Istun siin kaaslaste teadvuseta kehasid valvates ja mõtlen kõige üle, mis me avastanud oleme. Enne vestluse käigus pillas Iiris ka üht-teist uut.
Saime teada, et Mužarimi käsilased teavad väga täpselt ühe Halaniidi Sarve asukohta, aga usuvad, et see on nii turvalises koas, et pole mingit vajadust seda sealt ära tuua. Ühtlasi poetas Iiris, et Ugron - see bandiit, kes Tasujad kinni püüdis ja Sinisele Seltsile müüs - on kultuse vaenlaste nimekirjas kõrgel kohal. Üks faktidest, millega ta pani meid kaaluma endaga liitumist. Lõpuks saime teada ka Zinurist, kes oli küll kuulunud kultuse ridadesse, aga sellele vastu seisnud ja seetõttu Vanaisa poolt kavala plaani kaudu kohtu alla ja hukkamisele korraldatud.

Saime teada ka seda, et tagasi koduses Felsburgi maakonnas on Keepide Gildi riismete juhtimisel tärkamas ülestõus, kuid et kuningas on suutnud seda praeguseni ohjata. Suuresti tänu Xeroxile, kes ühena tema väejuhtidest käitub. Kuningas Borman näib Tasujaid põlgavat, kuid Xeroxit hakkas ta mingi aeg enda külje all hoidma. Iiris ütles Xeroxi kohta veel midagi kummalist: "Ta on juba Mužarimiga, kuigi ta sellest ise veel aru ei saa".
Aga kui kõik meie senised teadmised nüüd ühte patta panna ja päris algusest alustada, siis tuleks sellest umbes selline lugu.
Muistsetel aegadel oli Maa peal Mužarim ja tema vastu võideldi kellegi abil, keda tunti kui Halaniidid ehk Inglikuningad. Mužarim võideti, aga maa sügavustes jäi tema essents alles. Sellest ajast on säilinud neli Halaniidide Sarve - reliikviad, mille abil võideti Mužarim. Halaniidide Sarved maeti koos nelja Halaniidiga nelja erinevasse Halaniidi Hauakambrisse. Kuidas täpselt sarvi kasutada, on veel segane, aga näib nagu oleks nende väe välja kutsumiseks vaja kõik neli sarve kokku koguda.
Palju sajandeid hiljem leiti paik, kus Jumalikud väed toimisid tavatu jõuga. Salapärasele saarele rajati Atšakrini tempel. Tempel kasvas ja sirgus. Peagi sirutas ta kõrguselt pilvede poole ja juurtelt maa sügavustesse. Aga ta kasvas veelgi. Ahnus ajas inimesed sügavale maapõue ja umbes sada aastat praegusest ajast kaevasid nad pimedusest välja millegi, millega inimene poleks tohtinud kohtuda. Mužarim.
Tempel langes pimedusse. Inimeste valitsused nii KPR kui Impeeria poolel mõistsid olukorra tõsidust ja kõik ressursid panustati pingutusse Mužarim tagasi põrgusse saata. Kõige pühamad Impeeria vaimulikud ja üllaimad selle rüütlitest sööstsid Atšakrini, eesmärgiga kurjus magama panna. Kui kõik lõppes, oli Mužarim võimsa maagia abil vangistatud. Aga saatan oli ärganud ja tema jõud sai ainult kasvada. Vangistus pidi olema vaid ajutine abinõu, sest ühel päeval, teadsid preestrid, murrab Mužarim sealt välja.
Üks Atšakrinis elanud vaimulikest oli kristlasest preester nimega Juri. Ta oli austatud pühamees, kuni Mužarim ta endasse võttis. Kui päikese käes hiilgavad templirüütlid Atšakrini tagasi vallutasid, pääses Juri põgenema.
Peidetuna kusagil Felsburgi maakonnas ja neelatuna sõgedusest, kirjutas ta valmis Mužarimi Eepose - teos, mis sisaldas kõike, mida inimene võis teada Mužarimist. Õpetused, mis kandsid endas sellist väge, et üksnes raamatu lähedal viibimine võis inimese pimedusse langetada. Pole teada, mis Jurist edasi sai.
