MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Valgekoja lahing

Nüüd läheb lahti. Väljas puhuti just häirepasunat ja kõik kolistavad mõõkade ja kilpidega tänavate peal ringi. Vihma peksab taevast alla ja välk põrutab nii, et maa väriseb. Nendest võivad saada minu viimased read. Kohe võtan oma pistoda ja liitun teistega. Ma ei kahetse midagi! Ma armastan Sind emme, ma armastan Sind issi! Hoidke Mummimaru!

VÕIT!!!!! JEWSSSSSSSSSSS!!  JIIPPIIIIII!! Ära tegime!!!!!!!!!!

Okei, mina tegelikult ei teinud eriti midagi. Me ootasime Hakiga tagapool Valgekoja lossi ees, kui Mužarimi väed müüride peale pressisid. Praegu istume kõrtsis ja joogid voolavad ojadena. Kahjuks muidugi osad said surma lahingu käigus, aga natuke lohutab, et hukkunuid polnud palju. Vidrik juba askeldab kusagil, et neile kangelase matuseid korraldada, sest see üksus, kes surma sai, see pani tõesti vingelt. Nad tapsid lugude järgi oma pool tosinat Kondimuljurit ära, enne kui otsa said ja need Kondimuljurid on suuremad kui meie puukuur Mummimarus.

Hak on ka koos oma armastusega Kumahelgi vastu saanud uskumatu jõu Mužarimi üle. Kõik sõdurid jutustavad sellest, kuidas viimaseid jäänuseid Mužarimi väest mitte ei tapetud, vaid kuidas Hak need püha jõuga tagasi valgusesse tõi. Need deemonid ja ebardid muutusid kõik tagasi inimesteks, kes nad kunagi, enne pimedusse langemist, olid olnud. Valgete Tasujate nimi on siin kõigi huulil. Kõik teavad täpselt, kes me oleme, meile tehakse jooke välja ja jutustatakse legende. See on nii änksa, ma oleks nagu rokkstaar, aga veel tähtsam, sest mind teavad vanainimesed ka. Ja kui Impeerias oleks praegu demokraatia, siis Vidrik saaks vist kohe Felsburgi kuningaks :)

Uskumatu, et Mužarimi väe purustasime. Oleks veel Vanaisa ka nendega olnud, olekski kogu lugu siin lõppenud. Vanaisa aga kükitab oma lossis arvatavasti. Ega nüüd pole muud, kui sinna lossi minna ja tõbras võlla tõmmata. Või mida iganes  me tegema peame, et Mužarimist vabaneda. Nüüd ma usun, et võime temast jagu saada. Võit! Võit! Võit!

No tere jälle, märkmik. Paar päeva on nüüd võidust mööda läinud ja pole jõudnud siia eriti midagi kirjutada. Taastume kõik lahingust ja ootame sõnumit isand Markanilt, et teada saada, kuidas tal Surnumanajaga läks. Üks asi siiski on: Hak avastas, et kunagi iidsetel aegadel, kui Mužarim esimest korda alistati - noh nende Inglikuninga sarvedega - siis see toimus just siinsamas paigas, kus praegu Valgekoda asub. Mingi varemed nendest aegadest, kuigi mitte päris nii vanad, nagu see muistne lahing, on linna all siiani alles. Kuna meil muud paremat teha pole, siis läheme ajaviiteks ja kolistame seal natuke ringi. Äkki leiab midagi huvitavat :P

Hetk enne lahingut


Eilne pidu oli jama. Teistel tundus lõbus olevat, aga mina ei suutnud ennast kuidagi lainele saada. Ei leidnud seda energiat, millega minna võõrastega juttu puhuma, jook pani pea ringi käima, aga ei teinud lõbusaks ja ükski poiss, kellele kavalalt silma vaatasin, mind tantsima ei kutsunud. Kas on mu käsi tõesti nii jube, et ma enam üldse ilus välja ei näe? Või olen oma loomuselt nii palju muutunud, et enam kellelegi huvi ei paku? Ärkasin hommikul võõra telgi kõrval õues pori sees. Süda on paha, pea lõhub ja kõik tundub ilma igasuguse mõtteta. Miks pingutada.. milleks see kõik.. Oeh.. olen vankri peal ja veereme vaikselt põhja poole Valgekotta. Emand Kätlini vägi peaks meile päeva pärast järele jõudma.

