MUSTAND

Algmaterjalid Julia Spasiitzili bakalaureusetööks:
"Mužarimi Pärimus".

Kokkuvõte

"Eks aeg näitab, mis sellest kõigest saab." See oli nende märkmete viimane lause väga pikka aega. Viisteist aastat pole ma siia ühtegi rida juurde kirjutanud. Nüüd, lõpuks, tekkis mul tunne, et need materjalid pole lõplikud, kui kirja pole pandud seda, kuidas ma nüüd, tagantjärgi, neid sündmusi näen.

Pärast Mužarim hävitamist riputasime Tasujate keebid nagidesse ja saatsime vennaskonna laiali. Vähemalt seniks, kuni Mužarim peaks ükskord naasma. Meie ise jäime Deigoni teenistusse. Varjulistel öödel hõikasime Deigoni võõrakõlalisi palveid merelainete suunas ja päeval levitasime varjatult tema usku. 

Meie kahtlused Vildu osas osutusid õigeks - kuningas Borman ei olnud aadlikuid mitte sellepärast sinna kokku kutsunud, et haududa plaani Mužarimi vastu, vaid hoopis selleks, et nad kõik võlla riputada. Kuningas oli käinud imperaatorile kaebamas, kirjeldades talle värvikalt, kuidas hulk isandaid olid keeldunud tema sõjakutsele vastamast ja Keepide Gildi vastu relva tõstmast. Sellest, et need isandad keeldusid kodusõtta tulemast eesmärgiga alistada Mužarim, kuningas imperaatorile ei kõssanud. Ta sai imperaatori allkirjaga käsud kõigi sõtta mitteilmunud isandate hukkamiseks ja tuhandeid impeeriumi korravalvajaid juhuks, kui mõnel isandal mässumeelne tuju peaks olema. Isand Toran, isand Divius, isand Markan, emand Kätlin.. nad kõik õõtsusid köie otsas, kuna olid kuulda võtnud Valgeid Tasujaid. Vidrik küll lohutas, et see oli kuninga alatu käitumine, mitte Valgete Tasujate teod, mis meie liitlased võllaroaks saatis, kuid tema sõnad kõlasid tühjalt.

Vidrik kogus mõned aastad materjale ja saabus ühel päeval imperaatori õuele, kaasas kõik, mis vaja, et näidata tema kõrgeaususele tegelikke sündmusi Felsburgi kodusõja ajal. Ajaloolased hakkasid seda nimetama Käpikute Sõjaks, kuna kõigi osapoolte peamine pingutus oli läinud erapooletute mõjutamiseks - justnagu oleksid kõik vähegi võimu kandnud isikud Felsburgis olnud käpiknukud paari üksiku tülitseja sõrmede otsas. Kui imperaatorile tõde selgeks sai, andis ta käsu Felsburgi kuningas ametist vabastada ning määras Vidriku tema asemel Felsburgi juhtima.

Peale seda tõusid Deigoni ootused meie suhtes veelgi. Olegist ja Lucasest said Felsburgi peapiiskopid. Pere pere haaval kasvatasime me päevasel ajal Deigoni järgijate hulka, tuues talle samal öösel ohvriks neid, kes olid tema usust keeldunud. Mul polnud enam mingit jõudu selle kõige vastu võidelda ja hingetu masinana tegin kõike, mida mul kästi. 

Kuid siis ühel päeval liigutas miski mu hinges. Nägin eemal kedagi, kes sütitas minus lootuseleegi. Need olid Hak ja Kumahelk. Langesin nuttes Kumahelgi kaela, kes mu pead silitas ja lubas, et kõik saab korda. Hakist tema kõrval oli sirgunud kahel jalal sirge seljaga laanlane, keda kutsuti Kõuesäraks. Laanlaste vägi ja Haki vankumatu püsimine õilsuse rajal olid taastanud tema muserdatud hinge ning ühes sellega oli paranenud ka vana sandi keha. Esimest korda nägin silmaga seda ilu, mida Kumahelk oli Haki vaadates tundnud oma hingega.

