MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Teekond Valgekotta II

Uuel hommikul ärkasime üles ja sõime jälle seda ülisupermaitsvat nõgesesuppi. Ma peaks Paulalt retsepti küsima! Aga sellest vist pole abi. Vanaemad lihtsalt teevad head toitu ja kui proovida kasvõi retseptiga järgi teha, siis ikka ei tule nii hea.

Me ei läinudki otse edasi Suureristi suunas, kuna Oleg tahtis minna ühte kaevandust uurima, mis Kopratõru lähedal oli. Sinna oli paras matk. Kohale jõudes selgus lisaks, et kaevandus oli kinni pitseeritud. Aga Olegi see ei peatanud - tema võttis oma kirka kätte ja hakkas auku kaevama, et uut sissepääsu rajada.

Mina olen vahepeal soojendanud enda suhteid teiste Valgete Tasujatega. Mul on hea meel, et nad minusse aina rohkem usuvad. Näiteks Vidrik, mu lemmik-kangelane, ostis mulle võitlemiseks kaks nuga. Hak ka enam ei protesteeri nii palju, kui tahan üksinda kusagile roomata. Näiteks Kumahelk ja Hak jäid maha, kui kaevandusse minek oli, ja ei öelnud midagi, kui mina otsustasin kaasa minna. Siis ma luurasin natuke eespool ja tundsin end kohe kasulikult. 

Tulin öösel tagasi maa peale. Oleg ja teised jäid veel kaevandusse. Otsivad seal varandust. Ei tea kaua neil läheb? Seni saan Haki ja Kumahelgiga juttu puhuda.

Uue päeva lõuna juba käes ja alles nüüd tulid teised kambaliikmed kaevandusest välja. Lohistasid nööridega mitu kastitäit läbiapaistvaid kive kaasa. Küll nad nägid alles räpased välja, nagu ahjust oleksid tulnud. Oleg vaatas kastid üle ja arvutas, et see võiks paar tuhat kuldmünti väärt olla. Ta lisas, et neil jäi päris palju korjamata. Päris kenake summa oli see ühe pisikese roomamise eest. Poleks meil kogu seda sõjavärki kukil võiks siia pikemaks laagri püsti panna. 

Otsustasime, et metsa laagrisse ei jää ja matkame külla ära - siis puhkame. Hea otsus! Kui tagasi Kopratõrusee jõudsime, nägime kohe, et mingid uued ratsud on kõrtsi ees. Ma tundsin Tseesari silmapilkselt ära. Küll ta on alles võimas hobune meil ikka! Aga kuidas see võimalik oli?

Tormasime kõrtsi sisse ja seal nad olid! Kogu ülejäänud Valgete Tasujate kamp: punapead Skiili ja Deloora, peenvunts Nikolas ja alkeemikupäss Fridrich. Need, keda olime Suureristi külla otsima läinud. Nüüd tulid nad ise meie juurde. Parasjagu tutvustasime kõik üksteist ja nüüd istume maha. Hakkame lugusid vahetama ja plaane tulevikuks tegema.

Uhh.. hilja õhtu juba käes, aga jutustada oleks veel oi kui paljust. Põhiasjad oleme vist siiski ära katnud. Saime teada, et Valgekojas on suur sõda tulemas. Mužarimi väed on sinna peale marssimas. Sellest tuleb siis esimene päris ehtne lahing Felsburgi inimeste ja Mužarimi vahel. Paneb vere keema ja südame peksma lihtsalt kui selle juba siia kirja panen. Isand Markan on seal kaitsmas ja emand Kätlin tema kõrval. Jama on selles, et Mužarimiga on ju liidus ka see Surnumanaja, keda Valgetel Tasujatel Idakantsis peatada ei õnnestunud. Sellel on neid libasurnud sõjamehi kuuldavasti nelja tuhande ligi. 

Skiili ja need teised tahavad kiirelt Sinilinnusesse ratsutada ja veenduda, et tee meie selja taga on puhas ja turvaline. Valgekojast on kõik mittevõitlejad minema saadetud ja kogu see põgenikevoor tahetakse Sinilinnusesse varjule viia. Kuna meie läheme jala otse Valgekoja suunas ja teised Valged Tasujad lähevad ratsa kõigepealt meie selja taha Sinilinnusesse ja siis tagasi, peaksime umbes samal ajal jõudma sellesse samasse Suureristi külasse - see on kohe Valgekoja lähedal.

Kui nii suur lahing on tulemas, ei saa me mitte kuidagi sellest kõrvale hoida. Vähemalt nii on Kumahelk ja Vidrik meile öelnud. Seal on igatüht vaja, kes midagigi Mužarimi vastu teha jaksab. Nii see siis kätte jõuab. Ehtne käesurumine meie ja Mužarimi vahel. Kõik, mida Valged Tasujad on kogu selle sõja jooksul punnitanud, pannakse nüüd kaalule. Kaotus ei tule kõne alla!

Magasime ja sõime hommikust. Vana Saabas otsustas teisi Valgeid Tasujaid Sinilinnusesse saata. Vestlesime veel natuke ja vaatasime, kuidas nad hobustega külast minema galopeerisid. Tõmbame kotid selga ja suundume Valgekotta!

Minekule asudes selgus, et meie kambas on üks liige juures. Lucas, meie kiilakas puusepp, oli võtnud endale õpipoisi. Või õigemini õpitüdruku. See oli noor tüdruk, alles laps, kelle nimi oli Piret. Mäletad, see on seesama Piret, kelle ema,Pille, oli kõrtsmik Linda külast. Nad olid koos meiega Kopratõruni rännanud, et oma küla needuse juurest põgeneda. Piret on vaikset sorti tüdruk, aga ma arvan, et see tuleb sellest, et me oleme talle alles võõrad ja ta kardab veel natuke. Külla ta end avab, kuid meid paremini tundma õpib.

Pimedas jõudsime uude külla nimega Pikatee. Pikatee ja Suureristi vahele jääb veel ainult üks küla, nii et enam pole väga pikk maa minna. Otsisime kohe kõrtsi üles, kus jalad seinale visata ja hommikut oodata. Kõrtsis oli muhe kõrtsmik Leino. Väga lahke ja viisakas ning mõnusa jutuga. Ta võiks siin teiste küla kõrtsmikke koolitada!

Kui Leino küsis, kuhu minek, ütlesin, et rindele. Siis käis küll judin üle selja enda sõnade pärast. Uskumatu, et päriselt on sõtta minek. Ma olen lugudest kuulnud, kuidas seistakse tuhandete kaupa külg-külje kõrval, aga päriselt seal sees olla... See on kindlasti midagi muud. Seal on ju kõikidel mingid relvad ja mõtle nüüd, kui järsku tuleb selline mass vaenlasi, kes kõik päriselt tahavadki sulle kohe nuga või nuia anda. Ma ei saa ju igale poole näha kogu aeg, torkan ühte ja teine tuleb järsku külje pealt. No neetud, ma loodan, et oma sõpru seal silmist ei kaota. Hoian heaga teiste lähedale kui see koht kätte tuleb.

