Küünlavihu

Meenutused

Mõtlesin täna Mummimarust. Mäletan seda hommikut nii selgelt. Maja ümber kõlasid suvised käblikud ja taevas oli selge. Õue täitis klopsimine - isa lõhkus puid. Meie talu uks kägises, kui selle lahti lükkasin. Astusin õueteed pidi edasi. Olin juba hiljaks jäänud kokkusaamisele oma armsamaga. Tema vanaisa pidi meid kalale viima! "Julia!" hõikas ema toast, "Kas Sa jaki võtsid kaasa?" "Emme, suvi on!" hõikasin vastu ja kõndisin edasi.

Olin juba õue pealt välja jõudmas, kui otsustasin hetke ajel aia ääres seisvasse postkasti kiigata. Seal oli kiri! Minule! Võtsin ümbriku ettevaatlikult kätte ja peale mõningast uurimist rebisin selle lahti. Ei suutnud oma silmi uskuda! Kas see oli mingi viga? Seal teatati uhkusega, et olen vastu võetud Uus-Moskva Ülikooli. Sinna saavad vaid parimad ja mina polnud isegi kandideerinud! Kortsutasin selle tagasi postkasti. Viga või mitte, minul polnud ülikooli asja. Olin külakooli äsja lõpetanud ja kihlatud oma armsamaga. Juba kümne aastaselt tehti küla peal nalja, et need lapsed on tulevane abielupaar. Kui õigus neil oli! Nüüd, seitse aastat hiljem, olid meil oma lastele nimedki ette mõeldud.

Ja ometi pikutasin samal õhtul teki all, jõllitades voodilambi valgel kortsus kirja. Järgmisel nädalal selgus, et külakooli õpetajad olid minu koolilõpukirjandi saatnud luba küsimata edasi Uus-Moskvasse, kus seda hinnati ülikoolikoha vääriliseks. Ma ei saanud seda mõtet enam peast. See kasvas nagu suur tamm tillukesest tõrust.

Oli september ja seisin Velsgradi sadamas, valmis minema laevale, mis pidi mind kolmeks aastaks Uus-Moskvasse viima. Kolm aastat ilma oma vanemateta! Ilma Mummimaru koduste seinteta! Ja igavesti ilma oma printsist. Minu otsusest kuuldes tõukas ta mu pisarsilmil eemale. Ta ei mõistnud, miks ma seda teen. Miks hülgan meie ühise unistuse. Lõpuni ei mõistnud ma seda isegi. Embasin oma vanemaid. Ema nuttis, aga isa oli kangem ja silitas mu pead. "Ära lase linnal ennast rikkuda," luges ta mulle sõnad peale. Tundsin klompi kurgus, kuid suutsin end naeratama sundida. Siis pöörasin ümber ja kiirustasin laevale. Ma ei tahtnud enam nutta.

Võiksin täna kodus olla. Mul on piisavalt matrjali, et oma lõputöö ära kaitsta. Olekski kõik. Tagasi Mummimarus. Ometi olen siin. Ma ei suuda Tasujaid hüljata. Mitte seni kuni Mužarimi vari on kasvamas.

Kadunud kaaslased

Terve päeva pärisin linna peal Zinuri kohta. Ei leidnud ainsatki inimest, kellele nimi kasvõi tuttavana kõlaks.

Teine päev jälle edutu.

Kolmas päev. Zinuri kohta ei leidnud midagi, kuid Faeruni kõrtsi naastes, rääkis omanik mulle, et lõuna paiku olid kõrtsis käinud venelased, kes meie kirjeldust jagasid ja kinnivõtmise eest 10 000 rubla lubasid. See pidi olema Sinine Selts - need venelased, kes Sultanit jahivad ja meid Kääriku lähistel korra vangi võtsid. Faerun oli nad kõrtsist välja visanud, aga kes teab, kes lubadust kuulda võis..

Neli päeva möödas. Zinur oli tundmatu!