Kumahelk võttis mu käekõrvale ja viis mu Olegi juurde, paludes talt minu vabastamist Deigoni preesterkonnast. Ma pidin andma vande, et ei räägi kellelegi Deigoni kultusest ja Kumahelk pidi lubama, et jätab häirimata ühe küla, mida ta oli plaaninud Deigoni rüppe langemisest päästa. Seejärel Oleg nõustus ja nädal aega hiljem olin üle piiri, rongi peal Uus-Moskvasse.

Ma avaldasin oma lõputöö järgmisel aastal ja sain stipendiumi kõige vingema bakalaureusetöö eest sellel aastal. Kasutasin neid rahasid, et lasta arstidel kokku panna elektrooniline käsi. Taas kord sain tunda end tervikuna.

Siis võtsin suuna Mummimarusse. Rongijaamas kohtusin issi ja emmega. Isegi Durjev, minu poiss-sõber lapsepõlvest, oli mulle vastu tulnud. Ma elasin ikka kõiksugu seiklusi ja tundeid läbi selle aja jooksul, kui ma Felsburgis Tasujatega rändasin, aga nii head meelt, nagu sel hetkel seal rongijaamas oma koduküla ja pere nähes.. nii südant peksma panevat ülevoolavat õnne polnud ma kõigi nende seikluste jooksul kordagi kogenud. Sel hetkel teadsin: siin on minu kodu; siin on paik, kuhu ma kuulun.

Ja mis ajendas mind nüüd, viisteist aastat hiljem, neid ridu lõpuni kirjutama? See oli eilne õhtu.

Kui olin pool aastat Mummimarus taastunud, hakkas seiklemine ja ajakirjandus mind uuesti linnatänavatele vedama ja ülejäänud aastad olen töötanud väga eduka uuriva ajakirjanikuna. Ma ei karda enam ühtegi ohtu, mida võõral territooriumil viibimine, karm kohtuotsus või kellegi kuri koer kaasa võib tuua. See kõik on naljanumber selle kõrval, mida kogesin koos Tasujatega. See kartmatus on end ära tasunud ja kogu Velsgradi oblastis pole ajakirjanikku, kes mulle konkurentsi suudaks pakkuda.

Ühe suurkorporatsiooni salajasi rahastamisi uurides kuulsin aga täiesti juhuslikult ühest majakavahist, kes oli mulle kahtlaseslt tuttava kirjeldusega. Istusin eile õhtupoolikul oma mootorratta selga ja sõitsin selle majaka õuele. Kui ta mulle alguses pika halli habeme ja küüru vajunud seljaga vastu tuli ei tahtnud teda äragi tunda, aga tema teadis kohe, kes ma olen. "Tirts!" hõikas ta kähiseval häälel, nägu rõõmust säramas. "Vana Saabas!" vastasin talle ja kallistasin teda tugevasti. Küll ta oli alles vanaks jäänud.

Majakas, mille vahiks Vana Saabas hakanud oli, oli tõepoolest ilus. Tal oli siin oma väike elamine koos kahe kassi ja koeraga. Isegi aiandusega oli ta vaikselt tegelema hakanud ja akende all püüdsid pilku kaunid kollased tulbid. Muidugi polnud ta ka oma kitarrimängu unarusse jätnud. Mis mind kõige rohkem hämmastas, oli see mis ootas köögis.

Ükskõik, mida Sa õpid koolis tõenäosusest, tuleb Su elus hetki, kus see kõik pea peale lendab ja juhtub midagi, mis lihtsalt ei tohiks võimalik olla. See oli üks nendest hetkedest. Felsburgis oleksid nad mulle öelnud, et selle õhtu on korraldanud jumalad, sest kui ma kööki sisse astusin, istusid laua ääres Oleg, Lucas, Kumahelk, Hak ja Vidrik, kes olid kõik saabunud just sellel ühel õhtul vaatama, kuidas Vana Saabas enda pensionipõlve mööda saadab. 

