Mäss
Vaenlased osutasid vastupanu, aga meie omad jäid kindlalt peale.Laeva kaaperdamist juhtinud Brisborg alistus. Mäss oli maha surutud.
Brisborg on selline kõhetunud musta habemega vanamees. Tema liitlaseks olnud surnumanaja viskus aga Sultanit ja Xeroxit nähes üle parda ja uppus. See oli päris õõvastav. Mida ta neis nägi?
Vabastasime õige laevakapteni (Simo) tema kongist ja vangistasime sinna Brisborgi ja tema ellu jäänud jüngrid. Simo oli tänulik ja võttis laeva juhtimise uuesti üle. Ülejäänud reisi oli ta meiega väga viisakas ja hoolitsev.
Lõpuks jõudsime sadamasse. Simo korraldas enne väikese tseremoonia ja kinkis meile mõned rõngassärgid ja kaks uhket püstolit. Päris uhke tunne oli.
Sadamal nägime veel meile järgi vaatavat Brisborgi, kes korravalvuritele üle anti.
Läänesadam
Koht kuhu jõudsime, oli Läänesadam. See on veel väiksem küla, kui Verbur. Samas on siin päris nunnu.
Kaalusime kaubakaravani turvamist, et nendega kiiremini Felsburgi jõuda, aga otsustasime, et ei taha tarbetuid riske võtta ja saame homme vähem tähelepanu tõmmates teele asuda.
Ööbisime võõrastemajas, mis oli üsna tühi. Uurisin välja, et siin käib külastajaid vaid paaril korral nädalas. Kaks inimest joogisaalis siiski oli. Keskeast möödas ammukütt Ingo ja teises lauas istuv vene poiss Aleksander. Tegime nendega tutvust ja kuna kõigil oli eesmärk Felsburgi minna, otsustasime paaripäevase rännaku hommikul üheskoos ette võtta.
Mina läksin varem magama, mõned jäid veel poole ööni joogisaali jutustama.
Luulekahur armus võõrastemaja omanikku - daami nimega Selme. Luges talle kogu aeg luuletusi ja värki. Natuke piinlik oli, aga vähemalt ei pidanud meie teda kuulama. Selme ise on umbes kahekümnendate keskpaigas naine, sellise kamandava käed-külge iseloomuga. Kohalikest töötajate käitumisest jäi mulje, et läbi nende lugupidamise on Selme kogu Läänesadama tegelik käskija. Igal juhul paistis ta Luulekahuri katsetest üsna meelitatud olevat. Minu teada peale jalutuskäigu nende vahel siiski midagi ei juhtunud.
Rännak
Asusime hommikul jala teele. Hoidsime väikeste radade peale ja vältisime võõraid.
Selgub, et Ingo on hiljuti erru läinud Impeeria sõjaväelane, kes oli mingi aja teeninud kunagi ka Atšakrini valvurina. Ta tundis metsa nagu oma koduõue, küttis meile toitu ja aitas õhtul okstest varjualuseid ehitada.
Mis Aleksandrisse puutub, siis paistab, et Ronanil on konkurent. See libe sell tikub mulle kogu aeg ligi ja mis seal salata, see meeldib mulle. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et siin kaugel võõral maal mõjub Aleksander nagu tükike kodust Uus-Moskvat.
Ausalt öeldes olen üsna kiindunud kõikidesse oma rännukaaslastesse (mitte selles mõttes!). Kahju ainult, et ühtegi tüdrukut pole, see meeste jutt muutub pika peale päris tüütuks.
Hommikul juhtus imelik lugu - Sultani läheduses ei õnnestunud meil mõne minuti jooksul ühtegi leeki süüdata. Siis oli kõik jälle korras.
Felsburg
Jõudsime kohale! Issand jumal, kui suur Felsburg on. KPRis pole kümnetes tuhandetes linnapopulatsioon suurem asi näitaja, aga seal on meil ju kortermajad! Felsburgi linn ulatub silmapiirini.
Arvasin, et siinkohal läheb meie seltskond lahku. Kuna jahtisime Inamisega aga samu inimesi ja Luulekahur ei tahtnud meid hüljata, jäi vana kamp kokku. Aleksander ja Ingo polnud samuti kusagile kippumas - mõlemad olid siinmail esimest korda ja reisiseltskond oli sobima hakanud.
Leidsime endale sobiva pesa - Faeruni kõrts. Paras urgas, aga see on meiesuguseid seiklejaid täis. Siin on kõigil saladusi ja lobisejaid ei sallita. Madala profiili hoidmine ei saa raske olema. Omanik Faerun on kiila pea ja valge kitsehabemega sõbralik vanamees, kes oli kunagi olnud kuulus seikleja.