Kuna Impeeria oli peamine panustaja Mužarimi vangistamisse, võttis KPR enda kanda tema valvamise. Atšakrini juhtimine langes KPRi kätesse, kus otsustati tempel ümber ehitada vanglaks kõige jõhkramatele kurjategijatele. Kui Atšakrinis viibijaid varitseb oht, riskitakse kõigest inimrämpsuga.
Kui aastakümned möödusid, kasvas Eepose ümber selle varjudesse nõiutud inimesi. Üks nende hulgast hakkas teisi organiseerima. Aastate möödudes kasvas üksikutest varjudest kultus. Millalgi neil aastateil jäi Mužarimi Eepos kadunuks, kuid kultus säilis. Kultus, mis kummardas Mužarimi Jumalana, ja mida juhtis neid ühendanud Vanaisa. Vanaisa ja tema jüngrid peitsid end varjudes. Nad ootasid oma aega.
Aastakümned hiljem leiti kaduma läinud Eepos üles, aga mitte Vanaisa ega tema jüngrite poolt. See anti üle Purgatooriumi kloostrile.
Sealsed mungad olid erakordselt distsiplineeritud mõistusega ning Mužarimi Eeposel polnud nende üle jõudu. Mungad Purgatooriumis lubasid hoida seda varjus.
Purgatooriumis lehitseti kohutavat teost ja mõisteti õudust, mis on Mužarim. Aga leheküljed, millel seisis kõik, mis teada Mužarimist, pajatasid ka Mužarimi nõrkustest ja rituaalidest, mida kasutada tema vastu. Mungad lugesid Halaniididest. Nad hakkasid uurima Inglinuningate ajalugu. Inglikuningad, kes olid kunagi Mužarimi alistanud. Lõpuks said nad enda käsutusse neli tahvlit, milledel seisid vihjed leidmaks Halaniidide Hauakambreid.
Umbes poolteist aastat praegusest tagasi jõuti Impeerias otsusele, et nüüd on õige aeg. Sada aastat olid nad ette valmistanud rituaali Mužarimi lõplikuks pagendamiseks. Ülempreestrid ja kõrgvõlurid kogunesid Atšakrini. Seal pidi Mužarim lõppema.
Rituaal vedas neid alt. Mužarim murdis end vabaks. Atšakrin langes taas pimedusse. KPRi kiirreageerimisüksused proovisid olukorda kontrolli alla saada, aga nende ponnistused olid tulutud. Peale lühikest aega kestnud lahinguid olid nad taganemas. Viimane lootusetu manööver Mužarimi vastu pidi olema kogu Atšakrini õhkimine.
Kuid siis juhtus midagi imelist. Punt vange Atšakrini sügavusest olid põgenemise asemel murdnud Mužarimi südamesse ja leidnud enda südames headuse, millega Mužarim alistada. Nende üleelamised olid põrgulikud ja ainult kaks kõndisid varemetest eluga välja. Vangid, kes kandsid nimesid Sultan ja Lucinda.
Sultan ja Lucinda polnud siiski päris ainsad, kes Mužarimi õuduse üle elasid. Hiljem, ja vangidest täiesti sõltumatult, roomasid rusude alt välja veel kaks inimest - vangivalvurid Iiris ja Kevin.
Hoolimata üleelatud õudustest näis päike pilvede tagant paistvat. Mužarim oli alistatud, Atšakrin puhkama jäetud ning Lucinda ja Sultan põgenenud neile määratud vangipõlvest. Elu sai edasi minna.
Keegi neljast ellujääjast ei teadnud kohutavat seemet, mille nad endaga kaasa tõid. Kuigi Mužarim oli alistatud, ei olnud ta hävitatud. Mužarim elas edasi nende endi südameis. Aeglaselt kuid kindlalt hakkas ta ellujääjate üle võimust võtma.
Sündmused Atšakrinis hoiti tavainimese jaoks vaka all. Mužarimi peeti piisavalt kohutavaks mälestuseks, et karta isegi tema mainimist nimena.
Umbes sel ajal oli üks Vanaisa jüngritest - mees nimega Zinur - jõudnud jälile Mužarimi Eepose asukohale Purgatooriumis. Zinur varastas Eepose. Oma kaelas kandis ta Halarani - manaeset, mis kaitseb kandja mõtteid mõjutuste eest. Tänu oma kaitsvale medaljonile sai Zinur lugeda Eepost ja säilitada seejuures oma hing. Zinur mõistis, millise kohutava jõuga on ta enda elu sidunud ning mõni kuu hiljem tõi ta Eepose munkadele tagasi.