Lõuna kätte jõudmisega paranes meeleolu natuke. Hak tuli minuga juttu rääkima. Vestlesime kaugetest kohtades ja sellest, milline oli Felsburg enne sõda. Need mäed ja need teed, mis siin ümber.. see oleks üks igavesti vahva koht niisama rändamiseks ja uudistamiseks. Oleks see neetud sõda juba ühel pool. 

Oleme jõudnud sügavale Taevamägedesse. Ilm on tuuline, valgust matab hämar pilvemass ja kauguses müriseb kõhedusttekitav kõu. Mužarim on vist lähedal. Viimane tõus läks päris napilt ja oleks meil mõni keskmine vanker olnud, ei pruukinuks see vastu pidada. Hetkel peame pausi, kuna Jents, Vidrik ja Hak märkasid eespool üksikut rändurit ja räägivad temaga nüüd juttu. Meie jälgime kaugemalt. 

Selgus, et tegemist oli päkapikuga. Ostsime talt mõned kaunid kalliskivid ja jätkame nüüd oma teekonda Valgekoja suunas. Hak lubab, et teekond ei tohiks pikk olla.

Jõudsime kohale ja maandusime kohalikku kõrtsi. Heidame puhkama ja läheme homme esimese asjana Valgekoja isand Markaniga kohtuma.

Uus hommik. Väljas on endiselt õõvastavalt hämar. Sellise ilmaga pole mingit isu lahingusse astuda. Mõelda vaid, et päris ehtne lahing ei jää enam kaugele. Käest olen juba ilma, mis hullemat ikka juhtuda saab. Nüüd Markani juurde.

Täitsa jama värk! Kirjutan neid ridu praegu vangikongist! Totter on see isand Markan ikka - lasi mind, Olegi ja Haki kongidesse heita, kuna kanname endas Mužarimi väge. Ta kartis, et kriitilisel hetkel võib vägi meie üle võimust saada. Kas tõesti peame siin kükitama, kuni meie sõbrad üksi Felsburgi kaitsevad? Oota, keegi tuleb!

See oli Hak, koos Kumahelgi ja teistega. Tulid meid vaatama, et näha, kas meil ikka kõik korras on. Kuidas saab kõik korras olla, kui me kongis kinni oleme? Samas, keda ma ikka petan. Osa minust on rahul, et ma lahingus relva ei pea tõstma. Ise ma sellest otsusest ei taganeks, aga kui valik ära võetakse, siis mõnes mõttes tunnen kergendust küll.

Päris igav on siin. Kaua võib möödas olla? Pool päeva? Päev? Kaks? Kas lahing on varsti?

Ikka konutame ja passime tühja.

No lõpuks tulid teised jälle külla. Isand Markan oli lahkunud surnumanaja koda vallutama ja emand Kätlin koos Vidrikuga jäeti Valgekoja eest vastutama. Hak korraldas, et mind vanglast kirikusse viidaks. Selle otsuse vastu ei saa mul küll midagi olla. Aga enne kui siia kirikusse jõudsin, juhtus veel midagi. Meie kongide juurde marssis üks sinises keebis mees, kelles tundsime ära Deigoni preestri. Ta oli kohutavalt ülbe ja nõudis Olegi vabastamist kongist. Vidrik, kes tavaliselt kellelgi endale pähe astuda ei lase, käitus seekord aga hoopis teisiti kui olen harjunud ja lubas preestril Oleg kaasa võtta. Õues liitus preestri ja Olegiga ka Lucas ja siis läksid nad kolmekesi linna kõrval olnud tiigi juurde ja sukeldusid selle sügavusse. Prrrr, kui peaks ise sellise külmaga ujuma minema. Aga Deigoni kummardajad vist vett siis ei karda. Igal juhul jäid nemad sinna vee alla ja mina istun nüüd siin kirikuruumis arestis. Parem siin kui kongis.