Viiendal ööl kuulsin kõrvaltoast juttu. Kuna see oli Xeroxi tuba, läksin uksele koputama. Xerox käskis mul oma tuppa tagasi minna. Pikutasin oma voodis ja proovisin kuulata. Ehmatasin end järsku ärkvele - olin tukastama jäänud. Nägin läbi akna öisel tänaval Xeroxit! Ta oli koos kolme laia õlekübarat kandva kujuga kaugemale kiirustamas. Jooksin õue, et neid jälitada. Nad võtsid hobused ja põgenesid linnast idavärava kaudu. Kuhu nad läksid? Mida Xerox plaanib?

Ingot, Ronanit ja Aleksandrit pole ma peale Felsburgi saabumist näinud. Huvitav, kas nad on veel linnas? Kas kohtume nendega veel kunagi? Muretsen Luulekahuri, Inamise, Vidriku ja Sultani pärast. Tasujad. Ehk on nad just praegu kaugel lahingutandril oma elu eest võitlemas.

Keepide Gild

Algab järjekordne päev täis otsinguid.

Õhtu käes. Tühjad käed.

Läbimurre! Olin naasmas Faeruni kõrtsi, kui mind varitseti! Mulle tõmmati kott pähe ja rabati kinni. Proovisin vastupanu osutada ja olen üsna kindel, et vähemalt üks neist pidi koju jõudes jääd sülle laduma, kuid nende jõud käis üle. Viga mulle ei tehtud.

Lõpuks olime kusagil pimedas ruumis, kus mind küsitles üks kaunis mees   naine  inimene. Tal olid heledad juuksed ja pehme hääl. Oli võimatu aru saada, kumbat sugu ta esindas. Igal juhul mõjus tema kehakeel ja üldine maneer erootiliselt. Tema nimi oli Varag.

Varag pinnis mult palju minu kaaslaste ja kavatsuste kohta. Rääkisin talle vähe. Ta osutas seinal rippuvatele piinariistadele, kuid jäin endale kindlaks ja jagasin ainult seda, mida pidasin ohutuks teabeks. Lõpuks teavitas ta mind, et omab infot Zinuri kohta, kuid on nõus seda arutelu jätkama vaid siis, kui rohkem Tasujaid kohal on.

Tundub, et nad arvasid minust ja Tasujatest midagi muud. Alguses näis kõik vihjavat sellele, et neil on plaan mind kustutada. Kui selgitasin, et jahime Mužarimi, leebus ta märgatavalt ja tagasi koju lubati mind ilma peakotita. Astusin tänavale ja nägin enda selja taga suurt uhket hoonet.

Järgmine päev uurisin uhke maja kohta, kus mind hoiti ja sain teada, et see kuulub Keepide Gildile - väidetavalt kangakaupmeeste ühing. Varag on Gildi pealik.

Sõbrad naasevad

Elus! Nad kõik on elus! Jõudsin hilja õhtul kõrtsi ja nägin leti ääres mustas keebis Inamist! Jooksin tema juurde ja hõiskasin rõõmust. Sultan oli ka seal! Nii hea oli neid näha, tuju tõusis lakke. Milline kergendus! Võtsime joogid ja rääkisime juttu.

Selgus, et kõik polnud Küünlavihus siiski sujunud. Võit oli saavutatud kavala ja ootamatu rünnakuga lossi salakäikudest, kuid Luulekahur oli raskelt haavata saanud ja pidi naasma hiljem, koos kaubavankritega. Ühtlasi oli Küünlavihu vabastamise hetkeks üsna tühjaks röövitud ja lubatud 20 000 kuldmündi asemel saime vaid 5000. Siiski - Luulekahur, Inamis, Sultan ja Vidrik said endale kõik tiitlid. Nad on nüüd Küünlavihu Kaitsjad ja selle tõestuseks on neil kõigil küünlasümboliga sõrmused. Nii uhke!
 

Nad jutustasid, et horogid olid olnud umbes nagu orkid. Metslased ja barbarid. Aga seal käitusid nad organiseeritult. Neid oli juhtinud üks laia õlekübaraga mees, kes paraku põgenema pääses. Oleme üsna kindlad, et need kübarakandjad on Mužarimi  kultuse liikmed. Ettevalmistuse järgi oli mu kaaslastele jäänud mulje, et horogid plaanisid sinna end pikalt sisse seada. Piisavalt pikaks, et osutada vastupanu Mõõkade Vennaskonnale - Pelori templirüütlitele, kes oleksid kindlust paari kuu pärast vabastama suundunud.

