Minu uute sõprade sõnadest ei piisanud Delina usalduse võitmiseks. Roosa Sääre omanik muutus abivalmiks alles siis, kui Tasujad tõid talle tagasi pistoda, mille üks narkoparun varastanud oli. Tegu pani proovile Inamise ja Ronani varjudes hiilimise oskuse, aga õhtu lõpuks olime pättidest kubisenud uhkest mõisast pistodaga vaikselt tagasi saabunud. Kõva abi sellest ka oli - Delina ei teadnud kirbumustagi Tirtsust,
relvadehankimisvõimalusest ega vulkaanist, kuhu Purgatooriumist leitud
vihje meid Halaniidi otsingul justkui suunas. Ainuke hea uudis oli meile imekombel kätte jõudnud kiri, mis peale dešifreerimist osutus sõnumiks Xeroxilt. Ta teatas, et tal on kõik korras ja ootab Tasujate naasmist Felsburgis.
Krabasime kaasa ka mõned taskutäied rublasid, millest diiler Serdjuk vast liiga puudust ei tunne. Minu investeering Tasujatesse meie esmakordsel kohtumisel oli tänu sellele käigule rahaliselt mitmekordselt tagasi teenitud ja tavaliselt oleks nüüd koht, kus ma oma teed läheks. Olen tänaval elatud aastakümnete jooksul kuulnud nelja tuhandet erinevat maailmalõpukuulutajat, kes tulevad ja siis lähevad. Leian, et parim lahendus on pugeda kivi alla ja oodata kuni hullem mööda läheb. Aga seekord on teistsugune. Olen näinud agulipimedustes asju, mis ei tohiks olla. Viimase aasta jooksul olen märganud oomeneid. Midagi kohutavat on ärkamas. Kõik need argieludes inimesed meie ümber ei aima midagi, aga mina olen märke näinud. Olen üksikute hulgas, kes üldse teab, et midagi tuleks ette võtta ja kui ma selle vastu ei kätt ei tõsta, siis aitan ma sellele kaasa. Mul pole muud valikut, kui ennast Tasujatega siduda.
Üle mere, mis alati liigub, alla mäest, kust tulesilm piilub. Velsgradi saabumisega olid Tasujad ületanud Sinijõe ja seisime mõne päeva kaugusel hõõguvast vulkaanist. Koht lihtsalt peab õige olema!
Vulkaani ümbritsev Velsgri Mäestik kubiseb vene sõduritest. Neil on seal mingisugune operatsioonide keskus. Iga kohalik teab rääkida, et tsiviilelanikud mägedele ligi ei pääse, aga nagu KPRis ikka, on igal ühel oma arvamus miks, ja tõde ei tea keegi. Meil on vaja plaani sinna sisenemiseks, aga veel enne peaksime selgitama, kuhu me seal täpselt minna tahame.
Ükskõik, mis raja me siit edasi võtame, siis parem varustus kulub Tasujatele ära. Enne vangi langemist olid nad teinud kokkuleppe Luulekahuri õe Margaretiga, et too korraldaks osa nende varustusest ainsasse kindla aadressiga kohta, mida nad siinpool Sinijõge teadsid - Mummimaru tallu. Võtsime varahommikuse liinibussi talu suunas.
Me ei öelnud Tirtsu vanematele, mis nende tütrest saanud on või millega me täpselt tegeleme. Rääkisime, et oleme sõbrad, meie sõnu toetamas laialdased teadmised Tirtsu iseloomust, lapsepõlvest ja perekonnast. Mul polnud raske mõista, miks Tirts oli kasvanud just selliseks nagu ta oli. Tema ema, Danja, oli kleenukese kehaga valge naeratusega naisterahvas ja isa otsekohene lokkis juustega sõbralik mees nimega Aleksander (ta nägi väga sarnane välja meie enda Aleksandriga, kui välja jätta paarikümne aastane vanusevahe).
Saime sooja vastuvõtu osaliseks ja rääkisime pikalt juttu Tirtsust ja muust huvitavast. Paraku ei olnud Margareti saadetis Mummimaruni jõudnud. Otsustame veeta siin öö ja naasta hommikul Velsgradi.