Kui olin esmasest üllatusest üle saanud, jätkasid teised Haki või noh.. uue nimega Kõuesära välimuse imetlemist ja vanade aegade meenutamist. Oleg küsis midagi stiilis, et kui Hakile jalad alla kasvama hakkasid, siis kas need olid alguses hästi lühikesed ja ta paterdas nendega ringi nagu part, mille peale kõik naerma hakkasid. Vana Saabas tõi kapist välja viskipudeli ja valas kõigile klaasitäie. Kuigi olime oma seikluste lõpus läinud eri radasid pidi ja võinuks isegi öelda, et vastaspooltele, siis sellel õhtul naersime ja jutustasime koos nagu poleks midagi juhtunud. Nagu poleks isegi neid viiteteist aastat vahel olnud. 

Ja sel hetkel ma mõistsin. Mõistsin, et selle loo lõpp ei olnud tegelikult ei hea ega ka halb. Sest mida iganes õigeks või valeks pidada, ei muuda see neid aegu, kui istusime koos lõkketule või kõrtsilaua ümber, kui naersime laginal üksteise äparduste üle, kui otsustasime mitte põgeneda, vaid paigale jääda ja külg-külje kõrval võidelda, kui leinasime koos oma langenud kaaslasi või juubeldasime rõõmust peale järjekordse vaenlase mudasse tallamist. Ma mõistsin, et teekond ise oli see, mida ma vanaduspõlves meenutan ja olgu lõpp milline tahes, ei saa miski vägi maailmas võtta mult ära neid üheskoos veedetud hetki, mida ma südamepõhjani nautisin.

Ma tänan Teid, Valged Tasujad, selle vägeva seikluse eest.

Õhtu lõpus

Mu märkmed on juba üle nädala uusi ridu oodanud. Ma kirjutan neid sõnu märjalt mättalt keset üleujutatud metsa. Riitusest, millega astusin Deigoni kultusesse, on möödunud kümme päeva, aga see paistab nii palju kaugemal. Olegi plaan toimis. Kui olime Deigoni omaks võtnud, viisime läbi võika rituaali. Taevast peksis välgunooli ja vihm mürises võidu möirgava tuulega. Järved ja jõed kõikjal Lääne-Felsburgis tõusid üle kallaste. Tundidega oli pool krahvkonda vee all. Järvepõhjast välja müristanud Mužarimi jõud sai üllatuse osaliseks, kui kogu tema olemus veekeeriste vahel mustaks tõrvaks rebiti ja tema deemonite sisemus vetevoogudega lõhki puhuti. Mužarim oli võidetud ja maksma pidime selle eest vaid suure lapi kuiva maad ja mõned õnnetud hinged, kes juhtusid sellel maalapil viibima.

Enne kui saime selle loo lõppenuks lugeda, ootas meid ees veel üks käik. Mužarim saabus meie maailma kaugest Saaremaa nimelisest paigast, kus muistsete inimeste uudishimu sai võitu kainest mõistusest. Seal oli Mužarimi värav siiani avatud ja miski ei takistanud tal vaikselt tagasi tulemast. Pidime minema Saaremaale ja värava lõplikult sulgema.

See ettevõtmine osutus kõige kohutavamaks katsumuseks kogu meie rännakul. Mužarim oli Saaremaal nii tugev, et sõgedus haaras meie meeled juba esimeste hetkedega. Iga kübe tahtejõust, mida olime Mužarimi vastu enda südames kasvatanud, hoidis kümne küünega kinni meie kainest mõistusest ja ometi taarusime hullumeelsuse piiril. Ma kartsin, et seal tuleb minu lõpp. Et kaotan lõplikult kokkupuute reaalsusega. Aga Vidrik astus mu juurde, raputas mind ja lubas, et kaitseb mind, tulgu mis tuleb. See andis mulle jõudu ja me tungisime edasi Mužarimi sügavustesse.

