MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Teekond Felsburgi

Üsna kohe, kui koopasse sisse jõudsime, leidis Hak salakäigu. Asi polnud selles, et keegi siit varem salateid otsinud poleks, vaid lihtsalt mitte keegi teine maailmas ei oska Felsburgiini keelt lugeda ja vihje käigu leidmiseks oli graveeritud ajal, mil siinmail just seda keelt räägiti. Kahjuks ei saanud mina kaasa minna, kuna nõidus lubas siseneda vaid kuuel inimesel. Teised läksid juba sisse, mina ootan neid nüüd siin käigu suu juures.

Seal all hakkas igav ja tulin üles ära. Uskumatu, mis ilm siin on! Päike särab üle kiirgavvalgete lumenõlvade ja ümberringi kõrguvad kaljud, taustaks selgesinine taevas. Alles eile oli siin raju ja pimedus. Mõelda vaid - meie purustasime Mužarimi väed ja tundub, et sellel oli mõju isegi ilma üle. Meie tegime seda! Meie tõime päikese pilve tagant välja! Ja seda sõna otsese mõttes.. Vau. Nüüd istun kõrtsis ja joon kakaod, kuni teised tagasi tulevad.

Nonii! Asjad on jälle huvitavamaks läinud. Teised leidsid alt koobastest säilmed vanast leppest, mis ühendab päkapikud ja inimesed sõjalisse liitu Mužarimi vastu. Ühtlasi olid seal juhtnöörid päkapikkude leidmiseks. Samal ajal oleme saanud aga palve isand Markanilt, et minna üle Valgevälja Vanaisa lossi uurima. Kuningas Borman saatis meile aga kirja, millega nõudis meie otsekohest saabumist Felsburgi linna. Emand Kätlinilt saime aga teada, et samal ajal kutsub kuningas kõiki teisi kokku Vildu külla, et arutada seal järgmiste sammude üle Mužarimi vastases sõjas. Maru kahtlane, et selline üritus välja kuulutatakse ja meid sinna ei kutsuta.

Oleme juba tükk aega vaielnud, kelle sõna kuulda võtta ja mis oleks kõige mõistlikum samm edasi. 

Otsustatud! Pärast kõikide valikute pikka kaalumist otsustasime jääda truuks kuningale ja alluda tema käsule ilmuda Felsburgi, kuid saadame samal ajal osad Valgetest Tasujatest (Fridrichi, Nikolase, Skiili ja Vana Saapa) siiski koos emandaga Vildu külla. Mina jäin Felsburgi gruppi. Asume juba homme hommikul teele. 

Meie grupp sai endale hobused, kuna meil oli käsk nii kiiresti kui võimalik Felsburgi jõuda. Praegu peame lõunat ja eemal paistab juba madal metsaviirg. Mäed jäävad peagi selja taha.

Teine rännakupäev. Hobustega lähevad kilomeetrid nii ruttu! Kuidas me üldse ilma nendeta hakkama saime? 

Leidsime tee pealt röövlite ohvriks langenud rändajad. Matsime nende surnukehad. Teekond jätkus tujutult.

Õhtu käes, väljas juba pime. Jõudsime äsja Künkakülje külla. Siit järgmine on juba Kadakatamme. Ma pole seal ise käinud, kuid Vidrik ja teised on mulle Kadakatammest nii palju rääkinud. Suurele osale Valgetest Tasujatest on see väike külake kodu. Tahaks juba seal olla :)

Künkakülje on ka päris tore küla. Kõrtsimees tegi meile joogid välja ja seda veel enne kui ta teada sai, kes me oleme. Nüüd Deloora laulab siin ilusalt ja meie puhkame pikast päevast. 

Väike jama sattus meie aeda. Oleg avastas, et üks kohalik nilbitsev jorss pakub müüa ööd haldjaga. Oleg aimas kohe, et see ei saa õige asi olla, kuna tema arvates ei tegeleks haldjas iial enda müümisega. Seega on siin ilmselt üks vangistatud laanlane! Oleg maksis raha ära ja läks kaasa, meie hiilime neile metsavahel järgi. 

Nad jõudsid ühe majani, mille õuel on silt Oinamäe Võõrastemaja. Oleg astub just praegu koos nilbikuga ukse poole.

Ossaraks, kakluseks läks! Võõrastemajas on mingid kaagid, kes ei tahtnud Olegi ega tema paarilist sisse lasta ja sõimasid neid päris vastikult. Oleg haukus aga vastu ja siis nad kõik tulid õue ja see tüüp, kes ukse peal oli proovis Olegile tappa anda, kuid sai ise päris korralikult. Selle bande ninamehele avaldas Olegi tegu muljet ja nüüd läksid nad kõik koos sisse.

Mis meie siin nüüd teeme?