks ja suuremaks. See oli Vidrik. Kui Vidrik otsustas, et parim lahendus Mužarimi alistamiseks on Deigon, siis kes olin mina, et tema sõnas kahelda. Vidrik oli ainuke Tasuja, kes oli Mužarimi vastu võidelnud alates sellest esimesest hetkest, kui Tasujad üldse loodi ja kes oli siiani elus, ilma et oleks kordagi sellelt rajalt eksinud. Ta oli ainuke, kes seikles koos minuga ajal, kui Inamis, Luulekahur ja teised veel elus olid. Meie kahekesi olime kõik, kes tõelistest Tasujatest alles olid. Ma olin ühe korra võtnud teise raja kui Vidrik ja see oli viinud mind Mužarimmi. Mitte seekord. Seekord läheme lõpuni. Koos.

Oleg ja Lucas juhtisid meid järve äärde, kus alustasid meie sissepühitsemist Deigonisse. Kui olime põlvili vees, avastasin kerge õõvastusega, et Jents ei liitunud meiega. Selgus, et ta oli juba nädalaid tagasi Deigoni omaks võtnud. Vidrikut see avastus ei kõigutanud. Mužarim pidi hävima ja see, mis hinda maksame meie, polnud talle oluline. Tõmbasime rinna õhku täis ja sukeldusime vetesügavusse.

Vaenlane varjudes

Ega me eriti midagi ei teinudki. Oleg üsna suurel määral lahendas selle probleemi ise ära. No eks me aitasime ka: näiteks Kumahelk luuras hiirekestega, Hak skanneeris silmadega läbi seinte ja nii edasi, aga põhimõtteliselt viisime selle operatsiooni läbi Olegi juhtimisel. Ühel hetkel hiilis ta talliustest välja ja kutsus meid appi magavaid lurjuseid une pealt kinni siduma. Kui see tehtud sai, siis sadasime kogu oma jõuguga joogiruumi sisse. Üllatusmoment oli meie kasuks ja väänasime nad kiiresti maha.

Päästsime sellest majast kaks naist. Üks neist oli sellesama kõrtsi omaniku tütar. Paraku olid nii omanik ise kui tema naine julmurite poolt meie saabumiseks mõrvatud. Teine naine oli haldjatar. Nii räämas laanlast pole ma elades näinud. Teda oli kuude kaupa piinatud ja kiusatud. Kes teab, mis õudusi ta siin täpselt üle pidi elama. Igal juhul päästsime nad vabadusse ja valmistume nüüd kurjategijaid külla kohtu ette viima.

Jõudsime hommiku poole ööd külasse ja selgitasime, kes siin nende kaabakate üle kohut peaks mõistma. Üsna kiiresti tuli välja, et kõik isikud, kes sellega tegeleda võiksid, on sõjas, ja meie ise oleme need, kes siin kõrgeimat võimu kannavad. Arutasime natuke asja omavahel ja otsustasime nad lõpuks külavanema mõisa keldrisse luku taha panna, kuhu nad tema naasmist ootama saavad jääda.

Pean ütlema, et praegu, kui see lugu on meie selja taha jäänud, tunnen end tõeliselt hästi. Me võtsime need paadunud pätid ja sõjajooksikud kinni ilma ühegi tapmiseta. Me tõesti oleme Valged Tasujad suurte tähtedega.

Miski siiski on, mis pisut muret tekitab. See on meie grupi lõhestumin Deigoni üle. Olen otsustanud, et mina selles teemas pooli ei vali. Seetõttu jätsin teistele rääkimata, kui nägin pealt Olegi ja Lucast, kes ühega meie vangidest pikalt juttu puhusid ja pärast kõrtsmikule, kes vangide eest hoolitsema pidi, käsu jätsid see üks vang pärast meie lahkumist vabaks lasta. Oletan, et neil õnnestus see hing oma kultusesse värvata ja tema ülesandeks saab siinsetel aladel Deigoni mõjuvõimu suurendamine.

Meie ülejäänud peatumine Künkaküljel jäi üürikeseks, kuigi hubaseks, ja tegime peale lahkumist võimalikult kiiret tempot. Nüüd jõudsime Kadakatamme külla. Minu silmadele on see küla nagu iga teine - tööjõulised mehed kadunud, naised kurvad ja majad trööstitud - aga paljudele Valgetele Tasujatele on Kadakatamme kodu. 

Tutvusin siis majaga, kus elas Vidrik ja kirikuisaga, kes Haki eest sõjaeelsel ajal hoolitsenud oli. Istusin Nikolase kõrtsis, kus Valgete Tasujate liikmed enne sõda olid koos naernud ja muretult klaase kokku löönud. Käisin isegi läbi sepakojast, mis oli koduks Deloorale ja tema sepast abikaasale. Deloora seisis õue peal nukralt ja vaatas enda kõledat kodu, kus tema mees oli viimati ahjusid kütnud palju kuid tagasi, enne kui ta sõtta kutsuti. Ma olin Kadakatammesse naasmist oodanud põnevusega. Arvasin, et see on koht, kuhu me rõõmsatena tagasi tuleme, kui kõik see kohutav katsumus meie selja taga on. Reaalsuses osutus Kadakatamme aga värvituks paigaks, mis oli sõjast sama kurnatud nagu iga teine küla, millest läbi ratsutasime. Tahan siit minema..

Meie peatumine piirdus mõne tunniga ja nüüd oleme jälle teel. Felsburg on vaid mõne tunni kaugusel.

Oleme Felsburgis! Selle linna suurus ja tohutud müürid, mis seda ümbritsevad, tekitavad minus iga kord aukartust. Eriti nüüd, kui sõda on ümberringi. Need müürid võivad meile veel kasuks tulla. Asjatame natuke linna peal ja suundume siis kuninga nõunik Ioini otsima, kellel pidi meile pakiline teade olema.

Hirmus! Oleme avastanud midagi kohutavat!! Kuidas sai see meil kahe silma vahele jääda?! Oleme ju algusest peale teadnud, et Mužarimi käsilastel on võime kasutada Dimensiooni - Felsburgiga paralleelset varjude maailma. Xerox ise oli sinna sattunud ja isegi mina olin seal käinud, kui Purgatooriumi koobastes kultuseliikmega kokku jooksime! Kuninga nõunik oli avastanud, et Mužarimi väed kasutavad sedasama Dimensiooni, et Felsburgi peale marssida! Arvestades, et vägi asus ilmselt teele samal ajal, kui see, mis pressis Valgekoja müüridele võivad Mužarimi hordid iga hetk müüride taha jõuda!!!

Lähim lõhe meie ja kõrvalmaailma vahel on ju siinsamas, linnast mõne tunni kaugusel metsas! Olime seda paika külastanud peaaegu esimese asjana peale esimest korda Felsburgi saabumist. Dimensioonirebend järve põhjas, kust imbunud jõud olid sõgestanud järveserval elava vanapaari, kes linna pealt hoole alla võetud vaeslastest eineid hakkasid küpsetama. Olime tookord vanapaari tapnud, lapsed päästnud ja maja maha põletanud, aga selle järve, ja kurjuse selle järve põhjas, jätsime unarusse!!

Kuninga nõunik Ioin oli läinud tuhnima vanadesse varemetesse, mis oli kord olnud dimensioonide vahel liikuvate nõidade kojaks. Ta polnud veel naasnud, kuid õnneks oskame talle järele minna. Siin pole aega öömaja otsida. Kõik on kaalul! Teele!

Teekond Felsburgi

Üsna kohe, kui koopasse sisse jõudsime, leidis Hak salakäigu. Asi polnud selles, et keegi siit varem salateid otsinud poleks, vaid lihtsalt mitte keegi teine maailmas ei oska Felsburgiini keelt lugeda ja vihje käigu leidmiseks oli graveeritud ajal, mil siinmail just seda keelt räägiti. Kahjuks ei saanud mina kaasa minna, kuna nõidus lubas siseneda vaid kuuel inimesel. Teised läksid juba sisse, mina ootan neid nüüd siin käigu suu juures.

Seal all hakkas igav ja tulin üles ära. Uskumatu, mis ilm siin on! Päike särab üle kiirgavvalgete lumenõlvade ja ümberringi kõrguvad kaljud, taustaks selgesinine taevas. Alles eile oli siin raju ja pimedus. Mõelda vaid - meie purustasime Mužarimi väed ja tundub, et sellel oli mõju isegi ilma üle. Meie tegime seda! Meie tõime päikese pilve tagant välja! Ja seda sõna otsese mõttes.. Vau. Nüüd istun kõrtsis ja joon kakaod, kuni teised tagasi tulevad.

Nonii! Asjad on jälle huvitavamaks läinud. Teised leidsid alt koobastest säilmed vanast leppest, mis ühendab päkapikud ja inimesed sõjalisse liitu Mužarimi vastu. Ühtlasi olid seal juhtnöörid päkapikkude leidmiseks. Samal ajal oleme saanud aga palve isand Markanilt, et minna üle Valgevälja Vanaisa lossi uurima. Kuningas Borman saatis meile aga kirja, millega nõudis meie otsekohest saabumist Felsburgi linna. Emand Kätlinilt saime aga teada, et samal ajal kutsub kuningas kõiki teisi kokku Vildu külla, et arutada seal järgmiste sammude üle Mužarimi vastases sõjas. Maru kahtlane, et selline üritus välja kuulutatakse ja meid sinna ei kutsuta.

Oleme juba tükk aega vaielnud, kelle sõna kuulda võtta ja mis oleks kõige mõistlikum samm edasi. 

Otsustatud! Pärast kõikide valikute pikka kaalumist otsustasime jääda truuks kuningale ja alluda tema käsule ilmuda Felsburgi, kuid saadame samal ajal osad Valgetest Tasujatest (Fridrichi, Nikolase, Skiili ja Vana Saapa) siiski koos emandaga Vildu külla. Mina jäin Felsburgi gruppi. Asume juba homme hommikul teele. 

Meie grupp sai endale hobused, kuna meil oli käsk nii kiiresti kui võimalik Felsburgi jõuda. Praegu peame lõunat ja eemal paistab juba madal metsaviirg. Mäed jäävad peagi selja taha.

Teine rännakupäev. Hobustega lähevad kilomeetrid nii ruttu! Kuidas me üldse ilma nendeta hakkama saime? 

Leidsime tee pealt röövlite ohvriks langenud rändajad. Matsime nende surnukehad. Teekond jätkus tujutult.