Rääkisin neile omakorda Xeroxist, Varagist ja Keepide Gildist.

Must palavik

Inamis, Sultan, Vidrik ja Luulekahur olid Küünlavihus viibides saanud kõik külge mingi koleda haiguse, mida nimetatakse mustaks palavikuks. Sultan on paranemas, aga Inamis pidi templis ravil käima. Vidriku olukord näeb ka päris hull välja, kaalume siin, et kas jaksame ka tema templiravi kinni maksta. Luulekahurit vedavad kaubavankrid pole veel linna jõudnud.  Loodame ja ootame.

Veel üks veider vahejuhtum - kõndisime Sultani ja Inamisega inimesi täis linnatänaval, kui järsku kõik need sajad inimesed paigale tardusid ja meid mõned hetked tigedalt jõllitasid. Õhus kostus vaid tuul. Järgmisel hetkel toimetasid kõik oma asju edasi, justkui poleks vahepeal midagi juhtunud. Sisetunne ütleb, et see on märk Mužarimi needuselt, mis Sultanil lasub.

15 000 kuldmünti

Käisime uuel kohtumisel Keepide Gildi juhi Varagiga. Ta teatas, et on nõus jagama infotükikest Zinuri kohta, kui näitame oma lojaalsust kinkides talle 15 000 kuldmünti. Kohutavalt palju raha. Kust me selle saame?

Inamis selgitas välja, et Sir Keldron Pelori templist on samuti Zinuri kohta mingit teavet peidus hoidnud. Ta ei usalda meid, kuna tema püha pilk ei suuda Sultanist muud kui kurja lugeda. Pärast läbirääkimisi jõudis Inamis viia Sir Keldroni seisukohale, et too on nõus oma infot jagama, kui Sultan annetab templile 15 000 kuldmünti. 

Kumma raja valime? Esialgu pole vahet, kuna selline summa on vaid unistus.

Mužarimi taaskehastus

Sultan, kellele vahepeal keelati Pelori templi külastamine, on taas saanud loa seda püha koda väisata. Nüüd istub ta hommikust õhtuni selle raamatukogudes ja tuhnib vanu lugusid ja rituaale, et saada mingitki selgust needuse kohta, mis teda ja Xeroxit vaevab.

Ühel õhtul minu ja Inamisega neid asju arutades, taipas Sultan eneselegi ootamatult, mis temaga toimumas on. Mužarimi hävitamisele pidavat järgnema aastakümnete pikkune õnnistus kogu elule Maal. Aeg ilma sõdade ja mõrvadeta, kus taevas on sinine ja inimesed õndsad. Ometi ei juhtunud midagi sellist, kui nad Atšakrini vanglast põgenedes Mužarimi purustasid. Mis siis, kui Mužarim elab edasi Sultani sees? Ja Xeroxis? Kui Mužarim kasutas neid, et pageda surma ja Atšakrini müüride eest? Ja nüüd on ta unest ärkamas.

Kas siis, kui Sultan sureb, pääseb Mužarim vabadusse? Kas Sinine Selts soovib Sultani vangistamisega hoopis head? Kas nad tahavad korraldada õnnetust, nagu see, mis oli juhtunud Lucindal? Xerox oli ükskord rääkinud, et tema õnnetus leidis aset vahetult peale kokkupuudet Sinise Seltsiga. Ja nüüd paistab veel salapäraseid laia kübaraga tüüpe jaguvat kõikjale, kus hämarad teod sünnivad. Miski on nad liikvele ajanud. Kui ma ainult praegu seda pilti tervikuna näeks..