Võtsime Olegiga joogid ette. See on esimene kord peale.. tagasitulekut.., kui korralikku kanget maitsta sain. Tahtsin aina veel ja veel. Lõpuks läks tuju ikka päris heaks. Arutasime seal Impeeria seasoolest kondoome ja muid põnevaid teemasid. Aga nüüd on hommik ja issand jumal kui paha on olla. 

Hommikusöök söödud, aga just selgus, et Vidrik oli lubanud aidata otsida ühte tüdrukut, kes siin külas kaduma oli jäänud. Mis siis ikka, asume otsingutele!

Miks need asjad kunagi nii lihtsad pole, nagu esmapilgul näib? Peale tüdruku kaovad siin kõiksugu inimesed vahepeal ära. Mõned tulevad tagasi, aga teised mitte. Naastes ei mäleta keegi, kus käinud või mida teinud.

Selgub, et külas oli kunagi toimunud mingi jõhker mõrv - üheksa surnut. Mõrtsukas saadi aga kätte ja lintšiti ära. Mõrtsukal oli ka naine, kes pärast mehe töö selgumist hulluks läks. Mõrtsuka maja oli peale seda tühjalt seisnud, aga nüüd elab seal keegi kirjanik. Uurime lähemalt.

Aina sügavamaks läheb! See kirjanik on hämmastavalt sarnane siin elanud mõrtsukaga, aga samas on ta siiski kindlasti teine isik. Leidsime kirjaniku majast märke, mille alusel näib, et tema kehas on lisaks tema enda hingele veel keegi, kes teda vahepeal üle võtab.

Hiilisime Kumahelgiga külanõlvas olnud koobastesse, kust leidsime kongi. Seal istus üks vana habetunud mees. Tirisime ta päevavalgele ja pinnisime talt tõe välja. Tema oli tegelik mõrtsukas! Lintšitud mees oli süütu ja sellest kogu see jama!

Panime peagi kokku toimunud loo. Külakoja liikmed olid oletatava mõrtsuka tapmise järel avastanud tõelise mõrtsuka, kuid kuna ei saanud teda häbitundeta hukata, panid ta hoopis katakombidesse vangi. Tapetud mõrtsuka hing leidis aga vahepeal endaga sarnase keha ja tuli temaga oma vanasse kodusse elama. Iga kord kui mõnel külakoja liikmetest oli põhjust tähistada - oli see siis sünnipäev, pulmad või muu, võttis see hing oma peremehe üle ja tuli röövis tähistaja perest kellegi ära. Röövitu pidi läbima testi. Kui ta selle läbis, sai hing võime ta üle võtta ja kui ei läbinud, sai röövitu hukka. Selliselt plaanis hing üle võtta kõigi külakoja liikmete pered, kuni ühtegi talle mittealluvat pereliiget alles pole ja kasutada neid pereliikmeid oma kättemaksu teostamiseks. 

Tõime teo päevavalgele, misjärel külaelanikud alusetult mõrvades süüdistatud mehe ja tema vaese naise hauad viisakalt korda tegid ning sealsamas haual andestust palusid. Külakoja liikmete teod mõisteti hukka, aga kuna peamiselt oli jõletu teo taga seisnud siiski just külavanem Kanin, langes peamine viha tema peale. Nüüd on meie käsutuses kaks vangi - külavanem Kain ja tegelik mõrtsukas Püston. Vidrik vannutas Pikatee uueks võimukandjaks kõrtsmik Leino.

Müsteeriumi saime lahendatud, aga nüüd on jälle uus õhtu käes ja rännak tuleb edasi lükata. Impeerias paistab olevat mingi loodusseadus, et kus küla seal jama. Ja kas neil üldse on mõni küla, mille all ei ole katakombe?

Igal juhul oleme jälle ühes külas kangelaste au välja teeninud ja Hak ütles, et just sellised teod teevadki meid Mužarimi vastu tugevaks. Õige varsti saab näha, kui tugevad me siis oleme. Selles mõttes oli kohaliku müsteeriumiga tegelemine väga kosutav, et ei pidanud selle hirmsa sõja üle mõtlema, mis nüüd ees ootab. Magame ennast välja ja hommikul vaatame, mis me oma kahe vangiga peale hakkame. Praeguseks head ööd!

Teekond Valgekotta I


Mida rohkem aega möödub minu ärkamisest, seda kergemini end tunnen. Mitte ainult minu jalad ei võta kergemini sammu, vaid kõik näib aina värvilisem ja lihtsalt.. kipam :)

Loen oma eelmist sissekannet materjalidesse ja tunnen vaevu omaenda käekirja ära. Ma arvan, et see on hea märk. Järelikult ma vist vabanen Mužarimi õelusest iga päevaga. Iga päevaga olen rohkem nagu mina ja vähem nagu.. tema.

Kogu minu kosumine on aset leidnud külas, mille nimi on Linda. Natuke naljakas, et külale on naise nimi pandud. Minu eest on peamiselt hoolt kandnud kõrtsinaine Pille. Ta on väga tore tädi. Mis teeb mu meele iga kord kurvaks. Nad on siin paanika äärel, sest kardavad kohe metsast välja kappavat tüdrukdeemonit. Ma ei saa siin kellelegi silma vaadata.

Nagu mina ei oleks neile piisavalt probleeme tekitanud, valitseb külas ka needus. Ennemuiste olid nad siin kummardanud ühte talumeest, kelle nimi oli Bora. Bora oli nende esivanematele oma tohutu maa pealt süüa andnud ja saanud siinsetel aladel kuningastki suurema mõjuvõimu. See aga kuningale ei meeldinud ja too lasi Bora põllud mürgitada. Enamus inimesi pöörasid seejärel Borast ära, aga näed see küla siin jätkas suurest lugupidamisest siiani andamite andmist. 

Seda vähemalt seni kuni.. kuni.. üks kohutav tüdrukdeemon neid kiusama tuli ja kogu ümbruskond varjudesse mattus. Oeh.. Siis olid nad kõigele käega löönud, kaasaarvatud tollele samale Borale. Borale selja pööramine oli külale aga kaasa toonud needuse ja kogu põld jäi viljatuks. 

Pille anus Vidrikut, Vana Saabast ja teisi, et me tema tütre, Pireti, siit külast kaasa võtaks. Lõpuks otsustas Vidrik, üllameelne nagu ta meil on, kogu külarahva meiega kaasa võtta. Südamest käis rõõmustav säde läbi, kui seda kuulsin. Vidrik on ikka õige mees meid juhtima.

Teekond näis esialgu kerge. Mina neile enam ohuks ei olnud ja kogu mets näis seda hõikavat. Tihased laulsid "sitsikleit-sitsikleit" ja õhus oli mõnna kevade lõhn. Nägin esimest korda oma silmaga seda, millest olin varem vaid Saapa kirjutiste kaudu teada saanud. Nimelt seda, kuidas Hak meie teed juhatas. Ossa, kus ta alles teadis loodusest ja geograafiast ja loomadest. Tal on vist terved entsüklopeediad installeeritud sellesse naljakasse roomikutega ratastooli. Aga kõige hullema eest tal meid päästa ei õnnestunud.