Õhtu käes, väljas juba pime. Jõudsime äsja Künkakülje külla. Siit järgmine on juba Kadakatamme. Ma pole seal ise käinud, kuid Vidrik ja teised on mulle Kadakatammest nii palju rääkinud. Suurele osale Valgetest Tasujatest on see väike külake kodu. Tahaks juba seal olla :)

Künkakülje on ka päris tore küla. Kõrtsimees tegi meile joogid välja ja seda veel enne kui ta teada sai, kes me oleme. Nüüd Deloora laulab siin ilusalt ja meie puhkame pikast päevast. 

Väike jama sattus meie aeda. Oleg avastas, et üks kohalik nilbitsev jorss pakub müüa ööd haldjaga. Oleg aimas kohe, et see ei saa õige asi olla, kuna tema arvates ei tegeleks haldjas iial enda müümisega. Seega on siin ilmselt üks vangistatud laanlane! Oleg maksis raha ära ja läks kaasa, meie hiilime neile metsavahel järgi. 

Nad jõudsid ühe majani, mille õuel on silt Oinamäe Võõrastemaja. Oleg astub just praegu koos nilbikuga ukse poole.

Ossaraks, kakluseks läks! Võõrastemajas on mingid kaagid, kes ei tahtnud Olegi ega tema paarilist sisse lasta ja sõimasid neid päris vastikult. Oleg haukus aga vastu ja siis nad kõik tulid õue ja see tüüp, kes ukse peal oli proovis Olegile tappa anda, kuid sai ise päris korralikult. Selle bande ninamehele avaldas Olegi tegu muljet ja nüüd läksid nad kõik koos sisse.

Mis meie siin nüüd teeme?

Valgekoja lahing

Nüüd läheb lahti. Väljas puhuti just häirepasunat ja kõik kolistavad mõõkade ja kilpidega tänavate peal ringi. Vihma peksab taevast alla ja välk põrutab nii, et maa väriseb. Nendest võivad saada minu viimased read. Kohe võtan oma pistoda ja liitun teistega. Ma ei kahetse midagi! Ma armastan Sind emme, ma armastan Sind issi! Hoidke Mummimaru!

VÕIT!!!!! JEWSSSSSSSSSSS!!  JIIPPIIIIII!! Ära tegime!!!!!!!!!!

Okei, mina tegelikult ei teinud eriti midagi. Me ootasime Hakiga tagapool Valgekoja lossi ees, kui Mužarimi väed müüride peale pressisid. Praegu istume kõrtsis ja joogid voolavad ojadena. Kahjuks muidugi osad said surma lahingu käigus, aga natuke lohutab, et hukkunuid polnud palju. Vidrik juba askeldab kusagil, et neile kangelase matuseid korraldada, sest see üksus, kes surma sai, see pani tõesti vingelt. Nad tapsid lugude järgi oma pool tosinat Kondimuljurit ära, enne kui otsa said ja need Kondimuljurid on suuremad kui meie puukuur Mummimarus.

Hak on ka koos oma armastusega Kumahelgi vastu saanud uskumatu jõu Mužarimi üle. Kõik sõdurid jutustavad sellest, kuidas viimaseid jäänuseid Mužarimi väest mitte ei tapetud, vaid kuidas Hak need püha jõuga tagasi valgusesse tõi. Need deemonid ja ebardid muutusid kõik tagasi inimesteks, kes nad kunagi, enne pimedusse langemist, olid olnud. Valgete Tasujate nimi on siin kõigi huulil. Kõik teavad täpselt, kes me oleme, meile tehakse jooke välja ja jutustatakse legende. See on nii änksa, ma oleks nagu rokkstaar, aga veel tähtsam, sest mind teavad vanainimesed ka. Ja kui Impeerias oleks praegu demokraatia, siis Vidrik saaks vist kohe Felsburgi kuningaks :)

Uskumatu, et Mužarimi väe purustasime. Oleks veel Vanaisa ka nendega olnud, olekski kogu lugu siin lõppenud. Vanaisa aga kükitab oma lossis arvatavasti. Ega nüüd pole muud, kui sinna lossi minna ja tõbras võlla tõmmata. Või mida iganes  me tegema peame, et Mužarimist vabaneda. Nüüd ma usun, et võime temast jagu saada. Võit! Võit! Võit!

No tere jälle, märkmik. Paar päeva on nüüd võidust mööda läinud ja pole jõudnud siia eriti midagi kirjutada. Taastume kõik lahingust ja ootame sõnumit isand Markanilt, et teada saada, kuidas tal Surnumanajaga läks. Üks asi siiski on: Hak avastas, et kunagi iidsetel aegadel, kui Mužarim esimest korda alistati - noh nende Inglikuninga sarvedega - siis see toimus just siinsamas paigas, kus praegu Valgekoda asub. Mingi varemed nendest aegadest, kuigi mitte päris nii vanad, nagu see muistne lahing, on linna all siiani alles. Kuna meil muud paremat teha pole, siis läheme ajaviiteks ja kolistame seal natuke ringi. Äkki leiab midagi huvitavat :P

Hetk enne lahingut


Eilne pidu oli jama. Teistel tundus lõbus olevat, aga mina ei suutnud ennast kuidagi lainele saada. Ei leidnud seda energiat, millega minna võõrastega juttu puhuma, jook pani pea ringi käima, aga ei teinud lõbusaks ja ükski poiss, kellele kavalalt silma vaatasin, mind tantsima ei kutsunud. Kas on mu käsi tõesti nii jube, et ma enam üldse ilus välja ei näe? Või olen oma loomuselt nii palju muutunud, et enam kellelegi huvi ei paku? Ärkasin hommikul võõra telgi kõrval õues pori sees. Süda on paha, pea lõhub ja kõik tundub ilma igasuguse mõtteta. Miks pingutada.. milleks see kõik.. Oeh.. olen vankri peal ja veereme vaikselt põhja poole Valgekotta. Emand Kätlini vägi peaks meile päeva pärast järele jõudma.

Lõuna kätte jõudmisega paranes meeleolu natuke. Hak tuli minuga juttu rääkima. Vestlesime kaugetest kohtades ja sellest, milline oli Felsburg enne sõda. Need mäed ja need teed, mis siin ümber.. see oleks üks igavesti vahva koht niisama rändamiseks ja uudistamiseks. Oleks see neetud sõda juba ühel pool. 

Oleme jõudnud sügavale Taevamägedesse. Ilm on tuuline, valgust matab hämar pilvemass ja kauguses müriseb kõhedusttekitav kõu. Mužarim on vist lähedal. Viimane tõus läks päris napilt ja oleks meil mõni keskmine vanker olnud, ei pruukinuks see vastu pidada. Hetkel peame pausi, kuna Jents, Vidrik ja Hak märkasid eespool üksikut rändurit ja räägivad temaga nüüd juttu. Meie jälgime kaugemalt. 

Selgus, et tegemist oli päkapikuga. Ostsime talt mõned kaunid kalliskivid ja jätkame nüüd oma teekonda Valgekoja suunas. Hak lubab, et teekond ei tohiks pikk olla.

Jõudsime kohale ja maandusime kohalikku kõrtsi. Heidame puhkama ja läheme homme esimese asjana Valgekoja isand Markaniga kohtuma.

Uus hommik. Väljas on endiselt õõvastavalt hämar. Sellise ilmaga pole mingit isu lahingusse astuda. Mõelda vaid, et päris ehtne lahing ei jää enam kaugele. Käest olen juba ilma, mis hullemat ikka juhtuda saab. Nüüd Markani juurde.

Täitsa jama värk! Kirjutan neid ridu praegu vangikongist! Totter on see isand Markan ikka - lasi mind, Olegi ja Haki kongidesse heita, kuna kanname endas Mužarimi väge. Ta kartis, et kriitilisel hetkel võib vägi meie üle võimust saada. Kas tõesti peame siin kükitama, kuni meie sõbrad üksi Felsburgi kaitsevad? Oota, keegi tuleb!

See oli Hak, koos Kumahelgi ja teistega. Tulid meid vaatama, et näha, kas meil ikka kõik korras on. Kuidas saab kõik korras olla, kui me kongis kinni oleme? Samas, keda ma ikka petan. Osa minust on rahul, et ma lahingus relva ei pea tõstma. Ise ma sellest otsusest ei taganeks, aga kui valik ära võetakse, siis mõnes mõttes tunnen kergendust küll.

Päris igav on siin. Kaua võib möödas olla? Pool päeva? Päev? Kaks? Kas lahing on varsti?

Ikka konutame ja passime tühja.

No lõpuks tulid teised jälle külla. Isand Markan oli lahkunud surnumanaja koda vallutama ja emand Kätlin koos Vidrikuga jäeti Valgekoja eest vastutama. Hak korraldas, et mind vanglast kirikusse viidaks. Selle otsuse vastu ei saa mul küll midagi olla. Aga enne kui siia kirikusse jõudsin, juhtus veel midagi. Meie kongide juurde marssis üks sinises keebis mees, kelles tundsime ära Deigoni preestri. Ta oli kohutavalt ülbe ja nõudis Olegi vabastamist kongist. Vidrik, kes tavaliselt kellelgi endale pähe astuda ei lase, käitus seekord aga hoopis teisiti kui olen harjunud ja lubas preestril Oleg kaasa võtta. Õues liitus preestri ja Olegiga ka Lucas ja siis läksid nad kolmekesi linna kõrval olnud tiigi juurde ja sukeldusid selle sügavusse. Prrrr, kui peaks ise sellise külmaga ujuma minema. Aga Deigoni kummardajad vist vett siis ei karda. Igal juhul jäid nemad sinna vee alla ja mina istun nüüd siin kirikuruumis arestis. Parem siin kui kongis.

Mulle toodi linna pealt uudiseid, et Oleg ja Lucas olid tagasi ning salapärane preester läinud oma teed. Kes teab, mida nad seal kõik kokku leppisid, aga igal juhul olid nad mingi rituaali teinud. Hak kinnitas, et Oleg ja Lucas olid peale oma viimast suplust saanud Mužarimi jõust puhtaks. 

Veel üks suur uudis! Ma ei hakka seda kirjagi panema, aga täna õhtul saab üks suur sündmus toimuma! Mitte lihtsalt suur, vaid maru nunnu ja kipa! Miski, mida ma siit elus oodanud ei oleks!