Hommikusöögi ajal tutvustas Ingo meid Vidrikuga. Selline pikka kasvu kibestunud mehehakatis. Iseloomu poolest ei paista nad üldse klappivat, ometi on neil mingi ühine teema ajada. Me ei saanudki teada, kustkaudu nad omavahel tuttavad on. Sellest ajast saadik tolkneb see Vidrik meiega igal pool kaasas.
Meie jäljed on liiva jooksnud! Zinur - Verburis mõrvatud Tomi isand ja mees, kes pidi meile paljastama suure saladuse Mužarimi needuse kohta - oli linnavõimude poolt mitu nädalat tagasi hukatud! Väidetavalt oli ta proovinud elusalt matta kedagi Fenela nimelist naist. Too oli vastu hakanud, kuid siiski hukkunud. Proovisime leida tema sõpru, sugulasi või mingitki infot selle salapärase mehe elu kohta, kuid kõik katsed jooksid liiva.
Tegime katset leida kolme laiakübaraga neegri jälgi, aga ka nemad olid kadunud nagu tina tuhka. Ainuke avastus oli, et laiad kübarad iseloomustavad siinmail külajuttude järgi tegutsevat Mužarimi kultust. Jutud selle kultuse kohta olid aga laialivalguvad, vastuolulised ja kokkuvõttes mittemidagiütlevad.
Niidiotsad
Paar päeva on möödunud. Oleme veel lootusrikkad. Seni on meil kolm niidiotsa.
1. Felsburgi linna turvalisuse eest vastutab Pelori nimelist jumalat kummardav templirüütlite organisatsioon nimega Mõõkade Vennaskond. Nende juhiks on Sir Keldron.
Keldroniga kokku saada meil ei õnnestunud, aga saime templiga kokkuleppele, et kui meil õnnestub paljastada kasulikku infot vaesterajoonist regulaarselt kaduvate lastega seotud müsteeriumi suhtes, on nad vastutasuks nõus näitama meile Zinurilt enne vahistamist võetud isiklikke asju.
2. Saime teada ka mehest nimega Joona, kes elab Tammekõiva külas ja oli umbes nädal aega enne meid käinud linna peal Zinuri kohta andmeid küsimas. Ilmselt oli ta midagi teada saanud, sest ühel päeval kiirustas ta kodukülla tagasi sama ootamatult, kui oli siia saabunud. Paraku on sinna külla 5-päeva teekond.
3. See pole tegelikult päris niidiots. Aga meie rahakukrud tühjenevad hirmutaval kiirusel ja süllesadanud pakkumine on ahvatlev. Küünlavihu kindlusest saabunud sinivereline daam nimega Njala valas meie esimesel kohtumisel pisaraid. Naisel on tumedad juuksed, pruunid silmad ja nägu, mis oleks võinud kaunis olla, kui see nii määrdunud ja nutetud poleks olnud. Saime teada, et tema kodukindlust ründasid horogid (mingid koletised ilmselt) ja tema isa koos sõduritega oli sinna lõksu jäänud. Njala oli põgenenud ja külastanud oma isa vasalle, kuid need polnud naisterahva nõudmisi tõsiselt võtnud ja keeldusid saatmast oma vägesid kindlust vabastama.
Njala lubas meile kokku maad ja ilma, kui suudame vasallid ümber veenda ja tema isa päästa. Muuhulgas oli jutt 20 000 kuldmündist! Kui see rublade vastu vahetada, saaksin kaks tuliuut autot osta! Nõustusime Küünlavihu rahvast aitama ja paari päeva pärast vasallidega kohtuma.
Kadunud lapsed
Kuna laste müsteeriumiga tegelemiseks polnud vaja linnast lahkuda, võtsime selle esimesena käsile.
Slummides on päris jube. Kõikjal on kerjused ja paljajalgsed määrdunud lapsed. Küsitlesime inimesi ja tuhnisime läbi linnaosa kõik suuremad majad.
Esimese asjana avastasime, et lapsed kaovad tervete gruppidena, mitte ühekaupa. Ühtlasi on kõik kadunud lapsed olnud tänavakampadesse kuuluvad orvud.
Terve päeva oleme siin tatsanud, jälginud ja rääkinud. Avastanud pole midagi.
Õhtu käes. Ikka tühjad käed.
Taipasime! Põhjus, miks keegi röövijaid näinud pole, on selles, et lapsed lahkuvad siit teiste laste üleskutsel! Ilmselt tegutseb linnaosas 3-4 meelitajat, kes lähenevad kambale ja nad toidu või muu sellisega kaasa meelitavad. Teisi lapsi pole siiani osanud keegi kahtlustada.
Teise päeva õhtuks olime kindlaks teinud laste lahkumise trajektoori. Nad suunduvad linnast välja ja läbi metsade põhja poole.
Plaan
Laste jälg on meil olemas. Öö on käes ja linn kaugel selja taga. Xerox lülitas enda sensorid sisse ja üritame välja uurida kuhu need jäljed meid viivad.