Varitsus! Hirmsad goblinid olid järsku kõikjal. Nooled lendasid siia-sinna. Ootasin, et mu süda saapasäärde kukuks ja hirm mind halvaks, aga näed - midagi. Ma ei tundnud üldsegist mingit hirmu. Tahtsin ainult tegutseda. Pidin need vaesekesed Linda külast päästma. Nad olid niigi kannatanud!

Sööstsin ühe puu tagant teise taha aina sügavamale metsa. Ma ei tea, mis ma mõtlesin. Mul polnud relva ega midagi. Tahtsin ainult ühele närukaelale külje alla saada. Just siis kui olin lähemale jõudmas, otsustasid nad aga tagasi tõmmata. Arvasin kogu selle aja, et olin üksinda, aga nii kui selja taha vaatasin, nägin, et Kumahelk oli terve tee minuga hiilinud. See oli nii hea tunne. Pöörata ümber ja näha, et keegi on minuga.Et keegi kaitses mu seljatagust. Et ma polnud üksi. 

Korraks olin juba jube rõõmus, et goblinid minema olime hirmutanud, aga siis ütles see ratastool, et see oli alles esimene rünnak. Goblinid teevadki sellist kurnamistaktikat. Et tulevad külvavad kõik nooltega üle ja siis lähevad pakku ja hiljem tulevad jälle. Kui tagasi kolonni juurde läksin, nägin päris hirmsat vaatepilti. Päris paljud olid haavata saanud. Aga jällegi ei mõjunud see mulle hirmutavalt. Ma kardan seda, kui tundetuks ma jäänud olen. Natuke kurb siiski õnneks veel oli.

Nüüd võttis see Hak kasutusele kõik looduses liikumise oskused, mis tal olid, et goblinid meid rohkem üles ei leiaks. Liikusime tee pealt välja ja tegime ringe ja sakke. Vahepeal pidime enda jäljed mingite taimedega üle materdama. Ja seda kõike vigastatuid kaasas kandes!

Õhtul hilja, kui juba pime oli, hakkasid lõpuks eemalt majad paistma. See oli järgmine küla, mis jäi tee peale Suureristi suunas. Selle küla nimi oli Kopratõru. 

Aga kui majade juurde jõudsime, nägime, et asi oli jamasti. Need majad olid kõik ära lagunenud ja maha jäetud. Kumahelk ütles, et siin oli lahing olnud. Ja selle peale tuli mul kõik pauhti meelde. Ma olin siin külas varem ka olnud. Mina olin selles kõige süüdi. Need lagunenud majad ja kõik. Nagu film hakkas silmade ees jooksma kõik mis ma siin teinud olin. Nii hirmus oli, et ma ei tahtnud rohkem vaadata. Ei tahtnud teada ega näha. Proovisin kõigest väest teistele asjadele mõelda.

Ööbisime varemetes.

Hommikul märkas keegi, Kumahelk vist, et ühes kaugemas majas on elumärke. Läksime Vidriku juhtimisel asja uurima. Tuli välja, et siin oli kaheksa Felsburgi Vahti. Nad hakkasid meid mingites kuritegudes süüdistama, eriti Lucast. Vidrik aga kaitses meid jälle ja lõpuks tuli välja, et need olid hoopis desertöörid! Nad tahtsid meilt trahviraha välja petta. Õnneks saime kokkuleppele, et verevalamist ei tule ja kumbki läheb oma teed.

Kui need olid ära läinud, tuli eriti hea avastus. Kohe varemetest edasi, kurvi taga, oli veel terveid maju! Siin elu täitsa kees! Neil oli isegi töötav kõrts ja sepakoda. Jälle kallas süda mind mälestustega üle ja tuli meelde, kuidas külaelanikud olid hirmunult vanast külaosast uude põgenenud. See ähvarduslaastamine oli piisav ja rohkem nad meile kunagi vastu ei julgenud hakata. Oleks keegi mult eile õhtul küsinud, et mõtle, mis siin juhtus, siis mul oleks see arvatavasti meelde ka tulnud. Aga üksi ei tahtnud üldse mõelda neid mälestusi. Kuigi paljud külaelanikud said uude külaossa pakku, siis tegime siin ikkagi ka väga õudseid asju. 

Selle küla kõrtsi juhtis Paula. Paula oli selline tore vanaema. Natuke paks ja halli peaga. Ta tegi maailma kõige paremat nõgesesuppi, mida ma kunagi saanud olen. Vidrik veenis Kopratõru elanikke, et nad Linda küla põgenikele süüa ja varjualust annaksid, kuni see kohutav sõda läbi saab. Toiduga pidi neil küll kitsas olema, aga Vidrik lubas hoolitseda, et Kopratõrule Sinilinnusest vilja juurde saadetakse.

Varsti tuli välja, et Kopratõru küla preester, kelle nimi oli Vuudro, oli sulgenud ennast ühte maa-alusesse kambrisse ja ei tulnud enam välja. Läksime oma kambaga sinna ja avastasime, et tegemist oli surmajumal Nerulli nõidusega. Murdsime keldrisse sisse ja rikkusime rituaali. Jäi mulje, et preester polnud seda teinud vabatahtlikult, vaid katsunud keldrit pühitseda, kui Nerulli jõud ta endasse haaras. Kummalisel kombel leidsime kambrist aga ka hukkunud noore tütarlapse, keda ükski külaelanik ei tundnud. 

Kogu see värk võttis päris palju aega ja nüüd oli selge, et enne homset Kopratõrust lahkumine kõne alla ei tule. Hea meel oli mul selle üle, et vähemalt olid ööbimiseks linadega voodid ja pesemiseks soe vesi ja isegi ämbriga dušisüsteem. 

Loputasin ja küürisin end sooja vee all seebiga. Päris mõnus oli. Ühel hetkel jäin aga oma keha vaatama. Ma nägin vist ikka meeste jaoks päris kole välja. Mul oli parema käe asemel alles vaid õlakönt. Lisaks olid mu rinnad ikka sama väikesed nagu siis kui olin väike tüdruk. Nii ebaaus, et mehed saavad trenni teha ja kohe lihased kasvavad. Mina ei saa ju midagi teha. Oleksid siis puusad vähemalt kumeramad. Selle asemel jooksis puusa alt hoopis veel üks kole arm mööda külge üles. Päris masendav tuju tuli selle peale. Loputasin seebi maha, läksin ära oma tuppa ja otse teki alla magama.

Tüdruk varjudest


Kujutle, et näed halba und. See pole lihtsalt halb uni, vaid kõige kohutavam painaja. Kujutle, et oled alla langenud kohutavast trepist kõige hirmsamasse maailma ja ükskõik, mis valiku sa siin langetad, toob see kaasa ainult hullema. See on ikka see sama maailm, kus viibisid enne, aga samas ei ole ka. Kõik on muutunud. Väljapääsu ei ole, on ainult hirm ja meeleheide. Meelimattev äng. Kuidas ma siia sattusin? Kuidas ma veel selle heaks teen? Kõik, mida sa teed on vale. Sa tahad pääseda. Põgeneda ja end kusagile ära peita. Ükskõik mida, kui see ainult mööda läheks ja kõik oleks jälle nii nagu enne. Aga see ei lähe mööda, vaid tuleb Sulle järgi ükskõik kuhu sa end peidad. 