Ja oligi nii! Nüüd kõik juubeldavad ja tähistavad. Kumahelk ja Hak, kes olid üksteisega esimesest päevast kokku hoidnud, kogusid meid kõiki kokku ja vahetasid maailma kõige ilusamaid armastusvandeid. Hak rääkis, kuidas Kumahelk oli alates esimesest hetkest olnud tema valgus ja kuidas nende taaskohtumine Läänesadamas oli rõõmsaim päev ning kuidas ei loe homne ega eilne, vaid ainult see, mis neil praegu on. Ausõna, Kumahelgil kerkisid pisarad silmadesse ja mina ei suutnud selle peale üldse end vaos hoida ja pisarad nirisesid pidurdamatult üle põskede. Nii uskumatult ilus oli see, et ma ei oska kuidagi siia oma tundeid kirjagi panna. Oh oleks Luulekahur veel meiega, siis tema aitaks. Siis lausus oma kauneimad sõnad Kumahelk ja mina ei oska iial nii ilusaid asju öelda. Mul pole mõtet isegi püüda. Kui sõnad öeldud, panid nad üksteisele sõrme sõrmused ja siis tuli Vidrik hiiglamasuure lillekimbuga. Paistab, et nüüd läheb pulmapeoks!

Ollenn jubba natuke võjtnud, aga hread tuudised ei loope - Hak ja teaside otrsitasid, et minad pole vaja enam kuinni hoida. Nadd usaldavad, et mna suudan Mužarimi ahvatkysele vastu seista. See udsaldus annab müulle jõudu. Elgau Valged Tasujad! Tlue ainuklt, Mužakas.. me oleme valmi!


Lahinguplaan

Hommikul otsustas Vidrik, et Kanin ja Püston saadetakse külast välja eluaegse keeluga tagasi tulla. Kanin on sellise kurja ja karmi näoga vanaonu, nagu oleks ta mõni karm sõjaväelane, mistõttu arvasin, et ta hakkab kõva häälega karjuma selle kõige peale, aga tegelikult võttis ta karistuse sirge seljaga vastu. Õige kah, emand Kätlin oleks selle kindlasti karmimalt lahendanud.

Jätkame teekonda Valgekoja suunas.

Õhtu käes, jõudsime just Ristikülje külla. Küla müürid oli pooleldi põlenud, sest nagu teada saime, oli emand Kätlin just nende müüride all napilt nädal aega tagasi purustanud mustad ratsanikud. Ma ei tunne selle üle heameelt, et nad siin otsa said. Meil oli oma side ja osa minust tunneb, et kui mina oleks neid endiselt juhtinud, siis poleks me emand Kätlini sugusele iial kaot.. aga ajan need mõtted minema. Parem kui me siia pikalt ei jää.

Hommik käes ja pakime juba asju. Valgekoda ootab!

Jõudsime Ristikülje külla. See on viimane paik enne Valgekoda. Siia on kogu emand Kätlini sõjavägi enda telgid püsti pannud. Otsisime endale telgiplatsi, pesime end puhtaks ja valmistume nüüd emandaga kokku saama.

Küll see oli alles põnev kohtumine! Jõudsime just tagasi oma telki ja panen siia nüüd kirja, mis me arutasime.

Emand Kätlin kaitses siin Valgekotta viivat teed, et Surnumanaja ei saaks Valgekoja külje alla marssida ja Mužarimi vägedega pealetungis ühineda. Samal ajal saadeti aga suured voorud mägiküladest saabuvaid põgenikke mööda teed Sinilinnuse poole, et neid Mužarimi eest kaitsta, kui eesolevas lahingus kõige hullem peaks juhtuma. 

Alustuseks jutustasime talle kõigest, mis Sinilinnuses tema eemalviibimise ajal juhtunud oli. Alates vangide mässust kuni selleni, kuidas me näljahäda ära hoidsime. Jutu käigus astusime ühe paraja ämbri sisse. Täitsa ilustamata, isegi õhinal, rääkisime, kuidas võimul olnud Kamberlain vangide mässus surma sai, misjärel tema voodisoojendaja Liina käsuõiguse omandas. Nüüd tuli aga välja, et emand Kätlin oli Kamberlaini pidanud enda peatseks kaasaks. Oh seda mõrvarlikku pilku ja meie häbist punaseid nägusid. Ta rahunes, kui kuulis, et Liina istub tornis kinni ja ootab emanda kohtumõistmist. Jutu lõpuks olime ära teeninud emanda suure lugupidamise oma tegude eest. Eriti sinapeale sai ta Vidriku ja Jentsiga.

Sõjaplaanide juurde tagasi tulles juhtisime emanda tähelepanu tõsiasjale, et Surnumanaja ja tema kooljate vägi ei vaja liikumiseks teid, kuna neil pole vaja vankreid, millega toitu ja muud eluks vajalikku kaasas vedada. Sellega emand ise arvestanud ei olnud. Kooljaväe teedega mittepiirnevad liikumisvõimalused muutsid emanda tugipunkti strateegiliselt mõttetuks, kuna kooljad said sellest lihtsalt kaarega mööda lonkida - vägitükk, mida ükski ratsioone vajav armee ei suudaks.

Jents tuli välja aga plaaniga, mille kohaselt võiks emand Kätlin marssida Valgekoda kaitsma. Valgekoja enda sõjamehed, kes on tuntud oma tugevate ja kiirete põhjamaa ratsude poolest, võiksid aga võtta suuna Transvaari koja poole, mis hoiab enamust Surnumanaja väest. Kui ratsanikud sinnapoole kihutaksid, ei tohiks Transvaaril olla enam mingit tahtmist Valgekoja suunda tulla, kuna koja kaotamine tähendaks ka tema väe kaotamist. Tõenäoliselt pööraks ta otsa ringi ja annaks endast kõik, et jõuda enda kodu kaitsma. See tähendaks, et Valgekoda ei pea enam muretsema, kust nurgast kooljate vägi nende õue peale võiks hiilida. Ja kui läheks eriti hästi, jõuaksid ratsanikud hoolimata Transvaari ponnistustest kohale enne ning purustaksid koja, lõpetades Surnumanaja hirmuteod Felsburgis lõplikult.

Emand Kätlin oli meie kavalusest hämmingus ja saatis sedamaid käskjalad laiali. Meie mõnuleme nüüd oma telgis ja sätime vaikselt magama. Hak loeb meile veel palvusi peale, et kuri meid ei ahvatleks. Mingi veider muusika segab seda palvust. Lähen uurin korra asja.

Tohoh! Timmi on Suureristile saabunud! Mustlasrahvast ja kääbikuid täis karavan on jälle meiega! Nüüd alles läheb pidu lahti. Mis ma siia ikka pikalt kirjutan, muusika, poisid ja vein ootavad! Ah jaa, see kiire uudis Timmilt, et lääne pool on sõda läbi - kuningas Borman purustas Keepide Gildi ja Varagi! Seda rohkem põhjust tähistada ja panna pidu pidu pidu!!!!!!!!!! Homseni!

Teekond Valgekotta II

Uuel hommikul ärkasime üles ja sõime jälle seda ülisupermaitsvat nõgesesuppi. Ma peaks Paulalt retsepti küsima! Aga sellest vist pole abi. Vanaemad lihtsalt teevad head toitu ja kui proovida kasvõi retseptiga järgi teha, siis ikka ei tule nii hea.

Me ei läinudki otse edasi Suureristi suunas, kuna Oleg tahtis minna ühte kaevandust uurima, mis Kopratõru lähedal oli. Sinna oli paras matk. Kohale jõudes selgus lisaks, et kaevandus oli kinni pitseeritud. Aga Olegi see ei peatanud - tema võttis oma kirka kätte ja hakkas auku kaevama, et uut sissepääsu rajada.

Mina olen vahepeal soojendanud enda suhteid teiste Valgete Tasujatega. Mul on hea meel, et nad minusse aina rohkem usuvad. Näiteks Vidrik, mu lemmik-kangelane, ostis mulle võitlemiseks kaks nuga. Hak ka enam ei protesteeri nii palju, kui tahan üksinda kusagile roomata. Näiteks Kumahelk ja Hak jäid maha, kui kaevandusse minek oli, ja ei öelnud midagi, kui mina otsustasin kaasa minna. Siis ma luurasin natuke eespool ja tundsin end kohe kasulikult. 

Tulin öösel tagasi maa peale. Oleg ja teised jäid veel kaevandusse. Otsivad seal varandust. Ei tea kaua neil läheb? Seni saan Haki ja Kumahelgiga juttu puhuda.

Uue päeva lõuna juba käes ja alles nüüd tulid teised kambaliikmed kaevandusest välja. Lohistasid nööridega mitu kastitäit läbiapaistvaid kive kaasa. Küll nad nägid alles räpased välja, nagu ahjust oleksid tulnud. Oleg vaatas kastid üle ja arvutas, et see võiks paar tuhat kuldmünti väärt olla. Ta lisas, et neil jäi päris palju korjamata. Päris kenake summa oli see ühe pisikese roomamise eest. Poleks meil kogu seda sõjavärki kukil võiks siia pikemaks laagri püsti panna. 

Otsustasime, et metsa laagrisse ei jää ja matkame külla ära - siis puhkame. Hea otsus! Kui tagasi Kopratõrusee jõudsime, nägime kohe, et mingid uued ratsud on kõrtsi ees. Ma tundsin Tseesari silmapilkselt ära. Küll ta on alles võimas hobune meil ikka! Aga kuidas see võimalik oli?

Tormasime kõrtsi sisse ja seal nad olid! Kogu ülejäänud Valgete Tasujate kamp: punapead Skiili ja Deloora, peenvunts Nikolas ja alkeemikupäss Fridrich. Need, keda olime Suureristi külla otsima läinud. Nüüd tulid nad ise meie juurde. Parasjagu tutvustasime kõik üksteist ja nüüd istume maha. Hakkame lugusid vahetama ja plaane tulevikuks tegema.

Uhh.. hilja õhtu juba käes, aga jutustada oleks veel oi kui paljust. Põhiasjad oleme vist siiski ära katnud. Saime teada, et Valgekojas on suur sõda tulemas. Mužarimi väed on sinna peale marssimas. Sellest tuleb siis esimene päris ehtne lahing Felsburgi inimeste ja Mužarimi vahel. Paneb vere keema ja südame peksma lihtsalt kui selle juba siia kirja panen. Isand Markan on seal kaitsmas ja emand Kätlin tema kõrval. Jama on selles, et Mužarimiga on ju liidus ka see Surnumanaja, keda Valgetel Tasujatel Idakantsis peatada ei õnnestunud. Sellel on neid libasurnud sõjamehi kuuldavasti nelja tuhande ligi. 