Mulle toodi linna pealt uudiseid, et Oleg ja Lucas olid tagasi ning salapärane preester läinud oma teed. Kes teab, mida nad seal kõik kokku leppisid, aga igal juhul olid nad mingi rituaali teinud. Hak kinnitas, et Oleg ja Lucas olid peale oma viimast suplust saanud Mužarimi jõust puhtaks. 

Veel üks suur uudis! Ma ei hakka seda kirjagi panema, aga täna õhtul saab üks suur sündmus toimuma! Mitte lihtsalt suur, vaid maru nunnu ja kipa! Miski, mida ma siit elus oodanud ei oleks!

Ja oligi nii! Nüüd kõik juubeldavad ja tähistavad. Kumahelk ja Hak, kes olid üksteisega esimesest päevast kokku hoidnud, kogusid meid kõiki kokku ja vahetasid maailma kõige ilusamaid armastusvandeid. Hak rääkis, kuidas Kumahelk oli alates esimesest hetkest olnud tema valgus ja kuidas nende taaskohtumine Läänesadamas oli rõõmsaim päev ning kuidas ei loe homne ega eilne, vaid ainult see, mis neil praegu on. Ausõna, Kumahelgil kerkisid pisarad silmadesse ja mina ei suutnud selle peale üldse end vaos hoida ja pisarad nirisesid pidurdamatult üle põskede. Nii uskumatult ilus oli see, et ma ei oska kuidagi siia oma tundeid kirjagi panna. Oh oleks Luulekahur veel meiega, siis tema aitaks. Siis lausus oma kauneimad sõnad Kumahelk ja mina ei oska iial nii ilusaid asju öelda. Mul pole mõtet isegi püüda. Kui sõnad öeldud, panid nad üksteisele sõrme sõrmused ja siis tuli Vidrik hiiglamasuure lillekimbuga. Paistab, et nüüd läheb pulmapeoks!

Ollenn jubba natuke võjtnud, aga hread tuudised ei loope - Hak ja teaside otrsitasid, et minad pole vaja enam kuinni hoida. Nadd usaldavad, et mna suudan Mužarimi ahvatkysele vastu seista. See udsaldus annab müulle jõudu. Elgau Valged Tasujad! Tlue ainuklt, Mužakas.. me oleme valmi!


Lahinguplaan

Hommikul otsustas Vidrik, et Kanin ja Püston saadetakse külast välja eluaegse keeluga tagasi tulla. Kanin on sellise kurja ja karmi näoga vanaonu, nagu oleks ta mõni karm sõjaväelane, mistõttu arvasin, et ta hakkab kõva häälega karjuma selle kõige peale, aga tegelikult võttis ta karistuse sirge seljaga vastu. Õige kah, emand Kätlin oleks selle kindlasti karmimalt lahendanud.

Jätkame teekonda Valgekoja suunas.

Õhtu käes, jõudsime just Ristikülje külla. Küla müürid oli pooleldi põlenud, sest nagu teada saime, oli emand Kätlin just nende müüride all napilt nädal aega tagasi purustanud mustad ratsanikud. Ma ei tunne selle üle heameelt, et nad siin otsa said. Meil oli oma side ja osa minust tunneb, et kui mina oleks neid endiselt juhtinud, siis poleks me emand Kätlini sugusele iial kaot.. aga ajan need mõtted minema. Parem kui me siia pikalt ei jää.

Hommik käes ja pakime juba asju. Valgekoda ootab!

Jõudsime Ristikülje külla. See on viimane paik enne Valgekoda. Siia on kogu emand Kätlini sõjavägi enda telgid püsti pannud. Otsisime endale telgiplatsi, pesime end puhtaks ja valmistume nüüd emandaga kokku saama.