Kui lõpuks Mužarimi füüsilist kuju kohtasime, oli see veel kohutavam, kui olin oodanud. See oli Mužarim, mis polnud veel maapealse eluga harjunud. Tal polnud kuju ega vormi. Ta polnud inimest näinud. See Mužarim oli tuhande suu ja kümne tuhande silmaga kehakujuta painaja, mis röövis meilt Jentsi ja Deloora elud. See oleks võtnud meie kõigi elud, kui Jents poleks kriitilisel hetkel kogu vaenuväe tähelepanu nimme endale tõmmanud ja meile võiduks vajalikke lisasekundeid võitnud. Miks Deloora end lõpus Mužarimmi heitis, jääb mulle saladuseks. Osad meie seast uskusid hiljem, et ta tegi seda meie päästmiseks ja ka tema ohverdus pidurdas Mužarimi jõudu. Minule näis aga, et Deloora loobus võitlemast ja tema langemine Mužarimi sõgedusse oli see, mis sundis teda pea ees kosmilise õuduse sisemusse sööstma.

Nii või teisiti, aga meie jõud jäi peale. Kui me Saaremaalt lahkusime, oli vaenlane  võidetud. Mužarimi ei olnud enam. 

Siin ma nüüd istun ja vaatan eemal askeldavaid Vidrikut, Olegi ja Lucast. Minu kolm viimast järelejäänud kaaslast. Viimaseid Valgeid Tasujaid. Kas Valge on veel sõna, mis meie seltskond kirjeldab? Hirm Deigoni ja tema väe ees kasvab minus iga päevaga.

Eks aeg näitab, mis sellest kõigest saab.  

Lahkarvamused

Kükitame parasjagu võsas ja luurame siit vana torni, kuhu kuninga nõunik Ioin meile teadaolevalt mõne päeva eest tulnud oli. Asi ei näe kuigi hea  välja – torn on orkide poolt üle võetud. Kumahelk käis pilguga torni ümbritsevad jäljed üle ja järeldas, et Ioin ja tema saatjaskond olid siin pahaaimamatult nendesamade orkide ohvriks langenud. Kuna torn oli kunagi koduks dimensioonide vahel rändavatele sõdalasnõidadele, lootis Ioin siit ilmselt leida midagi, mis aitaks sulgeda Dimensioonist tulevad väravad enne, kui Mužarim nendest välja marsib. Igal juhul on olukord kriitiline ja paneme paika sõjaplaani, et..

Vidrik segas mu kirjutamise ära. Ta ütles, et siin pole aega raisata ja peame kohe sisse liikuma. Juba tulen!

Vidriku vägi on suurem, kui oskasin arvata! Marssisime torni sisse ja kui Vidrik teatas uhkel häälel, et oleme Valged Tasujad ja orkidel oleks parem meie vastu mitte oma relvi tõsta, kuulasid nad tema sõna! Orkide pealik käskis oma meestel taanduda ja just praegu arutabki see kohutav rohenahk Virdrikuga torni üleandmise üksikasju. Uskumatu, milline vägi ja maine meiega kaasas käib!

Leidsime orkide kätte jäänud Ioini ja tema saatkonna. Nende seas oli ellujääjaid, kuid Ioin ise oli paraku hukkunud. Jätkame lootusrikkalt tornis luusimist. Igasugune vihje väravate sulgemiseks tuleb meile praegu kasuks.

Leidsime! Siin on noodid lauludele, mille imepärane viis mõjutab dimensiooniväravate võnkeid selliselt, et need kokku varisevad. Ainuke probleem on, et väravad tekivad mõne sajandi jooksul suvalistesse kohtadesse tagasi. Kui sulgeme kõik väravad, lükkame sellega Mužarimi saabumise vaid mõne sajandi edasi. Siis ei ole meil aga enam eelist teada, kustkohast Mužarim välja immitsema hakkab ja kõik väed, mis oleme Mužarimi vastu suure vaevaga ühendanud, on selleks ajaks ammu laiali marssinud. Rääkimata sellest, et me ise oleme vanadusse surnud. Aga siiski – oleksime Felsburgi praeguseks päästnud.