Skiili ja need teised tahavad kiirelt Sinilinnusesse ratsutada ja veenduda, et tee meie selja taga on puhas ja turvaline. Valgekojast on kõik mittevõitlejad minema saadetud ja kogu see põgenikevoor tahetakse Sinilinnusesse varjule viia. Kuna meie läheme jala otse Valgekoja suunas ja teised Valged Tasujad lähevad ratsa kõigepealt meie selja taha Sinilinnusesse ja siis tagasi, peaksime umbes samal ajal jõudma sellesse samasse Suureristi külasse - see on kohe Valgekoja lähedal.

Kui nii suur lahing on tulemas, ei saa me mitte kuidagi sellest kõrvale hoida. Vähemalt nii on Kumahelk ja Vidrik meile öelnud. Seal on igatüht vaja, kes midagigi Mužarimi vastu teha jaksab. Nii see siis kätte jõuab. Ehtne käesurumine meie ja Mužarimi vahel. Kõik, mida Valged Tasujad on kogu selle sõja jooksul punnitanud, pannakse nüüd kaalule. Kaotus ei tule kõne alla!

Magasime ja sõime hommikust. Vana Saabas otsustas teisi Valgeid Tasujaid Sinilinnusesse saata. Vestlesime veel natuke ja vaatasime, kuidas nad hobustega külast minema galopeerisid. Tõmbame kotid selga ja suundume Valgekotta!

Minekule asudes selgus, et meie kambas on üks liige juures. Lucas, meie kiilakas puusepp, oli võtnud endale õpipoisi. Või õigemini õpitüdruku. See oli noor tüdruk, alles laps, kelle nimi oli Piret. Mäletad, see on seesama Piret, kelle ema,Pille, oli kõrtsmik Linda külast. Nad olid koos meiega Kopratõruni rännanud, et oma küla needuse juurest põgeneda. Piret on vaikset sorti tüdruk, aga ma arvan, et see tuleb sellest, et me oleme talle alles võõrad ja ta kardab veel natuke. Külla ta end avab, kuid meid paremini tundma õpib.

Pimedas jõudsime uude külla nimega Pikatee. Pikatee ja Suureristi vahele jääb veel ainult üks küla, nii et enam pole väga pikk maa minna. Otsisime kohe kõrtsi üles, kus jalad seinale visata ja hommikut oodata. Kõrtsis oli muhe kõrtsmik Leino. Väga lahke ja viisakas ning mõnusa jutuga. Ta võiks siin teiste küla kõrtsmikke koolitada!

Kui Leino küsis, kuhu minek, ütlesin, et rindele. Siis käis küll judin üle selja enda sõnade pärast. Uskumatu, et päriselt on sõtta minek. Ma olen lugudest kuulnud, kuidas seistakse tuhandete kaupa külg-külje kõrval, aga päriselt seal sees olla... See on kindlasti midagi muud. Seal on ju kõikidel mingid relvad ja mõtle nüüd, kui järsku tuleb selline mass vaenlasi, kes kõik päriselt tahavadki sulle kohe nuga või nuia anda. Ma ei saa ju igale poole näha kogu aeg, torkan ühte ja teine tuleb järsku külje pealt. No neetud, ma loodan, et oma sõpru seal silmist ei kaota. Hoian heaga teiste lähedale kui see koht kätte tuleb.

Võtsime Olegiga joogid ette. See on esimene kord peale.. tagasitulekut.., kui korralikku kanget maitsta sain. Tahtsin aina veel ja veel. Lõpuks läks tuju ikka päris heaks. Arutasime seal Impeeria seasoolest kondoome ja muid põnevaid teemasid. Aga nüüd on hommik ja issand jumal kui paha on olla. 

Hommikusöök söödud, aga just selgus, et Vidrik oli lubanud aidata otsida ühte tüdrukut, kes siin külas kaduma oli jäänud. Mis siis ikka, asume otsingutele!

Miks need asjad kunagi nii lihtsad pole, nagu esmapilgul näib? Peale tüdruku kaovad siin kõiksugu inimesed vahepeal ära. Mõned tulevad tagasi, aga teised mitte. Naastes ei mäleta keegi, kus käinud või mida teinud.

Selgub, et külas oli kunagi toimunud mingi jõhker mõrv - üheksa surnut. Mõrtsukas saadi aga kätte ja lintšiti ära. Mõrtsukal oli ka naine, kes pärast mehe töö selgumist hulluks läks. Mõrtsuka maja oli peale seda tühjalt seisnud, aga nüüd elab seal keegi kirjanik. Uurime lähemalt.

Aina sügavamaks läheb! See kirjanik on hämmastavalt sarnane siin elanud mõrtsukaga, aga samas on ta siiski kindlasti teine isik. Leidsime kirjaniku majast märke, mille alusel näib, et tema kehas on lisaks tema enda hingele veel keegi, kes teda vahepeal üle võtab.

Hiilisime Kumahelgiga külanõlvas olnud koobastesse, kust leidsime kongi. Seal istus üks vana habetunud mees. Tirisime ta päevavalgele ja pinnisime talt tõe välja. Tema oli tegelik mõrtsukas! Lintšitud mees oli süütu ja sellest kogu see jama!

Panime peagi kokku toimunud loo. Külakoja liikmed olid oletatava mõrtsuka tapmise järel avastanud tõelise mõrtsuka, kuid kuna ei saanud teda häbitundeta hukata, panid ta hoopis katakombidesse vangi. Tapetud mõrtsuka hing leidis aga vahepeal endaga sarnase keha ja tuli temaga oma vanasse kodusse elama. Iga kord kui mõnel külakoja liikmetest oli põhjust tähistada - oli see siis sünnipäev, pulmad või muu, võttis see hing oma peremehe üle ja tuli röövis tähistaja perest kellegi ära. Röövitu pidi läbima testi. Kui ta selle läbis, sai hing võime ta üle võtta ja kui ei läbinud, sai röövitu hukka. Selliselt plaanis hing üle võtta kõigi külakoja liikmete pered, kuni ühtegi talle mittealluvat pereliiget alles pole ja kasutada neid pereliikmeid oma kättemaksu teostamiseks. 

Tõime teo päevavalgele, misjärel külaelanikud alusetult mõrvades süüdistatud mehe ja tema vaese naise hauad viisakalt korda tegid ning sealsamas haual andestust palusid. Külakoja liikmete teod mõisteti hukka, aga kuna peamiselt oli jõletu teo taga seisnud siiski just külavanem Kanin, langes peamine viha tema peale. Nüüd on meie käsutuses kaks vangi - külavanem Kain ja tegelik mõrtsukas Püston. Vidrik vannutas Pikatee uueks võimukandjaks kõrtsmik Leino.

Müsteeriumi saime lahendatud, aga nüüd on jälle uus õhtu käes ja rännak tuleb edasi lükata. Impeerias paistab olevat mingi loodusseadus, et kus küla seal jama. Ja kas neil üldse on mõni küla, mille all ei ole katakombe?

Igal juhul oleme jälle ühes külas kangelaste au välja teeninud ja Hak ütles, et just sellised teod teevadki meid Mužarimi vastu tugevaks. Õige varsti saab näha, kui tugevad me siis oleme. Selles mõttes oli kohaliku müsteeriumiga tegelemine väga kosutav, et ei pidanud selle hirmsa sõja üle mõtlema, mis nüüd ees ootab. Magame ennast välja ja hommikul vaatame, mis me oma kahe vangiga peale hakkame. Praeguseks head ööd!

Teekond Valgekotta I


Mida rohkem aega möödub minu ärkamisest, seda kergemini end tunnen. Mitte ainult minu jalad ei võta kergemini sammu, vaid kõik näib aina värvilisem ja lihtsalt.. kipam :)

Loen oma eelmist sissekannet materjalidesse ja tunnen vaevu omaenda käekirja ära. Ma arvan, et see on hea märk. Järelikult ma vist vabanen Mužarimi õelusest iga päevaga. Iga päevaga olen rohkem nagu mina ja vähem nagu.. tema.

Kogu minu kosumine on aset leidnud külas, mille nimi on Linda. Natuke naljakas, et külale on naise nimi pandud. Minu eest on peamiselt hoolt kandnud kõrtsinaine Pille. Ta on väga tore tädi. Mis teeb mu meele iga kord kurvaks. Nad on siin paanika äärel, sest kardavad kohe metsast välja kappavat tüdrukdeemonit. Ma ei saa siin kellelegi silma vaadata.

Nagu mina ei oleks neile piisavalt probleeme tekitanud, valitseb külas ka needus. Ennemuiste olid nad siin kummardanud ühte talumeest, kelle nimi oli Bora. Bora oli nende esivanematele oma tohutu maa pealt süüa andnud ja saanud siinsetel aladel kuningastki suurema mõjuvõimu. See aga kuningale ei meeldinud ja too lasi Bora põllud mürgitada. Enamus inimesi pöörasid seejärel Borast ära, aga näed see küla siin jätkas suurest lugupidamisest siiani andamite andmist. 

Seda vähemalt seni kuni.. kuni.. üks kohutav tüdrukdeemon neid kiusama tuli ja kogu ümbruskond varjudesse mattus. Oeh.. Siis olid nad kõigele käega löönud, kaasaarvatud tollele samale Borale. Borale selja pööramine oli külale aga kaasa toonud needuse ja kogu põld jäi viljatuks. 

Pille anus Vidrikut, Vana Saabast ja teisi, et me tema tütre, Pireti, siit külast kaasa võtaks. Lõpuks otsustas Vidrik, üllameelne nagu ta meil on, kogu külarahva meiega kaasa võtta. Südamest käis rõõmustav säde läbi, kui seda kuulsin. Vidrik on ikka õige mees meid juhtima.

Teekond näis esialgu kerge. Mina neile enam ohuks ei olnud ja kogu mets näis seda hõikavat. Tihased laulsid "sitsikleit-sitsikleit" ja õhus oli mõnna kevade lõhn. Nägin esimest korda oma silmaga seda, millest olin varem vaid Saapa kirjutiste kaudu teada saanud. Nimelt seda, kuidas Hak meie teed juhatas. Ossa, kus ta alles teadis loodusest ja geograafiast ja loomadest. Tal on vist terved entsüklopeediad installeeritud sellesse naljakasse roomikutega ratastooli. Aga kõige hullema eest tal meid päästa ei õnnestunud.

Varitsus! Hirmsad goblinid olid järsku kõikjal. Nooled lendasid siia-sinna. Ootasin, et mu süda saapasäärde kukuks ja hirm mind halvaks, aga näed - midagi. Ma ei tundnud üldsegist mingit hirmu. Tahtsin ainult tegutseda. Pidin need vaesekesed Linda külast päästma. Nad olid niigi kannatanud!