Küll see oli alles põnev kohtumine! Jõudsime just tagasi oma telki ja panen siia nüüd kirja, mis me arutasime.

Emand Kätlin kaitses siin Valgekotta viivat teed, et Surnumanaja ei saaks Valgekoja külje alla marssida ja Mužarimi vägedega pealetungis ühineda. Samal ajal saadeti aga suured voorud mägiküladest saabuvaid põgenikke mööda teed Sinilinnuse poole, et neid Mužarimi eest kaitsta, kui eesolevas lahingus kõige hullem peaks juhtuma. 

Alustuseks jutustasime talle kõigest, mis Sinilinnuses tema eemalviibimise ajal juhtunud oli. Alates vangide mässust kuni selleni, kuidas me näljahäda ära hoidsime. Jutu käigus astusime ühe paraja ämbri sisse. Täitsa ilustamata, isegi õhinal, rääkisime, kuidas võimul olnud Kamberlain vangide mässus surma sai, misjärel tema voodisoojendaja Liina käsuõiguse omandas. Nüüd tuli aga välja, et emand Kätlin oli Kamberlaini pidanud enda peatseks kaasaks. Oh seda mõrvarlikku pilku ja meie häbist punaseid nägusid. Ta rahunes, kui kuulis, et Liina istub tornis kinni ja ootab emanda kohtumõistmist. Jutu lõpuks olime ära teeninud emanda suure lugupidamise oma tegude eest. Eriti sinapeale sai ta Vidriku ja Jentsiga.

Sõjaplaanide juurde tagasi tulles juhtisime emanda tähelepanu tõsiasjale, et Surnumanaja ja tema kooljate vägi ei vaja liikumiseks teid, kuna neil pole vaja vankreid, millega toitu ja muud eluks vajalikku kaasas vedada. Sellega emand ise arvestanud ei olnud. Kooljaväe teedega mittepiirnevad liikumisvõimalused muutsid emanda tugipunkti strateegiliselt mõttetuks, kuna kooljad said sellest lihtsalt kaarega mööda lonkida - vägitükk, mida ükski ratsioone vajav armee ei suudaks.

Jents tuli välja aga plaaniga, mille kohaselt võiks emand Kätlin marssida Valgekoda kaitsma. Valgekoja enda sõjamehed, kes on tuntud oma tugevate ja kiirete põhjamaa ratsude poolest, võiksid aga võtta suuna Transvaari koja poole, mis hoiab enamust Surnumanaja väest. Kui ratsanikud sinnapoole kihutaksid, ei tohiks Transvaaril olla enam mingit tahtmist Valgekoja suunda tulla, kuna koja kaotamine tähendaks ka tema väe kaotamist. Tõenäoliselt pööraks ta otsa ringi ja annaks endast kõik, et jõuda enda kodu kaitsma. See tähendaks, et Valgekoda ei pea enam muretsema, kust nurgast kooljate vägi nende õue peale võiks hiilida. Ja kui läheks eriti hästi, jõuaksid ratsanikud hoolimata Transvaari ponnistustest kohale enne ning purustaksid koja, lõpetades Surnumanaja hirmuteod Felsburgis lõplikult.

Emand Kätlin oli meie kavalusest hämmingus ja saatis sedamaid käskjalad laiali. Meie mõnuleme nüüd oma telgis ja sätime vaikselt magama. Hak loeb meile veel palvusi peale, et kuri meid ei ahvatleks. Mingi veider muusika segab seda palvust. Lähen uurin korra asja.

Tohoh! Timmi on Suureristile saabunud! Mustlasrahvast ja kääbikuid täis karavan on jälle meiega! Nüüd alles läheb pidu lahti. Mis ma siia ikka pikalt kirjutan, muusika, poisid ja vein ootavad! Ah jaa, see kiire uudis Timmilt, et lääne pool on sõda läbi - kuningas Borman purustas Keepide Gildi ja Varagi! Seda rohkem põhjust tähistada ja panna pidu pidu pidu!!!!!!!!!! Homseni!