Nüüd käis Hak lauale uue huvitava idee: kõige kaugem dimensioonirebend on Liivakivi lähedal. Praegu on Mužarimi vastu ühendatud sõjasalgad mööda Felsburgi laiali, aga kui sulgeksime kõik väravad peale selle, mis on Liivakivi all, võidaksime endale paar nädalat – piisav aeg, et väed Liivakivi alla kokku koguda ja Mužarimile mõõk käes vastu astuda. Tundub, et tema plaan on Valgetele Tasujatele meelt mööda. Ainult Oleg hoiab veel end tagasi ja paistab ootavat võimalust sõna sekka öelda.

Appikene, mis taktika just lauale käidi. Oleg pakkus välja võimaluse Mužarimi totaalseks hävitamiseks ilma, et peaksime kaotama ainsatki koju igatsevat sõdurit. Deigon! Mužarimi vägi plaanib ju Felsburgi rünnata läbi dimensioonirebendi, mis peitub Felsburgi läheduses ja järve põhjas. Vesi on Deigoni mängumaa. Oleg väitis, et justnagu Magnar oli ohverdanud oma käe, et saada meie käsutusse Nimetu Saatkonna käes olnud Halaniidide sarv, on võimalik ohverdada kõik, mis sellest portaalist läbi tuleb, otse Deigonile. Sellise ohverduse tegemine pole aga niisama ja nõuab Deigoni teenistusse väge, mida tal praegu veel pole. Väge, millesugust kannab endas vaid Valgete Tasujate suur juht Vidrik.

Küll nad nüüd alles kõik vaidlevad! Mina olen päri iga lahendusega, aga kõige enam eelistaksin vast Mužarimi vangistamist. Mis siis, et see vangistus on ajutine, vähemalt päästaksime Felsburgi kurjusest ja kogu maa saaks päikese all õnnelikult edasi elada. Arvestades, kui palju meil on nihu läinud, on see äärmiselt suur võit. Küll me leiame võimaluse, kuidas järgmised põlved Mužarimi vastu võtmiseks ette valmistada.

Ikka veel vaieldakse. Vidrik on nii kahevahel kui üldse olla saab!

Otsustatud! Jentsi sõna sai määravaks. Ta otsustas Deigoni poolt ja koos Olegi ja Lucasega moodustasid nad Valgete Tasujate seast piisavalt suure osakaalu, et Vidrik nende nõu targaks otsustas pidada. Nii, et see saabki teoks. Valgetest Tasujatest saavad Deigoni teenrid.

Kumahelk ja Hak ei suutnud Vidriku otsust uskuda. Nad teatasid otsustavalt, et kui asjad on nii, siis pole neil enam Valgete Tasujate keepidega midagi teha. Nad tagastasid Valgete Tasujate varustuse Vidrikule ja jätsid meiega südamlikult, kuid karmilt, hüvasti. Nad vestlesid meist igaühega eraldi, vandudes, et neil oli au meiega koos seigelda ja nad meenutavad uhkusega tegusid, mida üheskoos korda saatsime, aga sellele rajale nad meiega kaasa ei tule. Kumahelgi lahkumine liigutas mind hingepõhjani. Ta oli alati olnud see, kelle poole vaatasin, kui ei teadnud, milline otsus on õige ja milline vale. Nüüd oli ta lahkumas. Kas oleksin pidanud nendega kaasa minema? Ja Hak.. ta oli mulle alguses Tasujate seast kõige vähem meeldinud, aga aja jooksul ta tõestas end mulle ja tema südamlikud sõnad jõudsid mulle iga kord hinge. Ta oli alati minu pärast mures ja alles lõpu poole julges ta mind üksinda luureretkedele lubada. Kumahelk ja Hak olid nende viimaste kuude jooksul mulle nagu vanemad. Miks just nemad ära pidid minema?

