Elu rahulikult võtta laanlased igal juhul oskavad. Kellelgi pole kusagile kiiret. Need pikakõrvalised võivad veeta päevi vee sillerdust või liblika lendu imetledes. Kirevase päralt kui kaunid nad on. Laaneneiud on kui unenäost saabunud inglid ja isegi mehed on meeldivamad vaadata, kui pooled mannid kodumaal. Laanlaste kuninganna, emand Kesaõis, pole ikka veel otsustanud, kas nad meile abi pakuvad. Sellise tempo juures viskame sussid vanadusest püsti enne kui laanlastelt vastuse saame.
Hak ja Kumahelk on siin omas elemendis. Muudkui puhuvad oma sugulaste ja sõpradega juttu ja jalutavad looduses. Ma ei tunne ennast siin teretulnuna, mistahes sõnu haldjad meile lausuvad. Meie siinviibimine lõhub rahu, mis Laanelinnas valitses. Pole ime, et Mužarimil laanlaste üle jõudu pole. Ma ei kujuta ainsatki neist ette tigedana või mõnele labasele ihale alla andmas.
Siinviibimine rahustab närvi, nii palju on kindel. Aeg kaotab oma tähendust ja laanlaste rahu võtab meie üle võimust. Kui me varsti ei lahku, võib juhtuda, et soov lahkuda kaob hoopistükkis. Kuni Kumahelk ja Hak oma kodukandis lapsepõlve meenutasid, leidis Oleg kõige kiuste endale laanlaste seast sõbranna. Nägin, kui nad esimest korda kohtusid ja peale seda nad teineteist pikalt üksi jätnud pole. Vinge poiss see Oleg, et ühe laanlanna niiviisi rajalt maha on saanud. Eriti teades, et iga teine nende seast Olegi poole vaadates vaid Mužarimi ja Deigoni deemoneid näevad.
Vidrik koos ülejäänud pundiga ei suuda aega maha võtta ja muudkui otsivad endale tegevust. Otsi ühte, veena teist, uuri toda ja tassi seda. Viimase missioonina läksid nad Kumahelgi emale mingeid lillekesi otsima. See agarus nad ükskord hauda viib, pane tähele.
Halaniidi hauakambris oleme nüüd õige mitu korda käinud. Marukaunis koht, kuigi natuke liiga suur, kajav ja tühi minu maitse jaoks. Hauakambri keskel puhkab sarv, mille nimel siia saabusime. "Nii palju jama ja siin ta nüüd seisab," ütles Oleg tabavalt. Sarv oli meie ees, aga varastada me seda ei julenud.
Eile saabus siia veel üks seltskond inimesi. Nimetu Saatkond. Saime selle pundiga tuttavaks Liivakivis. Nad otsivad sarvi, nagu meiegi, kuid pisut teistel eesmärkidel ja vahendeid valimata. Kumahelgi sõnul oli aeg, kui Süvalaande jala tõstnud inimene siit vaid nool kõhus võis lahkuda. Nüüd võib sisse jalutada igaüks. Küllap on laanlased segaduses ega oska muutunud aegadega harjuda. Kuigi Mužarimi haare veel nendeni ei ulatu, oles see neile igal juhul hea, kui inimesed oma jama ise ära koristaksid. Kuidas sa neile siis noole kõhtu lased, kui nad on tulnud Mužarimi vastu abi otsima.
Nimetu Saatkond ei otsi küll tegelikult Mužarimi surma. Nad on viiene punt vendi ja õdesid, kes on järeltulijad halaniididele ja kannavad endas juba vere poolest Mužarimi. Sarvi otsivadki nad selle jaoks, et kurivaim endast välja saada. Mis Mužarimist edasi saab, pole niiväga nende mure, kuigi nad kindlasti eelistaksid, et suur kuri lõplikult meie kodumaailmast kaoks.