Plaan

Ega täpselt ei teagi. Raha oleks vaja. Inamis kuulis, et Tammekõiva külas olla nähtud kolme laia kübaraga neegrit. Need on mehed, keda Inamis jahib. Ühtlasi oli Tammekõivast pärit keegi Joona, kes oli enne meid käinud linnas Zinuri kohta uurimas. Ehk läheme sinna.

Tasujad

Lapsed

Olime veel natuke maad läinud, kui Xerox paigale jäi. Teda vaevasid mingisugused mehhaanilised probleemid, mida tal siin Impeerias ilma elektrita raske taastada oli. Ta otsustas tagasi Felsburgi minna, et midagi välja mõelda ja mõned meie seast läksid teda saatma. Jätkasime teekonda metsa koos Inamise, Luulekahuri ja Sultaniga. Ühtlasi oli Sultan kaasa võtnud käputäie karvaseid sõpru tänavatelt, nii et kokku oli meid paras punt.

Mida sügavamale metsa jõuame, seda kõhedamaks olukord muutub. Mis see oli? Kusagilt kostab lapse nuttu! Läheme uurima!

Hääl kadus ja me ei leidnud puude vahelt kedagi. Jätkame teekonda.

Veel mitu korda oleme lapse nuttu kuulnud, aga Sultan hoiatab, et see võib olla trikk meid teelt meelitada. Jätkame mööda rada.

Lõpuks jõudsime mingisuguse majakeseni. See näeb hubane välja, aga midagi on väga valesti. Tunneme kõik seletamatut ebameeldivust. Inamis ja Sultan koos oma pundiga hiilisid metsaserva pidi edasi, aga Luulekahur otsustas uksele koputama minna. Läksin temaga kaasa. Esialgu ei vasta meile keegi.

Avasime ukse ja nägime enda ees vana naist, kes oli taganenud vastu suure, esimest korrust täitva söögisaali tagumist seina ja justkui kaitses meie eest kümmekonda last, kes tema selja taha peitu olid pugenud. Rahustasime ta maha ja selgitasime, et me ei soovi lastele halba, vaid tulime neid päästma. Tädike rahunes. Selleks ajaks oli Sultan ka ukse juurde tulnud ja üheskoos astusime majja sisse. Just sel hetkel kostus aga klirin, kui toa teise otsa juures oleva akna taga luuranud Inamis klaasi lõhkus ja Sultani nime röökis. Karvane pööras ennast ümber napilt hetk enne kui varjudes peitnud narririideid kandev puuderdatud vanamees teda kõliseva nuiaga kuklasse katsus tabada. Mutike sööstis deemonlikul kiirusel Inamise suunas, samal ajal kui Luulekahur ja Sultan narriga silmitsi jäid. Meie õuduseks sööstsid ka lapsed vanapaarile appi. Hirmunult põgenes paar Sultani habemes sõpradest laante suunas.

Lõpuks jäi meie jõud peale. Tõsist viga keegi meie omadest ei saanud. Vanamemm ja tema kaaslasest narr vedelesid surnult, sõgenenud lapsed sidusime kinni.

Maja läbi otsides leidsime palju väikestest inimluudest tehtud mööbliesemeid ja muid jälkusi, mis ma parema meelega kirjeldamata jätan. Kõik viitas sellele, et vanapaar oli lapsi söönud ja aeg-ajalt mõned nõiduse all olevad pägalikud linna uue saagi järele saatnud. Inamis pomises šamaanilauseid ja kõndis käsi väristades maja ümber ringi. Kui ta transist välja tuli, teatas ta, et maja kõrvale jääva järve all on miski suur kurjus. Vanapaar oli tema sõnul võinud kunagi olla tavapärane, kuid järvepõhjast pärit õelus oli nad vähehaaval väärastanud. Oskamata enamat teha, süütasime maja leekidesse ja asusime koduteele.

Kui olime poolel teel tagasi, tõusis päike. Sedamaid ärkasid lapsed oma süngest unest. Nad külvasid meid kallistuste ja musidega üle ega paistnud õudustest kuigi palju mäletavat.