Sööstsin ühe puu tagant teise taha aina sügavamale metsa. Ma ei tea, mis ma mõtlesin. Mul polnud relva ega midagi. Tahtsin ainult ühele närukaelale külje alla saada. Just siis kui olin lähemale jõudmas, otsustasid nad aga tagasi tõmmata. Arvasin kogu selle aja, et olin üksinda, aga nii kui selja taha vaatasin, nägin, et Kumahelk oli terve tee minuga hiilinud. See oli nii hea tunne. Pöörata ümber ja näha, et keegi on minuga.Et keegi kaitses mu seljatagust. Et ma polnud üksi. 

Korraks olin juba jube rõõmus, et goblinid minema olime hirmutanud, aga siis ütles see ratastool, et see oli alles esimene rünnak. Goblinid teevadki sellist kurnamistaktikat. Et tulevad külvavad kõik nooltega üle ja siis lähevad pakku ja hiljem tulevad jälle. Kui tagasi kolonni juurde läksin, nägin päris hirmsat vaatepilti. Päris paljud olid haavata saanud. Aga jällegi ei mõjunud see mulle hirmutavalt. Ma kardan seda, kui tundetuks ma jäänud olen. Natuke kurb siiski õnneks veel oli.

Nüüd võttis see Hak kasutusele kõik looduses liikumise oskused, mis tal olid, et goblinid meid rohkem üles ei leiaks. Liikusime tee pealt välja ja tegime ringe ja sakke. Vahepeal pidime enda jäljed mingite taimedega üle materdama. Ja seda kõike vigastatuid kaasas kandes!

Õhtul hilja, kui juba pime oli, hakkasid lõpuks eemalt majad paistma. See oli järgmine küla, mis jäi tee peale Suureristi suunas. Selle küla nimi oli Kopratõru. 

Aga kui majade juurde jõudsime, nägime, et asi oli jamasti. Need majad olid kõik ära lagunenud ja maha jäetud. Kumahelk ütles, et siin oli lahing olnud. Ja selle peale tuli mul kõik pauhti meelde. Ma olin siin külas varem ka olnud. Mina olin selles kõige süüdi. Need lagunenud majad ja kõik. Nagu film hakkas silmade ees jooksma kõik mis ma siin teinud olin. Nii hirmus oli, et ma ei tahtnud rohkem vaadata. Ei tahtnud teada ega näha. Proovisin kõigest väest teistele asjadele mõelda.

Ööbisime varemetes.

Hommikul märkas keegi, Kumahelk vist, et ühes kaugemas majas on elumärke. Läksime Vidriku juhtimisel asja uurima. Tuli välja, et siin oli kaheksa Felsburgi Vahti. Nad hakkasid meid mingites kuritegudes süüdistama, eriti Lucast. Vidrik aga kaitses meid jälle ja lõpuks tuli välja, et need olid hoopis desertöörid! Nad tahtsid meilt trahviraha välja petta. Õnneks saime kokkuleppele, et verevalamist ei tule ja kumbki läheb oma teed.

Kui need olid ära läinud, tuli eriti hea avastus. Kohe varemetest edasi, kurvi taga, oli veel terveid maju! Siin elu täitsa kees! Neil oli isegi töötav kõrts ja sepakoda. Jälle kallas süda mind mälestustega üle ja tuli meelde, kuidas külaelanikud olid hirmunult vanast külaosast uude põgenenud. See ähvarduslaastamine oli piisav ja rohkem nad meile kunagi vastu ei julgenud hakata. Oleks keegi mult eile õhtul küsinud, et mõtle, mis siin juhtus, siis mul oleks see arvatavasti meelde ka tulnud. Aga üksi ei tahtnud üldse mõelda neid mälestusi. Kuigi paljud külaelanikud said uude külaossa pakku, siis tegime siin ikkagi ka väga õudseid asju. 

Selle küla kõrtsi juhtis Paula. Paula oli selline tore vanaema. Natuke paks ja halli peaga. Ta tegi maailma kõige paremat nõgesesuppi, mida ma kunagi saanud olen. Vidrik veenis Kopratõru elanikke, et nad Linda küla põgenikele süüa ja varjualust annaksid, kuni see kohutav sõda läbi saab. Toiduga pidi neil küll kitsas olema, aga Vidrik lubas hoolitseda, et Kopratõrule Sinilinnusest vilja juurde saadetakse.

Varsti tuli välja, et Kopratõru küla preester, kelle nimi oli Vuudro, oli sulgenud ennast ühte maa-alusesse kambrisse ja ei tulnud enam välja. Läksime oma kambaga sinna ja avastasime, et tegemist oli surmajumal Nerulli nõidusega. Murdsime keldrisse sisse ja rikkusime rituaali. Jäi mulje, et preester polnud seda teinud vabatahtlikult, vaid katsunud keldrit pühitseda, kui Nerulli jõud ta endasse haaras. Kummalisel kombel leidsime kambrist aga ka hukkunud noore tütarlapse, keda ükski külaelanik ei tundnud. 

Kogu see värk võttis päris palju aega ja nüüd oli selge, et enne homset Kopratõrust lahkumine kõne alla ei tule. Hea meel oli mul selle üle, et vähemalt olid ööbimiseks linadega voodid ja pesemiseks soe vesi ja isegi ämbriga dušisüsteem. 

Loputasin ja küürisin end sooja vee all seebiga. Päris mõnus oli. Ühel hetkel jäin aga oma keha vaatama. Ma nägin vist ikka meeste jaoks päris kole välja. Mul oli parema käe asemel alles vaid õlakönt. Lisaks olid mu rinnad ikka sama väikesed nagu siis kui olin väike tüdruk. Nii ebaaus, et mehed saavad trenni teha ja kohe lihased kasvavad. Mina ei saa ju midagi teha. Oleksid siis puusad vähemalt kumeramad. Selle asemel jooksis puusa alt hoopis veel üks kole arm mööda külge üles. Päris masendav tuju tuli selle peale. Loputasin seebi maha, läksin ära oma tuppa ja otse teki alla magama.

Tüdruk varjudest


Kujutle, et näed halba und. See pole lihtsalt halb uni, vaid kõige kohutavam painaja. Kujutle, et oled alla langenud kohutavast trepist kõige hirmsamasse maailma ja ükskõik, mis valiku sa siin langetad, toob see kaasa ainult hullema. See on ikka see sama maailm, kus viibisid enne, aga samas ei ole ka. Kõik on muutunud. Väljapääsu ei ole, on ainult hirm ja meeleheide. Meelimattev äng. Kuidas ma siia sattusin? Kuidas ma veel selle heaks teen? Kõik, mida sa teed on vale. Sa tahad pääseda. Põgeneda ja end kusagile ära peita. Ükskõik mida, kui see ainult mööda läheks ja kõik oleks jälle nii nagu enne. Aga see ei lähe mööda, vaid tuleb Sulle järgi ükskõik kuhu sa end peidad. 

Ma olen ikka veel nõrk. Nii kohutavalt nõrk. Vähemalt teist päeva järjest vedelen voodis. Ma olen pimedusest päästetud, aga mille jaoks? Mužarim elab minus edasi, seda nad ei hävitanud. Mõnes mõttes on praegune veel kohutavam kui enne. Kuni olin varjudes, olin abitu ja alistatud. Tegin, mida pidin. Nüüd on mind üles äratatud ja minu silmad lahti rebitud, et jõllitaksin seda, mille olen korda saatnud. 

Ärkasin õlevoodis üleeile hommikul. Üheks sekundiks... Üheks väga lühikeseks sekundiks tundus, et see oli minu voodi Mummimarus ja et kõik see, mis viimase aasta jooksul aset on leidnud, oli vaid kohutav uni. Et kohe hõikab ema hääl mulle: "Tirts! Ärka üles! Pudru on laual!" Selle asemel oli mu kõrval tülgastava välimusega sant. Ta istus ratastoolis, tema nahk kestendas ja koljust turritas välja peotäis juhtmeid. 

Peagi sain tuttavaks ka teistega. Oleg, Lucas, Jents. Vana saabas. Kumahelk Süvalaanest. Ja Vidrik. Vidrik oli ainuke, kelle kohaolek mu elujõudu lõkkele puhus. Killuke vanast elust. Vähemalt keegi oli Mustade Tasujate päevilt alles ja senini õigel rajal. Sain peagi selgeks, et katsumustega oli Vidrikust sirgunud tõeline rüütel. Mäletan kui ta oli alles naljakas viril ja lohakas mees, keda ma ei usaldanuks enda kukrutki hoidma. Nüüd juhtis ta Valgeid Tasujaid, kelle selja taga oli terve vägi Mužarimi vaenlasi.

Hak, too ratastoolis sant, oli mulle tõeliseks pinnuks silmas. Ta suhtus minusse kui väikesesse tüdrukusse, kes vajab tema hoolt. Kas väikesed tüdrukud juhivad tihti põrgudeemoneid veristusretkedele? Kas nad kummitavad tihti hämaral metsaserval ja kiimlevad abitute hirmu järele? Kas nad sunnivad isa armistama nürida noaga omaenese last? Mu keha võis olla noor, aga minu vaim.. see, mis oli minu sees.. Hakil polnud aimugi.

Kumahelk oli haldjadaam Süvalaanest. Ta oli inspiratsioon. Valge mitte ainult oma hinges vaid ka väljast. Igaüks, kes temast tänaval mööda jalutas, võis seda näha. Alati kui Kumahelgi pilku tabasin, tundsin enda pärast häbi. Kui vaid kõik Tasujad temasarnased oleksid. Mužarimil poleks lootustki. 

Oleg ja Lucas olid omaette tüübid. Nendega tundsin end justkui samma perre kuuluvat. Mõlemad neist olid oma sihtidelt meiega samal rajal, aga kandsid endas samas ka hämarust. Justnagu mina. Kumahelk ja Hak mõistsid neid tihti selle eest hukka. Nemad ei tea, mis tunne see on. Kuidas võidelda kurjuse vastu väega, mida Sa kunagi palunud ei ole. Kuidas võtta vastu otsuseid, kui valida on vaid halva ja veel halvema vahel.

Jents jättis mulle kõige praktilisema mulje sellest seltskonnast. Tema kohta oli raske öelda hea või halb. Ta tegi seda, mis oli vaja teha ja jutul lõpp. Ei mingit filosoofilist mõtisklust hea ja kurja olemuse üle. Ainult omad ja vaenlased. 