Ma olen ikka veel nõrk. Nii kohutavalt nõrk. Vähemalt teist päeva järjest vedelen voodis. Ma olen pimedusest päästetud, aga mille jaoks? Mužarim elab minus edasi, seda nad ei hävitanud. Mõnes mõttes on praegune veel kohutavam kui enne. Kuni olin varjudes, olin abitu ja alistatud. Tegin, mida pidin. Nüüd on mind üles äratatud ja minu silmad lahti rebitud, et jõllitaksin seda, mille olen korda saatnud. 

Ärkasin õlevoodis üleeile hommikul. Üheks sekundiks... Üheks väga lühikeseks sekundiks tundus, et see oli minu voodi Mummimarus ja et kõik see, mis viimase aasta jooksul aset on leidnud, oli vaid kohutav uni. Et kohe hõikab ema hääl mulle: "Tirts! Ärka üles! Pudru on laual!" Selle asemel oli mu kõrval tülgastava välimusega sant. Ta istus ratastoolis, tema nahk kestendas ja koljust turritas välja peotäis juhtmeid. 

Peagi sain tuttavaks ka teistega. Oleg, Lucas, Jents. Vana saabas. Kumahelk Süvalaanest. Ja Vidrik. Vidrik oli ainuke, kelle kohaolek mu elujõudu lõkkele puhus. Killuke vanast elust. Vähemalt keegi oli Mustade Tasujate päevilt alles ja senini õigel rajal. Sain peagi selgeks, et katsumustega oli Vidrikust sirgunud tõeline rüütel. Mäletan kui ta oli alles naljakas viril ja lohakas mees, keda ma ei usaldanuks enda kukrutki hoidma. Nüüd juhtis ta Valgeid Tasujaid, kelle selja taga oli terve vägi Mužarimi vaenlasi.

Hak, too ratastoolis sant, oli mulle tõeliseks pinnuks silmas. Ta suhtus minusse kui väikesesse tüdrukusse, kes vajab tema hoolt. Kas väikesed tüdrukud juhivad tihti põrgudeemoneid veristusretkedele? Kas nad kummitavad tihti hämaral metsaserval ja kiimlevad abitute hirmu järele? Kas nad sunnivad isa armistama nürida noaga omaenese last? Mu keha võis olla noor, aga minu vaim.. see, mis oli minu sees.. Hakil polnud aimugi.

Kumahelk oli haldjadaam Süvalaanest. Ta oli inspiratsioon. Valge mitte ainult oma hinges vaid ka väljast. Igaüks, kes temast tänaval mööda jalutas, võis seda näha. Alati kui Kumahelgi pilku tabasin, tundsin enda pärast häbi. Kui vaid kõik Tasujad temasarnased oleksid. Mužarimil poleks lootustki. 

Oleg ja Lucas olid omaette tüübid. Nendega tundsin end justkui samma perre kuuluvat. Mõlemad neist olid oma sihtidelt meiega samal rajal, aga kandsid endas samas ka hämarust. Justnagu mina. Kumahelk ja Hak mõistsid neid tihti selle eest hukka. Nemad ei tea, mis tunne see on. Kuidas võidelda kurjuse vastu väega, mida Sa kunagi palunud ei ole. Kuidas võtta vastu otsuseid, kui valida on vaid halva ja veel halvema vahel.

Jents jättis mulle kõige praktilisema mulje sellest seltskonnast. Tema kohta oli raske öelda hea või halb. Ta tegi seda, mis oli vaja teha ja jutul lõpp. Ei mingit filosoofilist mõtisklust hea ja kurja olemuse üle. Ainult omad ja vaenlased. 

Ja siis muidugi see Vana Saabas. Mehe kohta, kes eelistas end pigem varjudesse peita kui vaenlasele vastu astuda, oli ta küll valesse kohta sattunud. Ta oli viisakas, kuid laisk, ja proovis oma lihtsa suhtumisega toimunust justkui üle olla. Aga mina nägin sügavamale. Ta tundis ennast kehvasti. Väga kehvasti. Oleg, tema endine parim semu, oli Saapast Deigoni tõttu lahku kasvanud ja Kumahelgi leer oli tema jaoks kõrk ning liialt tõsine. Ma imestasin, miks ta juba jalga polnud lasknud.

Mu pea oli liiga paks kõigest, mis juhtunud ja sündmused nii olevikus kui minevikus veel hägused. Ma teadsin, mida tegin, kui ratsanikke juhtisin. Ma valetan, kui ütlen, et ei nautinud seda. Ühel hetkel jalutas meie maale seltskond, kaasas kaks Halaniidide sarve. Varandus, mida terve Mužarim jahtis, jalutas lihtsalt, ilma et ma midagi oleks tegema pidanud, minu õuele. Ma ei suutnud oma õnne uskuda. Kui tänulik suur isand oleks. Kui see oli lõks, millega Tasujad mind endi juurde tahtsid meelitada, toimis see laitmatult. Ma ei kahtlustanud nende hingeheadust. Ei aimanud, et Valged Tasujad ei ole seesama seltskond, kellest olin lahku läinud Velsgradi hämaras keldris.

Oma julguse ja oskusega peletasid nad Mužarimi minu hingest ja tõid mu siia kosuma. See on küla nimega Linda. Selle elanikud on hirmul. Hirmul, et kõkutav tüdrukdeemon tuleb nende lapsi röövima. Ja ometi annab kõrtsipreili mulle hommikul tasuta kosutavat suvikõrvitsahautist. Kui ta ainult teaks.

Vidrik ütles, et niipea, kui jaksan liikuda, läheme edasi. Oleme teel Suureristi külla, kus peaksime kohtuma teiste Valgete Tasujatega. Täna õhtul veel taastun ja homme asume teele.

Kohtumine Tirtsuga


Õhtupimeduses saabusime tagasi Sinilinnusesse. Veetsime öö Kuuendas Vankris ja hommikul marssisid Vidrik ja Jents ülalinna uudist teatama. Sinilinnuse naaberküla saatus oli härradele üleval piisavalt huvitav, et neid sisse lubada. Mina nautisin juba viiendat kruusi mõdu ning olin jõudnud kitarrigi ära häälestada, kui nad lõpuks tagasi jõudsid.

Rikkurite seas oli troonil üks daam nimega Liina. See Liina oli veetnud palju aega voodis ühe härraga, kes käis nimega Kamberlain. Kui emandapreili Kätlin linnast lahkus, siis jättis ta oma parima äranägemise järgi linnaelu juhtima tollesamuse Kamberlaini. Härra Kamberlain leidis aga vangide rahutuste käigus oma otsa. Felsburgi seaduste järgi sai temaga voodit jaganud Liina uueks käskijaks, kuigi sellest loost oli puudu see väike asjaolu, et nendesamade seaduste järgi oleksid nad pidanud ka kiriku ees olema paari heitnud. Seda Liina ja Kamberlain teinud ei olnud. Näis, et sõdureid ja ülalinna elanikke see väike puudujääk kuigipalju ei häirinud.