Zinur polnud leidu maininud oma kaaslastele kultuses ega ka Vanaisale. Süvenedes Atšakrini ajalukku, sai ta teada sündmustest, mis olid seal mõne kuu eest aset leidnud. Ta kuulis ellujääjatest ja mõistis mida see tähendas. Mužarim oli maailma peale vabaks pääsenud. Peagi oli ta ärkamas.
Zinur kartis iga päev, et kultus jõuab tema tegudele jälile. Katsudes hoida madalat profiili, jätkas ta enda tööd Vanaisa heaks Felsburgis, kuid saatis enda lojaalse kaaslase - õpipoisi Tomi - levitama sõna Atšakrini lähedusse jäävates külades. Sõna Mužarimi needuse kohta.
Võõra jaoks ei tõmmanud nimi tähelepanu, aga neli ellujääjat pidid asjast huvitatud olema. Zinur teadis, et Eeposes leidub viis puhastamaks nelja ellujääja hinged Mužarimist. Ta laenaks veel viimast korda Purgatooriumilt Eepost ja vabastaks lõplikult maailma Musta Saatana jõust.
Selleks ajaks oli Mužarimi lugu tõmmanud tähelepanu Tarult. Üks agent, kelle nime me veel ei tea, saadeti Eepost otsima. Ta jõudis jälgipidi Purgatooriumisse, kuid mungad keeldusid tunnistamast, et Eepos nende käsutuses on. Agent lahkus.
Üks värskelt kloostriga liitunutest - mungahakatis nimega Ronan - kuulis vestlust pealt ja hakkas uudishimu tundma selle salapärase Eepose vastu, millest talle veel räägitud polnud. Ta leidis Eepose ja avas selle kaaned. Ühest pilgust piisas. Ronani tahe oli treenitud, aga mitte piisavalt. Mitu päeva heitles ta iseendaga, tundes end iga päevaga rohkem hämarusele andumas. Kui kellelgi oli tehnoloogiat, millega hukule määratud Ronan päästa, pidi see leiduma Tarus. Ronan varastas Eepose ja põgenes kloostrist, et otsida abi Purgatooriumi väisanud Taru agendilt.
Samal ajal, täiesti teises kohas, komistas tõendite kohta Atšakrinis toimunust noor ajakirjanikutudeng hüüdnimega Tirts. Ta otsustas salapärasest ja kinnimätsitud loost teha enda lõputöö ning võttis ette reisi Atšakrini lähedusse jäävatesse küladesse.
Ühes sellistest küladest (paik nimega Verbur), sattus ta kokku Tomiga, kes kuulutas midagi Mužarimist. Kuna Tirts oli Atšakrini loost juba mitmeid kilde kogunud, polnud nimi talle võõras. Ta palus Tomil rohkem rääkida ning sai teada esimesed faktid Mužarimi needusest ning sellest, et tema isandal, Zinuril, kes elab Felsburgi linnas, on teada viis sellest needusest vabanemiseks.
Mužarimi sõna kuulutamine kusagil kaugetes külades kellegi Tomi poolt jõudis Vanaisa kõrvu. Hirmus sattuda kogu kultusega päevavalgusesse enne õiget aega, saatis ta kiiresti kolm kultisti kisategijat vaigistama. Vanaisa teadis, et Tom on Zinuri õpipoiss. Mõistes, et Zinur tegutseb nende vastu, otsustas Vanaisa ka Zinuri vaikima panna.
Vanaisa andis Zinurile käsu matta üks kultuse hiljutistest ohvritest - naine nimega Fenela. Kuid naine polnud tegelikult surnud vaid üksnes uinutatud. Vanaisa andis Vahtidele teada, et surnuaias toimub midagi kahtlast. Zinur hakkas Fenelat matma, aga naine toibus ning ründas Zinuri, ilmselt mingi relvaga, mis oli Fenelale näiteks seeliku alla või mujale käepärasesse kohta jäetud - ega me täpselt ei tea ja polegi oluline. Enesekaitseks äsas Zinur naisele malakaga surmava hoobi just hetkel kui Vahid sündmuspaigale saabusid.