Ja siis muidugi see Vana Saabas. Mehe kohta, kes eelistas end pigem varjudesse peita kui vaenlasele vastu astuda, oli ta küll valesse kohta sattunud. Ta oli viisakas, kuid laisk, ja proovis oma lihtsa suhtumisega toimunust justkui üle olla. Aga mina nägin sügavamale. Ta tundis ennast kehvasti. Väga kehvasti. Oleg, tema endine parim semu, oli Saapast Deigoni tõttu lahku kasvanud ja Kumahelgi leer oli tema jaoks kõrk ning liialt tõsine. Ma imestasin, miks ta juba jalga polnud lasknud.

Mu pea oli liiga paks kõigest, mis juhtunud ja sündmused nii olevikus kui minevikus veel hägused. Ma teadsin, mida tegin, kui ratsanikke juhtisin. Ma valetan, kui ütlen, et ei nautinud seda. Ühel hetkel jalutas meie maale seltskond, kaasas kaks Halaniidide sarve. Varandus, mida terve Mužarim jahtis, jalutas lihtsalt, ilma et ma midagi oleks tegema pidanud, minu õuele. Ma ei suutnud oma õnne uskuda. Kui tänulik suur isand oleks. Kui see oli lõks, millega Tasujad mind endi juurde tahtsid meelitada, toimis see laitmatult. Ma ei kahtlustanud nende hingeheadust. Ei aimanud, et Valged Tasujad ei ole seesama seltskond, kellest olin lahku läinud Velsgradi hämaras keldris.

Oma julguse ja oskusega peletasid nad Mužarimi minu hingest ja tõid mu siia kosuma. See on küla nimega Linda. Selle elanikud on hirmul. Hirmul, et kõkutav tüdrukdeemon tuleb nende lapsi röövima. Ja ometi annab kõrtsipreili mulle hommikul tasuta kosutavat suvikõrvitsahautist. Kui ta ainult teaks.

Vidrik ütles, et niipea, kui jaksan liikuda, läheme edasi. Oleme teel Suureristi külla, kus peaksime kohtuma teiste Valgete Tasujatega. Täna õhtul veel taastun ja homme asume teele.

Kohtumine Tirtsuga


Õhtupimeduses saabusime tagasi Sinilinnusesse. Veetsime öö Kuuendas Vankris ja hommikul marssisid Vidrik ja Jents ülalinna uudist teatama. Sinilinnuse naaberküla saatus oli härradele üleval piisavalt huvitav, et neid sisse lubada. Mina nautisin juba viiendat kruusi mõdu ning olin jõudnud kitarrigi ära häälestada, kui nad lõpuks tagasi jõudsid.

Rikkurite seas oli troonil üks daam nimega Liina. See Liina oli veetnud palju aega voodis ühe härraga, kes käis nimega Kamberlain. Kui emandapreili Kätlin linnast lahkus, siis jättis ta oma parima äranägemise järgi linnaelu juhtima tollesamuse Kamberlaini. Härra Kamberlain leidis aga vangide rahutuste käigus oma otsa. Felsburgi seaduste järgi sai temaga voodit jaganud Liina uueks käskijaks, kuigi sellest loost oli puudu see väike asjaolu, et nendesamade seaduste järgi oleksid nad pidanud ka kiriku ees olema paari heitnud. Seda Liina ja Kamberlain teinud ei olnud. Näis, et sõdureid ja ülalinna elanikke see väike puudujääk kuigipalju ei häirinud.

Igal juhul tulid Vidrik ja Jents tagasi selliste nägudega, nagu oleksid just sidruni alla neelanud. Nagu nad teada said, siis see Liina leidis, et praegune olukord on kõige parem, mis üldse olla saab ega ihalenud mingit muutust. Talle sobis see väga hästi, et all-linn oma elu iseseisvalt korraldab ja rünnaku korral ülalinna kaitsva puhvrina toimib. Ülalinn oli hästi kindlustatud ja nälgivat pööblit nad oma kivimüüride ja treenitud valvuritega väga ei kartnud. Toiduvarudest piisas neile sügise lõpuni kindlalt, aga all-linnaga jagades võis nälg juba varasuvel näpistama hakata. Ehk siis jah, Liina ei kujutanud ettegi, kuidas saaks olukord veel parem olla, kui see, mis parasjagu valitseb.

Meie ja all-linn muidugi seda meelt ei olnud. Võtsime uued mõdud ette ja hakkasime plaani hauduma. Küll oli alles erinevaid taktikaid laual. Variant oli pööbel organiseerida ja ülalinn jõuga ära võtta. Oli lugusid ühest vanast peidetud koopast, mis ülalinna otse metsaga ühendas. Läbi käis isegi vana jutt ühest sortsust, kes siinmail kunagi elanud ja kelle tornist legendi järgi tänaseni võlurelvi võis leida. Kumahelk ja Vidrik seisid aga raudselt diplomaatilisema lahenduse taga.

Vahepeal käisime õues jalutamas, et jalad päris ära ei sureks, aga muidu istusime õhtuni välja laua taga ja meisterdasime oma plaane. Kui mina järgmisel lõunal üles sain, kostus väljast juba rõõmuhõiskeid ja pillimängu. Valged Tasujad olid asja üheainsa teguderohke hommikuga jutti ajanud. Mina ei tea, kes seal täpselt kellele altkäemaksu maksis ja kes keda mingite seadustega ähvardas, aga igal juhul pääsesid Vidrik, Hak ja Kumahelk kokkusaamisele ühe seersant Karminiga, kes oli üks Liinale alluva vahtkonna vahejuhtidest. Kolmekesi õnnestus neil seersant Karminile selgeks teha, et praegu valitud suund ei saa ülalinnale hästi lõppeda ja puistasid suhkruks juurde veel lubaduse seersant Karmin uueks Sinilinnuse valitsejaks teha. Seersandile alluvad mehed said siis kokku aetud ja nendega koos Liina kui ebaseaduslik valitseja vahi alla võetud. Teised seersandid saadi võimuvahetusega samuti nõusse. Nii oligi, et lõunaks olid ülalinna väravad jälle valla ja vili voolas vankritäitena alllinna.

Vidrikul, kellel oli Kadakatammest valitsemiskogemus juba olemas, aitas uut süsteemi üles ehitada, korraldada toitlustust ja kaitset ning vaatas üle, keda vaja ametilt ülendada ja keda mitte. Minule tähendas see julgelt paar päeva vaba aega.

Käisime Olegiga linna peal erinevaid kõrtse proovimas ja kohalikega tutvust sobitamas. See oli õige elu, need paar päeva. Üks tüdruk, Terje oli tema nimi, see jäi mulle eriti meelde. Too oli nii vaimustatud minu kitarrimängust, et silmad läksid kohe põlema, kui mõne kodumaa viisi kuuldavale lasin. Ta õpetas uue tantsu mulle selgeks. Jänesekäpa polka. Oi, kuidas ta seda tantsu armastas. Ja ega ma kehv õpilane pole, sain sammu kiiresti selgeks ja siis muudkui keerutasime. Tore tüdruk oli see Terje.

Lõpuks sai puhkus läbi. Järgmine peatus pidi olema Suureristi küla. See oli siit umbes nädala teekond. Sealt Suureristist olime saanud viimase teate teistelt Valgetelt Tasujatelt – Delooralt ja ülejäänud kambalt. Ühtlasi pidi sealkandis olema miski mees, kes Olegi sõnul võis teada üht-teist Deigonist ja ehk isegi kultusest pääsemisest. Ainult üks jama oli selle teekonnaga. Metsad linna ümber olid aina varjulisemaks muutunud. Isegi linnaservalt oli näha, et metsa all paks udu püsib. Kuidagi ei kippunud sinna enam ronima. Pakkusin välja ka, et ootaks ehk õige veidi, aga lõpuks jõudis enamus meist ikka üksmeelele, et tuleb see teekond ette võtta. Korjasin oma kraami kõrtsitoast kokku, sidusin kotti ja viskasin selle üle õla. Oligi minek.

Jõudsime juba linnaväravateni, kui selgus, et me ei lähe üksi. Üks seersantidest oli kokku ajanud salga sõdureid, kellega minna sellesse külla, kust olime kõik need surnud leidnud. Ta tahtis need korralikult maha matta. Leidis vist, et see pole õige asi need inimesed sinna niisama vedelema jätta. Õige kah.

Esialgu oli küll tunne, et maru turvaline on selliselt minna, kõik soldatid ümber. Tegelikult ikka väga turvaline ei olnud, kui sinna metsa pärale jõudsime. Udu oli nii paks, et ülejärgmist meest enda ees enam õieti ei näinud. Isegi valgus oli kuhugi kadunud. Mingil hetkel hakkasime metsavahelt hääli kuulma. Ja mitte meeldivaid.

Meil oli oma teooria, et see on meie Julia, kes siin seda kõike korraldab. Kohalikud olid ennist väitnud, et ühed saatanlikud ratsanikud siinmail inimesi kimbutavad ja et üks deemonlik tüdruk seda salka juhib. Selline tüdruk, kes verd valades naerda kõkutab ja ohvritel noaga suu kõrvuni lõikab. Tirts oli alati olnud rõõmsameelne tüdruk ja see oleks Mužarimile paslik viis tüdruku elurõõm perversseks sadismiks moondada.

Tirts.. Enne Tirtsu ei teadnud mina sellest Mužarimi loost midagi. Polnuks ma tol ööl, pimedas Velsgradi linnas, sellesama kaustiku otsa sattunud, ei teaks ma sellest siiani. Alguses polnud ma sugugi veendunud, et kogu jutt mingi tobe nali pole, aga kui natuke aega hiljem Aleksandrit ja teisi oma silmaga nägin oli selge, et see on sama seltskond, mis seal kaustiku vahel olnud fotodel. Kõige rohkem kogu selle kausta vahel olnud materjalist pugeski mulle see hinge, mis Tirtsust saanud oli. Kohutav saatus sellisele ilmsüütule tallekesele nagu ta oli. Nii et Tirtsuga kohtumist ma ei kartnud. Võis isegi öelda, et tema jaoks ma seda kõike tegingi. Mužarim või mitte, midagi pidi selle tüdruku südamest alles olema ja paganama au oleks olnud kohata selle uurimustöö algupärast autorit.

Lõpuks jõudsime külla kohale. Majade vahel oli tunne tiba parem kui metsas, nagu poleks varjudel siin nii palju väge. Hak arvas, et see võis tulla küla keskel olevast kirikupaigast. Sel hetkel mõtlesin järsku välja, kuidas see muutus Sinilinnuse metsas nii kiiresti toimuda sai – nimelt muutust ei toimunudki. Mets oli selline olnud kogu aeg. See paganama Magnar kandis endas aga nii palju Deigoni jõudu, et see meist Mužarimi eemal hoidis. Kui Magnar läks, siis tõttas Mužarim tühimikku täitma. Tõtt-öelda olime seda kõik tundnud, kui peale Magnari matmist Sinilinnusesse naasime. Miski siin metsas oli meid juba siis katsunud endasse haarata.

