Võiduajamine sarvele

Elu rahulikult võtta laanlased igal juhul oskavad. Kellelgi pole kusagile kiiret. Need pikakõrvalised võivad veeta päevi vee sillerdust või liblika lendu imetledes. Kirevase päralt kui kaunid nad on. Laaneneiud on kui unenäost saabunud inglid ja isegi mehed on meeldivamad vaadata, kui pooled mannid kodumaal. Laanlaste kuninganna, emand Kesaõis, pole ikka veel otsustanud, kas nad meile abi pakuvad. Sellise tempo juures viskame sussid vanadusest püsti enne kui laanlastelt vastuse saame.

Hak ja Kumahelk on siin omas elemendis. Muudkui puhuvad oma sugulaste ja sõpradega juttu ja jalutavad looduses. Ma ei tunne ennast siin teretulnuna, mistahes sõnu haldjad meile lausuvad. Meie siinviibimine lõhub rahu, mis Laanelinnas valitses. Pole ime, et Mužarimil laanlaste üle jõudu pole. Ma ei kujuta ainsatki neist ette tigedana või mõnele labasele ihale alla andmas. 

Siinviibimine rahustab närvi, nii palju on kindel. Aeg kaotab oma tähendust ja laanlaste rahu võtab meie üle võimust. Kui me varsti ei lahku, võib juhtuda, et soov lahkuda kaob hoopistükkis. Kuni Kumahelk ja Hak oma kodukandis lapsepõlve meenutasid, leidis Oleg kõige kiuste endale laanlaste seast sõbranna. Nägin, kui nad esimest korda kohtusid ja peale seda nad teineteist pikalt üksi jätnud pole. Vinge poiss see Oleg, et ühe laanlanna niiviisi rajalt maha on saanud. Eriti teades, et iga teine nende seast Olegi poole vaadates vaid Mužarimi ja Deigoni deemoneid näevad.

Vidrik koos ülejäänud pundiga ei suuda aega maha võtta ja muudkui otsivad endale tegevust. Otsi ühte, veena teist, uuri toda ja tassi seda. Viimase missioonina läksid nad Kumahelgi emale mingeid lillekesi otsima. See agarus nad ükskord hauda viib, pane tähele.

Halaniidi hauakambris oleme nüüd õige mitu korda käinud. Marukaunis koht, kuigi natuke liiga suur, kajav ja tühi minu maitse jaoks. Hauakambri keskel puhkab sarv, mille nimel siia saabusime. "Nii palju jama ja siin ta nüüd seisab," ütles Oleg tabavalt. Sarv oli meie ees, aga varastada me seda ei julenud.

Eile saabus siia veel üks seltskond inimesi. Nimetu Saatkond. Saime selle pundiga tuttavaks Liivakivis. Nad otsivad sarvi, nagu meiegi, kuid pisut teistel eesmärkidel ja vahendeid valimata. Kumahelgi sõnul oli aeg, kui Süvalaande jala tõstnud inimene siit vaid nool kõhus võis lahkuda. Nüüd võib sisse jalutada igaüks. Küllap on laanlased segaduses ega oska muutunud aegadega harjuda. Kuigi Mužarimi haare veel nendeni ei ulatu, oles see neile igal juhul hea, kui inimesed oma jama ise ära koristaksid. Kuidas sa neile siis noole kõhtu lased, kui nad on tulnud Mužarimi vastu abi otsima.

Nimetu Saatkond ei otsi küll tegelikult Mužarimi surma. Nad on viiene punt vendi ja õdesid, kes on järeltulijad halaniididele ja kannavad endas juba vere poolest Mužarimi. Sarvi otsivadki nad selle jaoks, et kurivaim endast välja saada. Mis Mužarimist edasi saab, pole niiväga nende mure, kuigi nad kindlasti eelistaksid, et suur kuri lõplikult meie kodumaailmast kaoks.