Igal juhul tulid Vidrik ja Jents tagasi selliste nägudega, nagu oleksid just sidruni alla neelanud. Nagu nad teada said, siis see Liina leidis, et praegune olukord on kõige parem, mis üldse olla saab ega ihalenud mingit muutust. Talle sobis see väga hästi, et all-linn oma elu iseseisvalt korraldab ja rünnaku korral ülalinna kaitsva puhvrina toimib. Ülalinn oli hästi kindlustatud ja nälgivat pööblit nad oma kivimüüride ja treenitud valvuritega väga ei kartnud. Toiduvarudest piisas neile sügise lõpuni kindlalt, aga all-linnaga jagades võis nälg juba varasuvel näpistama hakata. Ehk siis jah, Liina ei kujutanud ettegi, kuidas saaks olukord veel parem olla, kui see, mis parasjagu valitseb.

Meie ja all-linn muidugi seda meelt ei olnud. Võtsime uued mõdud ette ja hakkasime plaani hauduma. Küll oli alles erinevaid taktikaid laual. Variant oli pööbel organiseerida ja ülalinn jõuga ära võtta. Oli lugusid ühest vanast peidetud koopast, mis ülalinna otse metsaga ühendas. Läbi käis isegi vana jutt ühest sortsust, kes siinmail kunagi elanud ja kelle tornist legendi järgi tänaseni võlurelvi võis leida. Kumahelk ja Vidrik seisid aga raudselt diplomaatilisema lahenduse taga.

Vahepeal käisime õues jalutamas, et jalad päris ära ei sureks, aga muidu istusime õhtuni välja laua taga ja meisterdasime oma plaane. Kui mina järgmisel lõunal üles sain, kostus väljast juba rõõmuhõiskeid ja pillimängu. Valged Tasujad olid asja üheainsa teguderohke hommikuga jutti ajanud. Mina ei tea, kes seal täpselt kellele altkäemaksu maksis ja kes keda mingite seadustega ähvardas, aga igal juhul pääsesid Vidrik, Hak ja Kumahelk kokkusaamisele ühe seersant Karminiga, kes oli üks Liinale alluva vahtkonna vahejuhtidest. Kolmekesi õnnestus neil seersant Karminile selgeks teha, et praegu valitud suund ei saa ülalinnale hästi lõppeda ja puistasid suhkruks juurde veel lubaduse seersant Karmin uueks Sinilinnuse valitsejaks teha. Seersandile alluvad mehed said siis kokku aetud ja nendega koos Liina kui ebaseaduslik valitseja vahi alla võetud. Teised seersandid saadi võimuvahetusega samuti nõusse. Nii oligi, et lõunaks olid ülalinna väravad jälle valla ja vili voolas vankritäitena alllinna.

Vidrikul, kellel oli Kadakatammest valitsemiskogemus juba olemas, aitas uut süsteemi üles ehitada, korraldada toitlustust ja kaitset ning vaatas üle, keda vaja ametilt ülendada ja keda mitte. Minule tähendas see julgelt paar päeva vaba aega.

Käisime Olegiga linna peal erinevaid kõrtse proovimas ja kohalikega tutvust sobitamas. See oli õige elu, need paar päeva. Üks tüdruk, Terje oli tema nimi, see jäi mulle eriti meelde. Too oli nii vaimustatud minu kitarrimängust, et silmad läksid kohe põlema, kui mõne kodumaa viisi kuuldavale lasin. Ta õpetas uue tantsu mulle selgeks. Jänesekäpa polka. Oi, kuidas ta seda tantsu armastas. Ja ega ma kehv õpilane pole, sain sammu kiiresti selgeks ja siis muudkui keerutasime. Tore tüdruk oli see Terje.

Lõpuks sai puhkus läbi. Järgmine peatus pidi olema Suureristi küla. See oli siit umbes nädala teekond. Sealt Suureristist olime saanud viimase teate teistelt Valgetelt Tasujatelt – Delooralt ja ülejäänud kambalt. Ühtlasi pidi sealkandis olema miski mees, kes Olegi sõnul võis teada üht-teist Deigonist ja ehk isegi kultusest pääsemisest. Ainult üks jama oli selle teekonnaga. Metsad linna ümber olid aina varjulisemaks muutunud. Isegi linnaservalt oli näha, et metsa all paks udu püsib. Kuidagi ei kippunud sinna enam ronima. Pakkusin välja ka, et ootaks ehk õige veidi, aga lõpuks jõudis enamus meist ikka üksmeelele, et tuleb see teekond ette võtta. Korjasin oma kraami kõrtsitoast kokku, sidusin kotti ja viskasin selle üle õla. Oligi minek.

Jõudsime juba linnaväravateni, kui selgus, et me ei lähe üksi. Üks seersantidest oli kokku ajanud salga sõdureid, kellega minna sellesse külla, kust olime kõik need surnud leidnud. Ta tahtis need korralikult maha matta. Leidis vist, et see pole õige asi need inimesed sinna niisama vedelema jätta. Õige kah.

Esialgu oli küll tunne, et maru turvaline on selliselt minna, kõik soldatid ümber. Tegelikult ikka väga turvaline ei olnud, kui sinna metsa pärale jõudsime. Udu oli nii paks, et ülejärgmist meest enda ees enam õieti ei näinud. Isegi valgus oli kuhugi kadunud. Mingil hetkel hakkasime metsavahelt hääli kuulma. Ja mitte meeldivaid.

Meil oli oma teooria, et see on meie Julia, kes siin seda kõike korraldab. Kohalikud olid ennist väitnud, et ühed saatanlikud ratsanikud siinmail inimesi kimbutavad ja et üks deemonlik tüdruk seda salka juhib. Selline tüdruk, kes verd valades naerda kõkutab ja ohvritel noaga suu kõrvuni lõikab. Tirts oli alati olnud rõõmsameelne tüdruk ja see oleks Mužarimile paslik viis tüdruku elurõõm perversseks sadismiks moondada.

Tirts.. Enne Tirtsu ei teadnud mina sellest Mužarimi loost midagi. Polnuks ma tol ööl, pimedas Velsgradi linnas, sellesama kaustiku otsa sattunud, ei teaks ma sellest siiani. Alguses polnud ma sugugi veendunud, et kogu jutt mingi tobe nali pole, aga kui natuke aega hiljem Aleksandrit ja teisi oma silmaga nägin oli selge, et see on sama seltskond, mis seal kaustiku vahel olnud fotodel. Kõige rohkem kogu selle kausta vahel olnud materjalist pugeski mulle see hinge, mis Tirtsust saanud oli. Kohutav saatus sellisele ilmsüütule tallekesele nagu ta oli. Nii et Tirtsuga kohtumist ma ei kartnud. Võis isegi öelda, et tema jaoks ma seda kõike tegingi. Mužarim või mitte, midagi pidi selle tüdruku südamest alles olema ja paganama au oleks olnud kohata selle uurimustöö algupärast autorit.