Zinuri süüdistati lisaks äsjasele teole ka kõiksugu muudes koletustes, mida ta "mingi hullumeelse ususekti" nimel olevat minevikus teinud. Vanaisa oli vahtidele korraldanud piisavalt süütõendeid. Enne Eepose leidmist oli Zinur lojaalse kultistina saatnud korda palju koletusi. Kuriteod Zinuri minevikus olid ehtsad ja kibestunult ei näinud Zinur mõtet enda kaitsmisel. Vahid hukkasid Zinuri.
Peaaegu samal päeval jõudsid Vanaisa kolm jüngrit ka Tomini ning viisid läbi hukkamise. Vanaisa uskus, et sellega on lugu läbi.
Kuid Tirts, kes oli Tomi sõnu kuulnud, sattus uudisest Tomi surma kohta veelgi suuremasse õhinasse. See oli tõestus, et Tomi lugu polnud väljamõeldud sonimine, vaid et siin on päriselt mingid jõud mängus.
Tirts jätkas uurimist, kuni sai kontakti Sultaniga. Sultan oli alates vabanemisest palju muutunud. Ta oli räpane nii välimuses kui hinges.
Sultan oli vabaduse säilitamiseks pidanud kogu selle aja põgenema Sinise Seltsi eest - organisatsioon, kes vastutas selle eest, et poleks olemas tõendeid Atšakrinis toimunu kohta. Sultan oli tõend. Samuti Lucinda, Iiris ja Kevin. Seltsi kahjuks olid kõik neli teadmata kadunud.
Esimesena leidsid nad Lucinda. Sinine Selts korraldas õnnetuse, mille järel Lucinda bioloogiline keha purustati. Ta ehitati Seltsi rahadega üles küborgina. Kuna Lucinda ja Sultan olid olnud tuttavad, uskus Selts, et varem või hiljem võtab Sultan Lucindaga uuesti ühendust. Ehitades tema masinkeha, olid nad Lucindasse, nüüd nimega Xerox, monteerinud jälitusseadme, mis alati tolle asukoha neile kätte näitas.
Sultan tundis enda elujõudu hääbumas. Kui Tirts rääkis talle, mida oli kuulnud Mužarimi needuse kohta, mõistis Sultan sedamaid, mis teda painanud on. Otsustati see salapärane Zinur üheskoos üles leida. Sultan ja Tirts järeldasid, et Lucinda peab samuti Mužarimi needuse all kannatama. Ka tema hing vajas puhastamist. Saadi kontakt Lucindaga (Xeroxiga) ja otsustati kohtuda poolel teel Felsburgi (Felsburg on Zinuri kodulinn). Täpseks kohtumispaigaks lepiti koht nimega Kääriku Kõrts.
Kääriku Kõrtsis said Sultan ja Xerox esimest korda üle aasta kokku. Seltsil polnud võimalik otsustavalt sekkuda, kuna Kääriku asus Impeerias, kus Sinisel Seltsil puudus igasugune võim. Kõrtsis viibis samal ajal ka Ronan, kes oli Tarust naasenud, kuid kelle mälestustest oli kustunud vestlus Taru agendi ja Purgatooriumi munkade vahel ning ka kõik see, mis oli sellele järgnenud. Tal polnud aimugi, mis ta viimased kuu aega teinud oli või mis või kus on Mužarimi Eepos.
Kõrtsis oli veel rahvast, kes liikus Felsburgi poole, teiste hulgas Mužarimi kultiste jahtinud Inamis ning seiklusjanuline poeet Luulekahur. Teekond Felsburgi oli pikk ja ajaks kui kohale jõuti, oli teelistega liitunud ka ammukütt Ingo ning õnneseen Aleksander. Kohe linna jõudes tutvuti vingats Vidrikuga.
Felsburgis selgus ränduritele, et Zinur on hukatud. Selleks ajaks oli ka teistel rännulistel tekkinud põhjuseid soovida Mužarimi olemasolu lõpetada. Niidiotsi küll polnud, aga otsustati, et alustatu tuleb lõpule viia. Vanas veskis anti vanne pühendada end Mužarimi jahtimisele ning koos tätoveeringute kõrvetamisega sündisid Tasujad.