Tagasi linna jõudnud, teatasime oma saavutusest Pelori templisse, mille ülem, Sir Keldron, meid isiklikult vastu võttis. Sultanit ta aga templisse ei lubanud. Proovisime kaaslast süüdistuste eest kaitsta, aga Keldron jäi endale kindlaks - see mees on õelust täis ja kui me temaga veel kaua koos viibime, oleme määratud koos temaga pimedusse langema. Tema mure meie pärast oli siiras ja see hirmutas mind natuke.

Siiski saime tänutäheks loa linnas relvi kanda ja ühtlasi näha Zinurilt hukkamisel ära võetud esemeid. Mehel oli lai kübar, tühi rahakukkur ja tumedast metallist nuga, mis kandsid tema elust rääkivaid sümboleid: raske lapsepõlv, lähedus emaga, vennaskonda astumine, vennaskonna võit pere üle. Huvitav avastus. Eriti kübar, mis vihjab justkui Zinuri enda kuulumisse Mužarimi kultusesse. Aga siin polnud juhtlõngu edasiseks tegevuseks. Sir Keldronist ka suurt abi pole - kohustuste liigsuse all vaaruv Pelori tempel pole veenudunud, et selline kultus üldse olemas on.

Jälle on jälg kadunud.

Tasujad

Veetsime paar päeva linna peal puhates. Ingo, Xerox, Aleksander ja Ronan olid meile kirja jätnud, et läksid isiklikke asju toimetama ja neid pole juba mõnda aega näha olnud. Oleme siin koos Sultani, Inamise, Luulekahuri ja Vidrikuga.

Sultanil tuli ühel päeval mõte, et vältimaks sihi silmist kadumist, võiksime üheskoos anda vande Mužarimi paljastamiseks. Üks mõte viis teiseni ja ühel ööl istusimegi viiekesi vanas mahajäetud veskis. Kõhklesin, kas olen ikka selle kõigega nõus, aga sisimas teadsin, et see otsus on õige. Mõtlesime enda pundile nimegi välja: meist saavad Tasujad! Andsime vande ja tätoveerisime teineteist. See oli niiii valus! Kui ma selle bakatöö eest nüüd veel A-d ei saa, siis ma ei tea..

Ööbisin üks öö Sultani ja Inamisega samas toas ning jäime pimedas enne uinumist pikalt juttu rääkima. Sultan jutustas meile oma endistest kaaslastest Atšakrinis, kellel polnud jagunud õnne sealt eluga välja pääseda. Sain aru, et nende kaaslaste kaotamine jättis mehe hinge sügava haava. Ta tunnistas, et tunneb ennast meie seltsis üle pika aja lootusrikkalt. Mulle tundus, et nägin sel hetkel korraks Sultani tõelist palet. Sügaval sisimas on ka tema lihtsalt inimene, kes tunneb lootust ja hirmu nagu kõik teised. Peale seda arutasime veel pikalt Zinuri, Tomi ja meie edasiste plaanide üle.

Küünlavihu

Raha on meil nüüd praktiliselt otsas.

Ühel hommikul saime kokku Njala Küünlavihuga, kellele olime nädala eest lubanud oma abi tema isa kindluse päästmisel (see, kes meile 20 000 kuldmünti lubas). Njala oli kaasa toonud oma isa vasallid, kellest aga ainult üks oli nõus isandat päästma tulema. Teised naersid meie rünnakuplaani välja ja keeldusid minemast lahingusse, mis nende arvates oli enesetapp. Meie käsutusse sai vasallile kuuluv 25-liikmeline sõjameeste salk.

Minu jalg tegi tätoveerimisest veel valu ja Küünlavihusse oli poole nädala tee. Nende suurte meeste keskel oleks minust lahingus nagunii vähe abi. Seega otsustasin oma kaaslaste sõjakäigu ajaks Felsburgi jääda ja teha mida ma saan Zinuri kohta teabe hankimiseks.

Jätsime linnamüüridel teistega hüvasti. Kardan nende pärast ja loodan, et nad kõik ikka elusalt-tervelt tagasi tulevad.

Plaan

Kuni teised sõjas käivad, kavatsen Felsburgi kasvõi pea peale pöörata. Mingi jälje pidi Zinur endast maha jätma!