Lõpuks jõudsime külla kohale. Majade vahel oli tunne tiba parem kui metsas, nagu poleks varjudel siin nii palju väge. Hak arvas, et see võis tulla küla keskel olevast kirikupaigast. Sel hetkel mõtlesin järsku välja, kuidas see muutus Sinilinnuse metsas nii kiiresti toimuda sai – nimelt muutust ei toimunudki. Mets oli selline olnud kogu aeg. See paganama Magnar kandis endas aga nii palju Deigoni jõudu, et see meist Mužarimi eemal hoidis. Kui Magnar läks, siis tõttas Mužarim tühimikku täitma. Tõtt-öelda olime seda kõik tundnud, kui peale Magnari matmist Sinilinnusesse naasime. Miski siin metsas oli meid juba siis katsunud endasse haarata.

Aitasime külarahva maha matta nii kiiresti kui saime. Magasime ja töötasime vahetustes. Sellist hetke, kus labidad mulda poleks peksnud selle öö jooksul polnud. Sinilinnuse ainuke preester oli meiega kaasas ja aitas talituse läbi viia. Kui kõik ühel pool, jätsime süngete olude taustal seersandiga hüvasti. Nemad said tagasi koju, meie pressisime sügavamale. Vidrik lootis, et juhib meid metsast läbi Suureristi külla, kust lootsime ülejäänud Valged Tasujad leida.

Kes teab, kaua me edasi pressisime, enne kui ebamäärased hääled metsasügavuses hakkasid selgelt mullas sumpavat kabjaplaginat meenutama. Niipea, kui seda kuulsime tardusime paigale. Ma ei tea, mida me mõtlesime, kui lootsime sellest metsast läbi tungida. Kõik need lood sellest põrgulikust ratsaväest varjude metsas.. Nüüd oli igal juhul hilja.

„Kuidas me siit kõige kiiremini välja saame?“ küsis metsaalust äreval pilgul mõõtev Vidrik Hakilt. „Põhja minnes,“ vastas ratastoolis küborg masinlikult. „Tempo! Tempo!“ karjus Vidrik. Jooksime nii kuidas jaksasime, aga see oli rohkem paanika, kui läbimõeldud plaan. Nad olid ju hobustel, meie jala. Mägedeni pidi olema kümme kilomeetrit, võib-olla kakskümmend. Polnud võimalust, et me nii kaua suudame. See oli üks paras mõttetus, leidsin ma, ja jätsin jooksmise. „Saabas!“ hõikas Kumahelk oma kajaval häälel, „Tule!“. Vastasin, et minge. Mulle aitas jooksmisest. Ma ju ei pidavat enda sõnul Tirtsu kartma. Kumahelk vaatas korra teiste jooksjate ja siis minu poole. Haldjaneid hingas sügavalt välja, rahunes silmnähtavalt ja sammus kindlal sammul minu kõrvale. Ühekaupa jäid seisma ka teised ja pöördusid tagasi meie poole.

Olin näinud, kuidas eelmised Tasujad proovisid Iirise hinge Mužarimist puhastada. Kuigi nemad seda üritades otsa said, tõestasid nad, et see on võimalik. Oli võimalik Iirisel ja küllap on võimalik Tirtsulgi. Olgu ma neetud, kui Julia hinge põrgulistele jätan ja ise sääred teen. Seekord mitte. Noh Tirts, tule.

Ohver Deigonile



Jents tõstis pikemalt mõtlemata ammu ja vabastas päästiku. Nool vihises otse kübarakandja rinna suunas ja purunes kokkupõrkel klõbisedes pilbasteks. See oli minu jaoks viimane kartul potti. Ma ei jäänud seda vaatama. Pöörasin selja ja andsin päkkadele tuld. Mõned jändrikud eemal leidsin ümber kukkunud kuusejuraka, mis oli langedes rebinud kaasa suure mätta mulda. Pugesin juurte vahele peitu ja jäin ootama.

Metsaalune oli hõikeid täis. Püss kaikus ja taevas hakkas müristama kõu. Keegi jooksis minu peidiku kõrvalt mööda, aga mina oma pead välja ei pistnud. Hoidsin hingegi kinni. Nüüd kostus kusagilt vali veemühin, nagu oleks kusagil olnud kosk, mida ma enne ei kuulnud. Seejärel vaikus. 

Ootasin hetke, ootasin kaks. Märul oli läbi. Pugesin juurika alt välja, pühkisin mulla särgilt ja hiilisin puu-puu haaval tagasi jõe suunas. Lõpuks märkasin Kumahelki. Kui silm juba tema üles korjas, märkasin ka kõiki teisi tema kõrval. Oleg istus sambla peal ja lõõtsutas, Haki tool püsis tardunult jõekaldal ja teised kas vaidlesid millegi üle või toetusid jõu taastamiseks puude najale. Ma ei tea miks, aga millegi pärast jäi mulle sel hetkel silma see linane hall kleit, mida Kumahelk kandis. Mõtlesin, et kes iganes teine seda kannaks, oleks see lihtsalt üks tükk halli riiet, aga Kumahelk kandis seda graatsiaga, mis pani tolle kleidi paistma kui mingi imelise kunstiteose. Kumahelgis oli ikka laanlast tükk maad rohkem kui inimest.

"Kõik korras?" küsisin lähemale liikudes ja sain peamiselt jaatavad vastused, kuigi Oleg ühmas käega metsa alla. Pöörasin pilgu osutatud suunas ja nägin seal elutut keha. Laibal polnud alles silmi ega kõrvu, nende asemele jäänud süvendikest mulksus välja verd. Jässakas keha ja kiilakas pea andsid mulle siiski vihje ja kui olin teised jõe ääres seisjad üle lugenud, sain kinnitust, et langenu oli Harbir. Nimetu Saatkonna preester ja lõksumeister. Ainult Ahera oli neist veel elus. Vaatasin Jentsi ja Lucase poole, kes kurnatusest kokku varisenud Aherat turgutasid. On alles kahepalgelisus, eks? Paar tundi tagasi oli Magnar pöördunud Deigoni poole ja nüüd lamasid Nimetu Saatkonna liikmed surnutena. Meie istusime Ahera kõrval ja teesklesime, et see oli juhus.

Mužarimi preestriga oli olnud selline lugu, et Lucas, Oleg ja Magnar meelitasid ta jõe äärde, kus nad Deigoni väge kasutades kübarakandja minema peletasid. Taas oli Deigon meie elud päästnud. Naljakas, et ma end kuigi tänulikult ei tundnud. 

Oleg pigistas peos Halaniidide sarve. Harbir oli selle eest võidelnud, kui Mužarimi vägi tema ajud ülekeenud ploomikompotina õhku lasi. Nüüd oli meil kaks sarve. Pagana juhhei. Ma oleks need vahetanud kahe klaasi viski vastu. 

Miks kirevase päralt ei võinud me anda oma sarve Nimetule Saatkonnale, patsutada neile õlale ja soovida edu võitluses Mužarimi vastu? Kes kurat ütles, et vaid meie selleks õiged töölised olime?

Jäime laagrisse.  Alles mitu tundi peale lahingut märkasin, et Magnar hoiab enda kätt imelikult. Ta varukas paistis pooleldi tühi olevat. Mõni hetk hiljem selgus hind, mida ta Deigoni abi eest pidi maksma. Pressisin küsimustega peale, kuni Magnar mulle seda, mida teised juba näinud olid, lõpuks näitas. Vasaku käe asemel sirgus tema õlast välja kämblapikkune uim.