Samal ajal kui Tasujad ajasid Mužarimi kultuse jälgi, oli Felsburgi maakonnas tekkinud konflikt mõjuvõimsa Keepide Gildi ja Felsburgi kuninga vahel. Kuninga alluvate seas oli suur hulk Gildi salaliikmeid ning iga päevaga kasvas Gildi mõjuvõim, samal ajal kui Kuningakoja oma vähenes. Lõpuks andis kuningas käsu Gild koos kõigi liikmetega laiali saata. Mitmed Gildi liikmed osutasid vastupanu ja tänavatel kestsid paar päeva rahutused, kuid siis said Kuningale alluvad Felsburgi Vahid olukorra kontrolli alla. Gild oli linnast juuritud ning järgi olid vaid üksikud lojalistid maapiirkondades.
Vahepeal olid Tasujad suutnud välja uurida üht-teist Halaniidide kohta, leidnud üles esimese nende hauakambritest ning saanud enda käsutusse ühe Halaniidide Sarve. Tasujatele olid tekkinud liitlased Küünlavihus, kelle abiga hakkasid nad kasvatama omaenda väikest sõjasalka ning koguma minimaalset poliitilist jõudu.
Xerox ja eriti Sultan olid aga langemas aina sügavamale pimedusse. Mužarim nende sees mõjutas ka teisi Tasujaid. Sultan nautis igat surma, mida sai lahingus põhjustada ja ei valinud oma ohvreid. Mida lähemale jõudsid Tasujad Mužarimile, seda enam võttis Mužarim nende üle võimu. Lõpuks ei hoidnud nad end enam tagasi ka linnavahtide tapmisest, kui nende ellujätmine tähendanuks Tasujate saladuste ilmsiks tulemist.
Sõna Tasujate tegudest jõudis kuningani, kes andis välja käsu Tasujate vahistamiseks. Enne kui käsk jõuti täide viia, langesid Tasujad aga lõksu aardeküti kätte nimega Ugron. Ugron röövis Tasujatelt armutult kogu nende vara (sh Halaniidide Sarv) ning müüs nad maha KPRis tegutsevale Sinisele Seltsile. Vidrik ja Xerox said Ugroniga aga eraldi kokkuleppele ning lubati vabaks.
Sinise Seltsi küüsi andis end samal ajal üles Iiris - kolmas nendest neljast ellujääjast, kes Atšakrinis ärganud Mužarimi üle elasid. Iiris oli südames kasvanud Mužarimi omaks võtnud ja kasutas seal kasvavat võimu enese hüvanguks. Iirisest oli saanud Mužarimi kultuse liige, kes allus Vanaisale. Kui Vanaisani jõudis sõna, et Tasujad on Sinise Seltsi kätte sattunud (me ei tea veel, kust kaudu ta sellest teada sai), saatiski ta Iirise nendega kaasa, et too Tasujad Mužarimi poole värbaks.
Rääkimisvõimalust aga ei tekkinud, kuna Selts tegutses otsusekindlalt ja hukkas Sultani. Sultanis peitunud Mužarim vabanes ja võttis üle Tirtsu, kes ei suutnud seda jõudu ohjata. Vallandus põrgulik kaos, mille käigus pääsesid Tasujad põgenema, kuid Iiris ja Tirts kaotati silmist. Tasujad on KPRis, Velsgradi linnas ja usuvad siin läheduses leiduvat ühte Halaniidide hauakambrit, kuid nad ei ole veel suutnud välja uurida, kus täpselt.
Iiris veenis Tirtsu oma sisimas leiduvat jõudu omaks võtma ja Vanaisaga liituma. Kuna Tirts oli olnud tunnistajaks sellele, kuidas Tasujad ise kurjusesse langevad, ta murdus ja langes Mužarimmi. Ta naases Felsburgi maakonda, et seal Vanaisa teenida.
Felsburgi maakonnas on samal ajal maapiirkondades tekkinud mässumeelsus Kuninga karmide meetodite vastu, millega otsitakse taga viimaseid Keepide Gildi lojaliste. On olnud kokkupõrkeid talunike ja Vahtide vahel ning mõnes külas on aset leidnud lausa ülestõusud, mis on küll senini edukalt maha surutud.
Tasujad on Velsgradis viibides kaela saanud tagaotsimiskäsu, kus neid süüdistatakse noore tüdruku mõrvamises. Mõni päev hiljem kaaluvad nad võimalust lõplikult Mužarimi teenistusse astuda, kuid otsustavad pakkumisest veel esialgu siiski keelduda.