Oli ainult üks Valgete Tasujate seast, keda pidasin neist üllamaks ja suuremaks. See oli Vidrik. Kui Vidrik otsustas, et parim lahendus Mužarimi alistamiseks on Deigon, siis kes olin mina, et tema sõnas kahelda. Vidrik oli ainuke Tasuja, kes oli Mužarimi vastu võidelnud alates sellest esimesest hetkest, kui Tasujad üldse loodi ja kes oli siiani elus, ilma et oleks kordagi sellelt rajalt eksinud. Ta oli ainuke, kes seikles koos minuga ajal, kui Inamis, Luulekahur ja teised veel elus olid. Meie kahekesi olime kõik, kes tõelistest Tasujatest alles olid. Ma olin ühe korra võtnud teise raja kui Vidrik ja see oli viinud mind Mužarimmi. Mitte seekord. Seekord läheme lõpuni. Koos.

Oleg ja Lucas juhtisid meid järve äärde, kus alustasid meie sissepühitsemist Deigonisse. Kui olime põlvili vees, avastasin kerge õõvastusega, et Jents ei liitunud meiega. Selgus, et ta oli juba nädalaid tagasi Deigoni omaks võtnud. Vidrikut see avastus ei kõigutanud. Mužarim pidi hävima ja see, mis hinda maksame meie, polnud talle oluline. Tõmbasime rinna õhku täis ja sukeldusime vetesügavusse.

Vaenlane varjudes

Ega me eriti midagi ei teinudki. Oleg üsna suurel määral lahendas selle probleemi ise ära. No eks me aitasime ka: näiteks Kumahelk luuras hiirekestega, Hak skanneeris silmadega läbi seinte ja nii edasi, aga põhimõtteliselt viisime selle operatsiooni läbi Olegi juhtimisel. Ühel hetkel hiilis ta talliustest välja ja kutsus meid appi magavaid lurjuseid une pealt kinni siduma. Kui see tehtud sai, siis sadasime kogu oma jõuguga joogiruumi sisse. Üllatusmoment oli meie kasuks ja väänasime nad kiiresti maha.

Päästsime sellest majast kaks naist. Üks neist oli sellesama kõrtsi omaniku tütar. Paraku olid nii omanik ise kui tema naine julmurite poolt meie saabumiseks mõrvatud. Teine naine oli haldjatar. Nii räämas laanlast pole ma elades näinud. Teda oli kuude kaupa piinatud ja kiusatud. Kes teab, mis õudusi ta siin täpselt üle pidi elama. Igal juhul päästsime nad vabadusse ja valmistume nüüd kurjategijaid külla kohtu ette viima.

Jõudsime hommiku poole ööd külasse ja selgitasime, kes siin nende kaabakate üle kohut peaks mõistma. Üsna kiiresti tuli välja, et kõik isikud, kes sellega tegeleda võiksid, on sõjas, ja meie ise oleme need, kes siin kõrgeimat võimu kannavad. Arutasime natuke asja omavahel ja otsustasime nad lõpuks külavanema mõisa keldrisse luku taha panna, kuhu nad tema naasmist ootama saavad jääda.

Pean ütlema, et praegu, kui see lugu on meie selja taha jäänud, tunnen end tõeliselt hästi. Me võtsime need paadunud pätid ja sõjajooksikud kinni ilma ühegi tapmiseta. Me tõesti oleme Valged Tasujad suurte tähtedega.