Jäime jõe äärde laagrisse. Peale puhkust kõmpisime tagasi Süvalaane suunas. Järgmised paar päeva möödusid suuremate sündmusteta. Turgutasime vaimselt armistatud Aherat ja jätsime hüvasti laanlastega. Oleg käis viimast korda jalutamas oma haldjaneiuga ja sai lõpuks kingituse ka haldjate emand Kesaõielt. Kingituseks oli särav medaljon läbipaistva kiviga keskel. Ka Kumahelgi ema külvas meid enne lahkumist kingitustega üle ja palus kindlasti tulevikus teda taas külastada. 

Mingil hetkel pääsesin üksinda jalutama ja tegin käigu Haki maja juurde. Kummaline asi on see elu. Sellises majas sirguda ja haldjate keskel üles kasvada ning naasta siia ühel päeval sellisena nagu Hak.

Ma olen oma elu jooksul näinud igasugu inimesi. Ma tunnen ära, kui näen kedagi, kes tahab head aga ei oska enam õigeid lahendusi vastu võtta. Olime pannud enda elud kaalule, et Mužarimile vastu saada, aga nagu Inamise ja teiste pealt õpitud sai, ei piisa sellest, et keegi tahab head teha, sa pead ka oskama head teha. Ja nii nagu mina nägin jäi sellest oskusest päris palju puudu. Deigon ja kõik see muu jamps.. Ma ei pane seda ühelegi neist halvaks, et nad Deigonikummardajate ridadesse astusid - sellega nad päästsid ju meie elud. Ei, mind torgib hoopis see, mis pärast on saanud. See Deigon pole karvavõrdki parem kui Mužarim ja niipea kui sellest neetud Metsaranna külast tulema saime oleks meie eesmärk number üks pidanud olema Deigoni teenistusest vabanemine. Ja see polnud üksnes Lucase, Magnari ja Olegi vastutus, me kõik oleks pidanud sellega tegelema ja neid sellega aitama. Peaksime praegugi ainult sellega tegelema ja kõik muud eesmärgid ootele seadma. Me ei saa minna Mužarimi vastu, kui oleme ise samapalju põrgulised kui Mužarim.

Sellised mõtted läbi mõeldud jõudsin otsusele, et mina nende Tasujatega ei jää. See rong kihutas otse kuristiku suunas ja ükski peale minu ei teinud sellest välja. Hommikul, kui teekonnaks kotte pakiti ja valmistuti Süvalaant seljataha jätma, tegin oma otsuse teatavaks. Ütlesin, et oli tore matk, aga mina jään siia. Nagu arvata, vaidlesid nad alguses vastu. Lõpuks oli Oleg see, kes mind ümber veenis. Ta kutsus mind teistest eraldi ja küsis otse, et milles asi on. Ma pole ka suu peale kukkunud ja rääkisin talle oma murest. Ta vandus mulle sealsamas, et esimene asi, millega nad nüüd tegelema hakkavad on Deigoni teenistusest vabanemine. Mis mul ikka selle peale vastata. Meest sõnast, härga sarvest. Otsustasin semu uskuda.

Jätsime Süvalaane seljataha. Kurk kuivas viski järele, aga sellel rohelusel polnud iseenesest viga midagi. Võttis meil paar päeva kuni lõpuks jõudsime tagasi inimeste maale. Esimene märk sellest oli metsa eksinud lihunik nimega Jens. Mingid seiklejad olid ta metsa meelitanud ja siin nuiaga pähe andnud ja maha jätnud. Jätkasime tagasiteed koos ja otse loomulikult sattusime peale neile samadele seiklejatele, kes Jensile ülekohut teinud olid. Aga mitte lihtsalt ei sattunud otsa, vaid sattusime peale, kuidas nende kamp parasjagu kahe metsakuradiga rinda pistis. Tõmbasime relvad ja liitusime taplusega. Me ikka andsime metsakuraditele, aga see Jens pani kohe neid seiklejaid tümitama. Lõpuks vedelesid nii metsakuradid kui seiklejad siruli maas, ainult üks oli jooksu pääsenud. Meie lihunik tegi kibekiirelt haavatutele otsad ja lõikas nende ninamehel munadki maha.

Ahera ei saanud teada, et olime osaliselt süüdi Nimetu Saatkonna hukus, aga ta näis midagi kahtlustavat. Kogu nende kamp oli meid alati pidanud Mužarimiga liiga sinapeal olevateks ja see laipade kallal jõhkrutsemine, mida, tõsi küll, meie läbi ei viinud, kuid siiski vahele segamata pealt vaatasime, oli Aherale viimane piisk. Ta saatis meie poole sõimuvalingu ja kihutas üksi edasi linna suunas, kuni lihunik laipu tühjaks tuulas ja saaki meilegi jagada pakkus. Natuke aega hiljem jätkasime teed linna poole.

Metsaservalt välja astudes vaatas meile järsku, pauhti, vastu see kivimüüridega inimeste linn nimega Sinilinnus. Kaugelt vaadates uhke linn, kuid kõik mehed olid sõtta ära viidud. Ainult naised, lapsed ja vanurid askeldasid majade vahel. Paljud majapidamised olid räämas ja karjusid töötegijate järele.

Kohapeal selgus, et see pole kaugeltki ainuke häda, mis Sinilinnusele osaks on saanud. Mõni aeg peale seda, kui emand Kätlin oli kõik mehed sõtta minema viinud, oli kuningas Bormanilt saabunud käsk teha nii-öelda kergema klassi kurjategijatest, kes vangis istuvad, samuti sõdurid ja need rindele appi saata. Selle asemel olid vangid aga asunud oma kaaslasi vabastama, kuni tänavad lokkasid rüüstavatest kurjategijatest. Emand oli küll mõned valvurid linnarahu valvama jätnud, aga nende jõud sadadest vangidest üle ei käinud. Selle asemel sulgesid valvurid end ülalinna ja jäid kaitsema seal elavat jõukamat liinnarahvast. All-linnas, kus enamik elasid, olid pooled naised vägistatud ja sahvrid tühjaks tehtud, enne kui vangid lõpuks linnast lahkusid, kartes, et emand võib mingi hetk tagasi tulnud. Ülalinn oli aga siiamaani kinni ja kedagi üles ei lastud. Sellest polekski nii hullu olnud, kui need ülemised rikkurid kogu linna toiduvaru enda istumise all poleks hoidnud.  Linnarahvas polnud nälga jäämisest kaugel.

Isegi see polnud veel kohalike jamade lõpp. Nimelt oli miski jama toimumas ka metsas. Ühendus välismaailmaga oli Sinilinnusel täiesti läbi lõigatud. Ükski teeline polnud juba nädalaid linna jõudnud, katkenud oli ka kirjatuvide vahendatud ühendus. Mis kõhus päris keerama pani, oli kuuldus, et ka ükski linnast lahkunud uudistaja enam metsast naasnud polnud.

Olime lootnud siin Nikolase ja teiste Idakantsist teele asunud Valgete Tasujatega kohtuda, aga neist polnud haisugi. Ilmselt oli nende puudumine seotud sellega, misiganes metsades toimus ja Sinilinnuse ülejäänud ilmast ära eraldas. Vidrik otsustas, et nii või teisiti ei saa me Sinilinnuse olukorda niisama jätta.

