Purgatooriumi väravad 4

Tunnen oma naabrit
Viimased abikutsed on koobastesse kokku toonud kõik Tasujad. Meie salgas on üheksa, lisaks mõned Sultani kodutud vennad Felsburgi tänavatelt.

Ohuga silmitsi seistes paljastuvad mitmete minu kaaslaste tõelised palged. Leian end usaldamas meie sünge olekuga neegrit. Mistahes hämarust ta endaga kaasas ei kanna, näen teda iga häda kerkimisel meid vankumatult kaitsma ilmumas.

Sultani kohta võib öelda vastupidist. Ma tunnen temast meest, keda kohtasin Verburis, iga päevaga kaugemale kadumas. Ingol on õigus. Sultan mõnuleb lahingus surma külvates.

"Kas Sa läheksid tagasi Atšakrini ja lukustaksid end selle sügavustesse igaveseks, kui see oleks ainus võimalus Mužarimi peatamiseks?" küsis Ingo talt ühel õhtul otse. "Jah," vastas Sultan, peale pikaks veninud mõttepausi. Kas ta vastus oli siiras? Kas see on sama ka kuu aja pärast? Aga kahe?

Kõigi nende moonduvate nägude keskel püsib üks kindlalt kui sammas. Kui kohtasime enne Purgatooriumi suunas teele asumist üle pika aja Aleksandrit, oli raske vaadata mööda tema muutunud välimusest. Tema linased rõivad ei reetnud ühestki küljest välismaist päritolu. Pärimise peale selgus, et peale meie ühist saabumist Felsburgi oli tema teele sattunud seiklus, mille lõpus ta endale külavanema tiitli leidis. Väike romantiline kohake nimega Kibujärve.

Aga mees riiete all oli seesama Aleksander, kes meie kohtumise hetkest mulle meeldima oli hakanud. Ta meenutab mulle niiväga ülikoolipäevi, et on raske eirata tunnet nagu oleks tegemist sõbraga läbi pikkade aastate. Enamus Tasujaid on salapärased või sünged. Mitte Aleksander. Tema on nagu vastutustundlikum versioon Luulekahurist.

Viimasel ajal tajun end tillukese tegelasena minu jaoks liiga suures loos. Huvitav, kas Aleksander tunneb sedasama? Nii või teisiti leian tema kohalolekust jaksu. Ja jaksu läheb mul vaja, sest praegu peame me kiirustama.

Plaan
Koopaelanikud on meie vastu koondumas. Oleme maha pidanud veel mitu lahingut ja jõuame aina sügavamale pimedusse. Päevavalgusest on saanud mälestus. Nüüd ootab ees nende koobaste süda.

Purgatooriumi väravad 3

Päästmine
Ma leidsin Aleksandri! Ta oli orkide poolt kinni võetud. Miks täikarud oma vangi orkidele üle andsid? Meile oli just mulje jäänud, et nad on siin omavahel tülis. Hiilisin magamispausi ajal valvuriks maskeerituna nende sekka ning päästsin Aleksandri tulema.

Sügavamale
Veel Tasujaid on meie kutset kuulda võtnud ja koobastesse järgi tulnud. Ingo ja Luulekahur jõudsid täna järgi. Meid on siin juba paras sõjasalk. 

Koobastel ei näi lõppu. Eksleme labürintides ja kaitseme end jõletiste eest, kes siia elama on saabunud. Kuidas saab nii palju muutuda selle lühikese ajaga, kui Ronan siit viimati tuli? "Umbes kaks kuud," väitis mees kindlalt, kui küsida, millal ta neid koopaid viimati kloostri vahet liikumiseks kasutas.

Ingo juhtis meie tähelepanu Sultanile, kes tapatööd natuke liiga palju paistis nautivat. Pean nõustuma, ta langeb aina sügavamale. Teel siia oli kristlasest Xerox enda risti kaelast heitnud. Kui kaua, enne kui meie sõpradest saavad vaenlased?

Plaan
Aina raskem on mul leida põhjendusi siia jäämiseks. Ma ei tea mida teised arvavad, aga kui me varsti läbipääsu ei leia, siis...