Aitasime külarahva maha matta nii kiiresti kui saime. Magasime ja töötasime vahetustes. Sellist hetke, kus labidad mulda poleks peksnud selle öö jooksul polnud. Sinilinnuse ainuke preester oli meiega kaasas ja aitas talituse läbi viia. Kui kõik ühel pool, jätsime süngete olude taustal seersandiga hüvasti. Nemad said tagasi koju, meie pressisime sügavamale. Vidrik lootis, et juhib meid metsast läbi Suureristi külla, kust lootsime ülejäänud Valged Tasujad leida.

Kes teab, kaua me edasi pressisime, enne kui ebamäärased hääled metsasügavuses hakkasid selgelt mullas sumpavat kabjaplaginat meenutama. Niipea, kui seda kuulsime tardusime paigale. Ma ei tea, mida me mõtlesime, kui lootsime sellest metsast läbi tungida. Kõik need lood sellest põrgulikust ratsaväest varjude metsas.. Nüüd oli igal juhul hilja.

„Kuidas me siit kõige kiiremini välja saame?“ küsis metsaalust äreval pilgul mõõtev Vidrik Hakilt. „Põhja minnes,“ vastas ratastoolis küborg masinlikult. „Tempo! Tempo!“ karjus Vidrik. Jooksime nii kuidas jaksasime, aga see oli rohkem paanika, kui läbimõeldud plaan. Nad olid ju hobustel, meie jala. Mägedeni pidi olema kümme kilomeetrit, võib-olla kakskümmend. Polnud võimalust, et me nii kaua suudame. See oli üks paras mõttetus, leidsin ma, ja jätsin jooksmise. „Saabas!“ hõikas Kumahelk oma kajaval häälel, „Tule!“. Vastasin, et minge. Mulle aitas jooksmisest. Ma ju ei pidavat enda sõnul Tirtsu kartma. Kumahelk vaatas korra teiste jooksjate ja siis minu poole. Haldjaneid hingas sügavalt välja, rahunes silmnähtavalt ja sammus kindlal sammul minu kõrvale. Ühekaupa jäid seisma ka teised ja pöördusid tagasi meie poole.

Olin näinud, kuidas eelmised Tasujad proovisid Iirise hinge Mužarimist puhastada. Kuigi nemad seda üritades otsa said, tõestasid nad, et see on võimalik. Oli võimalik Iirisel ja küllap on võimalik Tirtsulgi. Olgu ma neetud, kui Julia hinge põrgulistele jätan ja ise sääred teen. Seekord mitte. Noh Tirts, tule.

Ohver Deigonile



Jents tõstis pikemalt mõtlemata ammu ja vabastas päästiku. Nool vihises otse kübarakandja rinna suunas ja purunes kokkupõrkel klõbisedes pilbasteks. See oli minu jaoks viimane kartul potti. Ma ei jäänud seda vaatama. Pöörasin selja ja andsin päkkadele tuld. Mõned jändrikud eemal leidsin ümber kukkunud kuusejuraka, mis oli langedes rebinud kaasa suure mätta mulda. Pugesin juurte vahele peitu ja jäin ootama.

Metsaalune oli hõikeid täis. Püss kaikus ja taevas hakkas müristama kõu. Keegi jooksis minu peidiku kõrvalt mööda, aga mina oma pead välja ei pistnud. Hoidsin hingegi kinni. Nüüd kostus kusagilt vali veemühin, nagu oleks kusagil olnud kosk, mida ma enne ei kuulnud. Seejärel vaikus. 

Ootasin hetke, ootasin kaks. Märul oli läbi. Pugesin juurika alt välja, pühkisin mulla särgilt ja hiilisin puu-puu haaval tagasi jõe suunas. Lõpuks märkasin Kumahelki. Kui silm juba tema üles korjas, märkasin ka kõiki teisi tema kõrval. Oleg istus sambla peal ja lõõtsutas, Haki tool püsis tardunult jõekaldal ja teised kas vaidlesid millegi üle või toetusid jõu taastamiseks puude najale. Ma ei tea miks, aga millegi pärast jäi mulle sel hetkel silma see linane hall kleit, mida Kumahelk kandis. Mõtlesin, et kes iganes teine seda kannaks, oleks see lihtsalt üks tükk halli riiet, aga Kumahelk kandis seda graatsiaga, mis pani tolle kleidi paistma kui mingi imelise kunstiteose. Kumahelgis oli ikka laanlast tükk maad rohkem kui inimest.

"Kõik korras?" küsisin lähemale liikudes ja sain peamiselt jaatavad vastused, kuigi Oleg ühmas käega metsa alla. Pöörasin pilgu osutatud suunas ja nägin seal elutut keha. Laibal polnud alles silmi ega kõrvu, nende asemele jäänud süvendikest mulksus välja verd. Jässakas keha ja kiilakas pea andsid mulle siiski vihje ja kui olin teised jõe ääres seisjad üle lugenud, sain kinnitust, et langenu oli Harbir. Nimetu Saatkonna preester ja lõksumeister. Ainult Ahera oli neist veel elus. Vaatasin Jentsi ja Lucase poole, kes kurnatusest kokku varisenud Aherat turgutasid. On alles kahepalgelisus, eks? Paar tundi tagasi oli Magnar pöördunud Deigoni poole ja nüüd lamasid Nimetu Saatkonna liikmed surnutena. Meie istusime Ahera kõrval ja teesklesime, et see oli juhus.

Mužarimi preestriga oli olnud selline lugu, et Lucas, Oleg ja Magnar meelitasid ta jõe äärde, kus nad Deigoni väge kasutades kübarakandja minema peletasid. Taas oli Deigon meie elud päästnud. Naljakas, et ma end kuigi tänulikult ei tundnud. 

Oleg pigistas peos Halaniidide sarve. Harbir oli selle eest võidelnud, kui Mužarimi vägi tema ajud ülekeenud ploomikompotina õhku lasi. Nüüd oli meil kaks sarve. Pagana juhhei. Ma oleks need vahetanud kahe klaasi viski vastu. 

Miks kirevase päralt ei võinud me anda oma sarve Nimetule Saatkonnale, patsutada neile õlale ja soovida edu võitluses Mužarimi vastu? Kes kurat ütles, et vaid meie selleks õiged töölised olime?

Jäime laagrisse.  Alles mitu tundi peale lahingut märkasin, et Magnar hoiab enda kätt imelikult. Ta varukas paistis pooleldi tühi olevat. Mõni hetk hiljem selgus hind, mida ta Deigoni abi eest pidi maksma. Pressisin küsimustega peale, kuni Magnar mulle seda, mida teised juba näinud olid, lõpuks näitas. Vasaku käe asemel sirgus tema õlast välja kämblapikkune uim.

Jäime jõe äärde laagrisse. Peale puhkust kõmpisime tagasi Süvalaane suunas. Järgmised paar päeva möödusid suuremate sündmusteta. Turgutasime vaimselt armistatud Aherat ja jätsime hüvasti laanlastega. Oleg käis viimast korda jalutamas oma haldjaneiuga ja sai lõpuks kingituse ka haldjate emand Kesaõielt. Kingituseks oli särav medaljon läbipaistva kiviga keskel. Ka Kumahelgi ema külvas meid enne lahkumist kingitustega üle ja palus kindlasti tulevikus teda taas külastada. 

Mingil hetkel pääsesin üksinda jalutama ja tegin käigu Haki maja juurde. Kummaline asi on see elu. Sellises majas sirguda ja haldjate keskel üles kasvada ning naasta siia ühel päeval sellisena nagu Hak.

Ma olen oma elu jooksul näinud igasugu inimesi. Ma tunnen ära, kui näen kedagi, kes tahab head aga ei oska enam õigeid lahendusi vastu võtta. Olime pannud enda elud kaalule, et Mužarimile vastu saada, aga nagu Inamise ja teiste pealt õpitud sai, ei piisa sellest, et keegi tahab head teha, sa pead ka oskama head teha. Ja nii nagu mina nägin jäi sellest oskusest päris palju puudu. Deigon ja kõik see muu jamps.. Ma ei pane seda ühelegi neist halvaks, et nad Deigonikummardajate ridadesse astusid - sellega nad päästsid ju meie elud. Ei, mind torgib hoopis see, mis pärast on saanud. See Deigon pole karvavõrdki parem kui Mužarim ja niipea kui sellest neetud Metsaranna külast tulema saime oleks meie eesmärk number üks pidanud olema Deigoni teenistusest vabanemine. Ja see polnud üksnes Lucase, Magnari ja Olegi vastutus, me kõik oleks pidanud sellega tegelema ja neid sellega aitama. Peaksime praegugi ainult sellega tegelema ja kõik muud eesmärgid ootele seadma. Me ei saa minna Mužarimi vastu, kui oleme ise samapalju põrgulised kui Mužarim.

Sellised mõtted läbi mõeldud jõudsin otsusele, et mina nende Tasujatega ei jää. See rong kihutas otse kuristiku suunas ja ükski peale minu ei teinud sellest välja. Hommikul, kui teekonnaks kotte pakiti ja valmistuti Süvalaant seljataha jätma, tegin oma otsuse teatavaks. Ütlesin, et oli tore matk, aga mina jään siia. Nagu arvata, vaidlesid nad alguses vastu. Lõpuks oli Oleg see, kes mind ümber veenis. Ta kutsus mind teistest eraldi ja küsis otse, et milles asi on. Ma pole ka suu peale kukkunud ja rääkisin talle oma murest. Ta vandus mulle sealsamas, et esimene asi, millega nad nüüd tegelema hakkavad on Deigoni teenistusest vabanemine. Mis mul ikka selle peale vastata. Meest sõnast, härga sarvest. Otsustasin semu uskuda.

Jätsime Süvalaane seljataha. Kurk kuivas viski järele, aga sellel rohelusel polnud iseenesest viga midagi. Võttis meil paar päeva kuni lõpuks jõudsime tagasi inimeste maale. Esimene märk sellest oli metsa eksinud lihunik nimega Jens. Mingid seiklejad olid ta metsa meelitanud ja siin nuiaga pähe andnud ja maha jätnud. Jätkasime tagasiteed koos ja otse loomulikult sattusime peale neile samadele seiklejatele, kes Jensile ülekohut teinud olid. Aga mitte lihtsalt ei sattunud otsa, vaid sattusime peale, kuidas nende kamp parasjagu kahe metsakuradiga rinda pistis. Tõmbasime relvad ja liitusime taplusega. Me ikka andsime metsakuraditele, aga see Jens pani kohe neid seiklejaid tümitama. Lõpuks vedelesid nii metsakuradid kui seiklejad siruli maas, ainult üks oli jooksu pääsenud. Meie lihunik tegi kibekiirelt haavatutele otsad ja lõikas nende ninamehel munadki maha.