Kõik see halbade uudiste laviin pani mu pea valutama. Maandusin kõrtsis nimega Kuues Vanker. Kõrtsiproua oli seal selline sõbralik ohtra kehaga tädi, kes naeris palju ja kõva häälega. Viskit neil muidugi polnud, aga vähemalt sain mõduga kurku kasta. Seal kõrtsus kohtusin jälle Aheraga. Minuga oli neiu päris sõbralik, see, et meie kamp talle ei istunud, oli pigem mõne teise poisi süü. Ta jutustas, et tal on linnas rikkad sugulased perenimega Punaroosid ja et ta jääb nüüd mõneks ajaks linna. Rakendab enda tohtrioskusi kohalike peal ja aitab kuidas suudab. Mingi nädal aega läks vist mööda, enne kui kuulsime pooljuhuslikult, et see Punarooside pere aeti tegelikult vangide mässu ajal mõõga otsa ja nende majad olid koos perega maha põletatud. Ehk see vintske tüdruk oli kusagil paadi all elanud, aga oli liiga uhke, et meilt abi küsida. Siukse iseloomuga see Ahera oligi.

Aga tõttan endast ette. Sain kõrtsis vaevalt õhtuni olla, kui Vidrik kamba kokku ajas ja teatas, et nüüd on rännakule minek. Põrutame ise järgmise külani ja siis tuleme tagasi. Kuna keegi ei tea, miks ühendust järgmise külaga pole või mis seal juhtunud on, siis arvas Vidrik, et selle teadmine võib olla piisav, et ülalinna aadlikute uudishimu äratada ja kokkusaamisele pääseda. Mina ikka lootsin, et võtame paar päeva aja maha enne kui edasi tormame, aga kes siis minu mõtteid kuulda võttis.

Hommikul andsime kõrtsiprouale raha panti ja laenasime hobused koos vankriga. Retk pidi tulema paaripäevane. Sinna minnes tee peal midagi hullu ei juhtunudki. Ainuke veider asi, mida juba siis tähele panin: silmapiiril paistis mets olevat alati kuidagi tumedam, kui siin meie ümber. Ei teadnud, kas silmad petavad või käivadki need asjad siinkandis selliselt ja ei tahtnud lollina ka paista, et pärima hakkaksin. Igal juhul jõudsime külla ja kõik oli maha põletatud. Ainult tossavad vrakid ja kärsanud laibad.

Kallis info küla kohta käes, pöördusime tagasi linna poole. Ühe ropsuga kohale ei jõudnud ja pidime ööseks metsa laagrisse jääma.

Sel öösel läks üks jama lahti. Neetud Deigoni silmis kõige kõrgemal seisev Magnar hakkas öösel midagi korraldama. Ma nägin sel öösel koos teistega üht ja sama und, ainult, et see polnud päris uni vaid rohkem nagu mingi teine koht võõras maailmas, kuhu me magamise ajal sattusime. See paistis nagu kogu Iirise krempel otsast peale, ainult et seekord olin mina ka sees, mitte ei istunud kõrval, kui teised oma hingede eest võitlesid. Seda on pisut keeruline seletada, aga enne uinumist täitsid meie pead nägemused Magnarist ja tema hääl mantrana süngeid loitse lausumas. See oli selline koht, kus polnud üldse mingit kahtlust, et mees oli Deigoniga jälle uue leppe teinud. No seal unenäomaailmas me ikka päriselt pidime hammas hamba vastu võitlema mingite deemonitega ja kui veri välja tõmmati, siis hakkas päriselt ka veri voolama.

Me olime õnneks visad ja pressisime end kõigist katsumustest läbi, kuni hommik kätte jõudis ja painajalikust unest oma telkides ärkasime. Paar segadushetke võis olla, aga üldiselt oli kindel värk, mis nüüd teha tuleb. Tormasime vankris maganud Magnari juurde, et vana kinni siduda. Too proovis veel plehku ka panna, aga oli goblinitega peetud lahingust veel liiga vigane, et meie eest kaugele joosta oleks jaksanud. Väänasime ta pikali ja sidusime käed-jalad kinni. Isegi Lucas ja Oleg aitasid meid selle jamaga. Sel hetkel näis, et oli ikka vahe sees, kes kummardas Deigonit kohustusest ja kes oli enda hinge päriselt ära andnud.

Toppisime Magnari suu ka täis, et ta ei saaks mingeid palvusi kuuldavale lasta. Jents veel korra proovis Magnari suud vabastada, aga niipea kui see juhtus, hakkas habemik Deigoni nime röökima ja suu sai kiiresti jälle täis topitud. Aru saada, et meil oli keeruline olukord. Linna ei julenud sellist tuua, neab seal kõikide hinged ära. Sõpra siia kinniseotult maha jätta ei tundunud samuti õige, rääkimata sellest, et meist mõrvareid oleks olnud, kes abitu kaaslase niisama ära veristanuks. Ja ometi midagi pidi tegema.

Lõpuks Oleg ütles, et läheb Magnariga kahekesi ja vestab veidi juttu. Jõle kahtlane näis siuke lahendus mulle alguses. Aga noh, teistpidi võis arvata, et teisel Deigonijüngril vast kõige ohutum on Magnariga neid asju arutada. Nii siis oli, et läksid sinna kahekesi metsa. Natuke aega olid ära ja siis Oleg tuli tagasi. Magnarit ei tulnud.

Tont teab, mis neil seal täpselt juhtus, aga Magnar oli surnud mis surnud. Mõtled küll, et mees on reetur ja väärib karistust, aga siis on ta ühtäkki surnud ja näe - süda läheb kohe härdaks. Kuidagi ei saanud Magnarist halba mõelda enam. Raisk, isegi kahju oli ausalt öeldes.

Kaevasime haua ja lasime Magnari sisse. Mõned sõnad said loetud. Lucas rääkis Magnarist ja kahetses, et mehe elutee selliselt lõppes, Kumahelk luges midagi kaunikõlalist haldjate keeles. Ainult Haki viimased sõnad Magnarile kandsid süüdistavat tooni. Need jäid mulle lausa mälusse: "Meil teekond pikk, vaid lõpp on üllas. Igal sammul meil kurat seest mädanevaid pirukaid pakub. Näljast nõrkenud hing kergelt vaid välist ilu näeb ja varsti teistelegi väidab: ei ole maitselgi midagi viga". Kõige lõpuks astus haua servale minu semu Oleg ja võttis kaelast selle kauni ehte, mille haldjaemand talle kinkinud oli. Hoidis seda medaljoni paar hetke peos ja lasi siis hauda kukkuda. Isegi mina ei julenud enam küsida, miks nii. Mulle oli mulje jäänud, et see kivi pidi meid kurja eest kaitsma.

Nii et jah, Magnar oli surnud. Tegi ta selle Deigoni heaks mis ta tegi, aga nüüd näis ta rahulik. Ja noh, ütleme nii, et kõige viimasel hetkel oli ta tegelikult kahetsenud ja sellepärast ta oma elu andiski.