Miski siiski on, mis pisut muret tekitab. See on meie grupi lõhestumin Deigoni üle. Olen otsustanud, et mina selles teemas pooli ei vali. Seetõttu jätsin teistele rääkimata, kui nägin pealt Olegi ja Lucast, kes ühega meie vangidest pikalt juttu puhusid ja pärast kõrtsmikule, kes vangide eest hoolitsema pidi, käsu jätsid see üks vang pärast meie lahkumist vabaks lasta. Oletan, et neil õnnestus see hing oma kultusesse värvata ja tema ülesandeks saab siinsetel aladel Deigoni mõjuvõimu suurendamine.

Meie ülejäänud peatumine Künkaküljel jäi üürikeseks, kuigi hubaseks, ja tegime peale lahkumist võimalikult kiiret tempot. Nüüd jõudsime Kadakatamme külla. Minu silmadele on see küla nagu iga teine - tööjõulised mehed kadunud, naised kurvad ja majad trööstitud - aga paljudele Valgetele Tasujatele on Kadakatamme kodu. 

Tutvusin siis majaga, kus elas Vidrik ja kirikuisaga, kes Haki eest sõjaeelsel ajal hoolitsenud oli. Istusin Nikolase kõrtsis, kus Valgete Tasujate liikmed enne sõda olid koos naernud ja muretult klaase kokku löönud. Käisin isegi läbi sepakojast, mis oli koduks Deloorale ja tema sepast abikaasale. Deloora seisis õue peal nukralt ja vaatas enda kõledat kodu, kus tema mees oli viimati ahjusid kütnud palju kuid tagasi, enne kui ta sõtta kutsuti. Ma olin Kadakatammesse naasmist oodanud põnevusega. Arvasin, et see on koht, kuhu me rõõmsatena tagasi tuleme, kui kõik see kohutav katsumus meie selja taga on. Reaalsuses osutus Kadakatamme aga värvituks paigaks, mis oli sõjast sama kurnatud nagu iga teine küla, millest läbi ratsutasime. Tahan siit minema..

Meie peatumine piirdus mõne tunniga ja nüüd oleme jälle teel. Felsburg on vaid mõne tunni kaugusel.

Oleme Felsburgis! Selle linna suurus ja tohutud müürid, mis seda ümbritsevad, tekitavad minus iga kord aukartust. Eriti nüüd, kui sõda on ümberringi. Need müürid võivad meile veel kasuks tulla. Asjatame natuke linna peal ja suundume siis kuninga nõunik Ioini otsima, kellel pidi meile pakiline teade olema.

Hirmus! Oleme avastanud midagi kohutavat!! Kuidas sai see meil kahe silma vahele jääda?! Oleme ju algusest peale teadnud, et Mužarimi käsilastel on võime kasutada Dimensiooni - Felsburgiga paralleelset varjude maailma. Xerox ise oli sinna sattunud ja isegi mina olin seal käinud, kui Purgatooriumi koobastes kultuseliikmega kokku jooksime! Kuninga nõunik oli avastanud, et Mužarimi väed kasutavad sedasama Dimensiooni, et Felsburgi peale marssida! Arvestades, et vägi asus ilmselt teele samal ajal, kui see, mis pressis Valgekoja müüridele võivad Mužarimi hordid iga hetk müüride taha jõuda!!!

Lähim lõhe meie ja kõrvalmaailma vahel on ju siinsamas, linnast mõne tunni kaugusel metsas! Olime seda paika külastanud peaaegu esimese asjana peale esimest korda Felsburgi saabumist. Dimensioonirebend järve põhjas, kust imbunud jõud olid sõgestanud järveserval elava vanapaari, kes linna pealt hoole alla võetud vaeslastest eineid hakkasid küpsetama. Olime tookord vanapaari tapnud, lapsed päästnud ja maja maha põletanud, aga selle järve, ja kurjuse selle järve põhjas, jätsime unarusse!!

Kuninga nõunik Ioin oli läinud tuhnima vanadesse varemetesse, mis oli kord olnud dimensioonide vahel liikuvate nõidade kojaks. Ta polnud veel naasnud, kuid õnneks oskame talle järele minna. Siin pole aega öömaja otsida. Kõik on kaalul! Teele!