Ahera ei saanud teada, et olime osaliselt süüdi Nimetu Saatkonna hukus, aga ta näis midagi kahtlustavat. Kogu nende kamp oli meid alati pidanud Mužarimiga liiga sinapeal olevateks ja see laipade kallal jõhkrutsemine, mida, tõsi küll, meie läbi ei viinud, kuid siiski vahele segamata pealt vaatasime, oli Aherale viimane piisk. Ta saatis meie poole sõimuvalingu ja kihutas üksi edasi linna suunas, kuni lihunik laipu tühjaks tuulas ja saaki meilegi jagada pakkus. Natuke aega hiljem jätkasime teed linna poole.

Metsaservalt välja astudes vaatas meile järsku, pauhti, vastu see kivimüüridega inimeste linn nimega Sinilinnus. Kaugelt vaadates uhke linn, kuid kõik mehed olid sõtta ära viidud. Ainult naised, lapsed ja vanurid askeldasid majade vahel. Paljud majapidamised olid räämas ja karjusid töötegijate järele.

Kohapeal selgus, et see pole kaugeltki ainuke häda, mis Sinilinnusele osaks on saanud. Mõni aeg peale seda, kui emand Kätlin oli kõik mehed sõtta minema viinud, oli kuningas Bormanilt saabunud käsk teha nii-öelda kergema klassi kurjategijatest, kes vangis istuvad, samuti sõdurid ja need rindele appi saata. Selle asemel olid vangid aga asunud oma kaaslasi vabastama, kuni tänavad lokkasid rüüstavatest kurjategijatest. Emand oli küll mõned valvurid linnarahu valvama jätnud, aga nende jõud sadadest vangidest üle ei käinud. Selle asemel sulgesid valvurid end ülalinna ja jäid kaitsema seal elavat jõukamat liinnarahvast. All-linnas, kus enamik elasid, olid pooled naised vägistatud ja sahvrid tühjaks tehtud, enne kui vangid lõpuks linnast lahkusid, kartes, et emand võib mingi hetk tagasi tulnud. Ülalinn oli aga siiamaani kinni ja kedagi üles ei lastud. Sellest polekski nii hullu olnud, kui need ülemised rikkurid kogu linna toiduvaru enda istumise all poleks hoidnud.  Linnarahvas polnud nälga jäämisest kaugel.

Isegi see polnud veel kohalike jamade lõpp. Nimelt oli miski jama toimumas ka metsas. Ühendus välismaailmaga oli Sinilinnusel täiesti läbi lõigatud. Ükski teeline polnud juba nädalaid linna jõudnud, katkenud oli ka kirjatuvide vahendatud ühendus. Mis kõhus päris keerama pani, oli kuuldus, et ka ükski linnast lahkunud uudistaja enam metsast naasnud polnud.

Olime lootnud siin Nikolase ja teiste Idakantsist teele asunud Valgete Tasujatega kohtuda, aga neist polnud haisugi. Ilmselt oli nende puudumine seotud sellega, misiganes metsades toimus ja Sinilinnuse ülejäänud ilmast ära eraldas. Vidrik otsustas, et nii või teisiti ei saa me Sinilinnuse olukorda niisama jätta.

Kõik see halbade uudiste laviin pani mu pea valutama. Maandusin kõrtsis nimega Kuues Vanker. Kõrtsiproua oli seal selline sõbralik ohtra kehaga tädi, kes naeris palju ja kõva häälega. Viskit neil muidugi polnud, aga vähemalt sain mõduga kurku kasta. Seal kõrtsus kohtusin jälle Aheraga. Minuga oli neiu päris sõbralik, see, et meie kamp talle ei istunud, oli pigem mõne teise poisi süü. Ta jutustas, et tal on linnas rikkad sugulased perenimega Punaroosid ja et ta jääb nüüd mõneks ajaks linna. Rakendab enda tohtrioskusi kohalike peal ja aitab kuidas suudab. Mingi nädal aega läks vist mööda, enne kui kuulsime pooljuhuslikult, et see Punarooside pere aeti tegelikult vangide mässu ajal mõõga otsa ja nende majad olid koos perega maha põletatud. Ehk see vintske tüdruk oli kusagil paadi all elanud, aga oli liiga uhke, et meilt abi küsida. Siukse iseloomuga see Ahera oligi.

Aga tõttan endast ette. Sain kõrtsis vaevalt õhtuni olla, kui Vidrik kamba kokku ajas ja teatas, et nüüd on rännakule minek. Põrutame ise järgmise külani ja siis tuleme tagasi. Kuna keegi ei tea, miks ühendust järgmise külaga pole või mis seal juhtunud on, siis arvas Vidrik, et selle teadmine võib olla piisav, et ülalinna aadlikute uudishimu äratada ja kokkusaamisele pääseda. Mina ikka lootsin, et võtame paar päeva aja maha enne kui edasi tormame, aga kes siis minu mõtteid kuulda võttis.

Hommikul andsime kõrtsiprouale raha panti ja laenasime hobused koos vankriga. Retk pidi tulema paaripäevane. Sinna minnes tee peal midagi hullu ei juhtunudki. Ainuke veider asi, mida juba siis tähele panin: silmapiiril paistis mets olevat alati kuidagi tumedam, kui siin meie ümber. Ei teadnud, kas silmad petavad või käivadki need asjad siinkandis selliselt ja ei tahtnud lollina ka paista, et pärima hakkaksin. Igal juhul jõudsime külla ja kõik oli maha põletatud. Ainult tossavad vrakid ja kärsanud laibad.

Kallis info küla kohta käes, pöördusime tagasi linna poole. Ühe ropsuga kohale ei jõudnud ja pidime ööseks metsa laagrisse jääma.

Sel öösel läks üks jama lahti. Neetud Deigoni silmis kõige kõrgemal seisev Magnar hakkas öösel midagi korraldama. Ma nägin sel öösel koos teistega üht ja sama und, ainult, et see polnud päris uni vaid rohkem nagu mingi teine koht võõras maailmas, kuhu me magamise ajal sattusime. See paistis nagu kogu Iirise krempel otsast peale, ainult et seekord olin mina ka sees, mitte ei istunud kõrval, kui teised oma hingede eest võitlesid. Seda on pisut keeruline seletada, aga enne uinumist täitsid meie pead nägemused Magnarist ja tema hääl mantrana süngeid loitse lausumas. See oli selline koht, kus polnud üldse mingit kahtlust, et mees oli Deigoniga jälle uue leppe teinud. No seal unenäomaailmas me ikka päriselt pidime hammas hamba vastu võitlema mingite deemonitega ja kui veri välja tõmmati, siis hakkas päriselt ka veri voolama.

Me olime õnneks visad ja pressisime end kõigist katsumustest läbi, kuni hommik kätte jõudis ja painajalikust unest oma telkides ärkasime. Paar segadushetke võis olla, aga üldiselt oli kindel värk, mis nüüd teha tuleb. Tormasime vankris maganud Magnari juurde, et vana kinni siduda. Too proovis veel plehku ka panna, aga oli goblinitega peetud lahingust veel liiga vigane, et meie eest kaugele joosta oleks jaksanud. Väänasime ta pikali ja sidusime käed-jalad kinni. Isegi Lucas ja Oleg aitasid meid selle jamaga. Sel hetkel näis, et oli ikka vahe sees, kes kummardas Deigonit kohustusest ja kes oli enda hinge päriselt ära andnud.

Toppisime Magnari suu ka täis, et ta ei saaks mingeid palvusi kuuldavale lasta. Jents veel korra proovis Magnari suud vabastada, aga niipea kui see juhtus, hakkas habemik Deigoni nime röökima ja suu sai kiiresti jälle täis topitud. Aru saada, et meil oli keeruline olukord. Linna ei julenud sellist tuua, neab seal kõikide hinged ära. Sõpra siia kinniseotult maha jätta ei tundunud samuti õige, rääkimata sellest, et meist mõrvareid oleks olnud, kes abitu kaaslase niisama ära veristanuks. Ja ometi midagi pidi tegema.

Lõpuks Oleg ütles, et läheb Magnariga kahekesi ja vestab veidi juttu. Jõle kahtlane näis siuke lahendus mulle alguses. Aga noh, teistpidi võis arvata, et teisel Deigonijüngril vast kõige ohutum on Magnariga neid asju arutada. Nii siis oli, et läksid sinna kahekesi metsa. Natuke aega olid ära ja siis Oleg tuli tagasi. Magnarit ei tulnud.

Tont teab, mis neil seal täpselt juhtus, aga Magnar oli surnud mis surnud. Mõtled küll, et mees on reetur ja väärib karistust, aga siis on ta ühtäkki surnud ja näe - süda läheb kohe härdaks. Kuidagi ei saanud Magnarist halba mõelda enam. Raisk, isegi kahju oli ausalt öeldes.

Kaevasime haua ja lasime Magnari sisse. Mõned sõnad said loetud. Lucas rääkis Magnarist ja kahetses, et mehe elutee selliselt lõppes, Kumahelk luges midagi kaunikõlalist haldjate keeles. Ainult Haki viimased sõnad Magnarile kandsid süüdistavat tooni. Need jäid mulle lausa mälusse: "Meil teekond pikk, vaid lõpp on üllas. Igal sammul meil kurat seest mädanevaid pirukaid pakub. Näljast nõrkenud hing kergelt vaid välist ilu näeb ja varsti teistelegi väidab: ei ole maitselgi midagi viga". Kõige lõpuks astus haua servale minu semu Oleg ja võttis kaelast selle kauni ehte, mille haldjaemand talle kinkinud oli. Hoidis seda medaljoni paar hetke peos ja lasi siis hauda kukkuda. Isegi mina ei julenud enam küsida, miks nii. Mulle oli mulje jäänud, et see kivi pidi meid kurja eest kaitsma.

Nii et jah, Magnar oli surnud. Tegi ta selle Deigoni heaks mis ta tegi, aga nüüd näis ta rahulik. Ja noh, ütleme nii, et kõige viimasel hetkel oli ta tegelikult kahetsenud ja sellepärast ta oma elu andiski.