Kirju seltskond, see Nimetu saatkond. Nende punti juhib Helderon. Kõige ratsionaalsem kambast. Vidriku sõnul pole Helderon meeldiv, aga see-eest on ta aus. Helderon ei teinud saladust, et kui meie peaksime ühel päeval nende ja Mužarimist vabanemise vahel seisma, võime kohtuda lahinguvälja erinevates otstes. See tekitas minus ja Olegis küsimusi selle kohta, mis saab edasi, kui laanlased sarve meile annavad ja me Süvalaanest välja astume.
Siis on nende kambas Ahera. Pikkade tugevate näojoontega taimetark. Ta on kaunis, aga tõre. Mina ei usu, et ta tegelikult kuri on. Oma tegudes, nii palju kui mina neid tean, pole ta kellelegi häda teinud. Ta on lihtsalt selline, kellel kulmukortsutus on oma viis naeratada. Ahera ja Lucas said jutusoonele juba siis, kui Liivakivis kohtusime. Nüüd susises nende vahel edasi. Hak ja Kumahelk, Oleg ja tema laanlasest sõbranna, Lucas ja Ahera - kõhutunne ütleb, et ühest või teisest kohast, aga varsti hakkab sülti ja viina saama.
Kosk on Nimetu Saatkonna suurim sõjamees. Ainult et pööningul ei ole tal vist kõik korras. Vahest on ta liiga palju mõõgaga vastu pead saanud. Aga süda on tal suur ja õiges kohas. Airi on tagasihoidlik nõiduja. Tark, aga alandlik kui hiireke ja vastava peenikese piiksuva häälega. Viimaseks on neil seltskonnas Harbir. Punase nina ja laia kaelaga joodik, kes täidab nende mehhaaniku ja preestri rolli. Harbir on meie suhtes kõige vastumeelsem näinud. Aga kui Jents temaga nüüd üheskoos elu üle ilkuma kukkus, paistsid nad ühise keele leidvat. Nad tunduvad tore punt, mul poleks midagi selle vastu, et nendega koostööd teha.
Teised Valged Tasujad sellega päris nõus polnud. Nad kardavad, et Nimetu Saatkonna valimatus eesmärki saavutavate abinõude valikus võib jama kaela tuua nii meile kui neile. Vahetasime nii palju teavet, kui paistis sobilik ja saatsime päeva õhtusse.
Uus päev algas ebameeldivalt. Pärast hommikusööki selgus, et Halaniidide Sarv on varastatud. Nimetu Saatkond oli õhtul hauakambrisse sisenenud ja välja nad sealt enam ei tulnudki. Polnud jälgegi kuhu nad kaduda võisid. Laanlaste emand kutsus meid enda jutule ja teatas, et saavad meid usaldada vaid juhul, kui naaseme sarvega ja näitame sellega, et pole ahned ega jahi sarve enda huvides.
Hauakambris olid sildid muistses Felsburgiini keeles, mida peale Haki vist maailmas eriti keegi rääkida ei oska. Kirusime, et olime need Nimetule Saatkonnale tõlkinud. Kusagil nende tekstides pidi peituma vihje selle kohta, kuhu nad kadusid. Lõpuks murdsime salakoodi lahti ja pääsesime hauakambri alustesse koobastesse.
Laanlased jätsid meid omapead. Mina sellist käitumist ei salli. Kohe üldse ei salli. Kes need laanlased enda meelest on, et meid proovile panevad ja meie üle kohut mõistavad. Meie ju proovime neid päästa. Tänamatud tõprad. Kui keegi minu otsust kuulda võtab, siis võtame selle sarve ja pistame plagama. Vaadaku laanlased ise kuidas hakkama saavad.
Oleme nüüd veetnud tunde koobastes ekseldes. Siin all on soe ja koobastes voolab hiiglaslik maa-alune jõgi. Paar korda on Nimetu Saatkond käeulatuses olnud, kuid ikka minema lipsanud. Oleme neil kannul ja ei plaani seisma jääda. Seda sarve on meil vaja!