Kirju seltskond, see Nimetu saatkond. Nende punti juhib Helderon. Kõige ratsionaalsem kambast. Vidriku sõnul pole Helderon meeldiv, aga see-eest on ta aus. Helderon ei teinud saladust, et kui meie peaksime ühel päeval nende ja Mužarimist vabanemise vahel seisma, võime kohtuda lahinguvälja erinevates otstes. See tekitas minus ja Olegis küsimusi selle kohta, mis saab edasi, kui laanlased sarve meile annavad ja me Süvalaanest välja astume.

Siis on nende kambas Ahera. Pikkade tugevate näojoontega taimetark. Ta on kaunis, aga tõre. Mina ei usu, et ta tegelikult kuri on. Oma tegudes, nii palju kui mina neid tean, pole ta kellelegi häda teinud. Ta on lihtsalt selline, kellel kulmukortsutus on oma viis naeratada. Ahera ja Lucas said jutusoonele juba siis, kui Liivakivis kohtusime. Nüüd susises nende vahel edasi. Hak ja Kumahelk, Oleg ja tema laanlasest sõbranna, Lucas ja Ahera - kõhutunne ütleb, et ühest või teisest kohast, aga varsti hakkab sülti ja viina saama.

Kosk on Nimetu Saatkonna suurim sõjamees. Ainult et pööningul ei ole tal vist kõik korras. Vahest on ta liiga palju mõõgaga vastu pead saanud. Aga süda on tal suur ja õiges kohas. Airi on tagasihoidlik nõiduja. Tark, aga alandlik kui hiireke ja vastava peenikese piiksuva häälega. Viimaseks on neil seltskonnas Harbir. Punase nina ja laia kaelaga joodik, kes täidab nende mehhaaniku ja preestri rolli. Harbir on meie suhtes kõige vastumeelsem näinud. Aga kui Jents temaga nüüd üheskoos elu üle ilkuma kukkus, paistsid nad ühise keele leidvat. Nad tunduvad tore punt, mul poleks midagi selle vastu, et nendega koostööd teha.

Teised Valged Tasujad sellega päris nõus polnud. Nad kardavad, et Nimetu Saatkonna valimatus eesmärki saavutavate abinõude valikus võib jama kaela tuua nii meile kui neile. Vahetasime nii palju teavet, kui paistis sobilik ja saatsime päeva õhtusse.

Uus päev algas ebameeldivalt. Pärast hommikusööki selgus, et Halaniidide Sarv on varastatud. Nimetu Saatkond oli õhtul hauakambrisse sisenenud ja välja nad sealt enam ei tulnudki. Polnud jälgegi kuhu nad kaduda võisid. Laanlaste emand kutsus meid enda jutule ja teatas, et saavad meid usaldada vaid juhul, kui naaseme sarvega ja näitame sellega, et pole ahned ega jahi sarve enda huvides.

Hauakambris olid sildid muistses Felsburgiini keeles, mida peale Haki vist maailmas eriti keegi rääkida ei oska. Kirusime, et olime need Nimetule Saatkonnale tõlkinud. Kusagil nende tekstides pidi peituma vihje selle kohta, kuhu nad kadusid. Lõpuks murdsime salakoodi lahti ja pääsesime hauakambri alustesse koobastesse. 

Laanlased jätsid meid omapead. Mina sellist käitumist ei salli. Kohe üldse ei salli. Kes need laanlased enda meelest on, et meid proovile panevad ja meie üle kohut mõistavad. Meie ju proovime neid päästa. Tänamatud tõprad. Kui keegi minu otsust kuulda võtab, siis võtame selle sarve ja pistame plagama. Vaadaku laanlased ise kuidas hakkama saavad.

Oleme nüüd veetnud tunde koobastes ekseldes. Siin all on soe ja koobastes voolab hiiglaslik maa-alune jõgi. Paar korda on Nimetu Saatkond käeulatuses olnud, kuid ikka minema lipsanud. Oleme neil kannul ja ei plaani seisma jääda. Seda sarve on meil vaja!

Läbi Liivakivi Süvalaande

Valgete Tasujate eesmärk, nagu Hak meile seletas, oli lämmatada Felsburgi kodusõda. Mužarim oli lahinguväljal voolanud verest aina enam jõudu ammutamas ja mida rohkem oli tal jõudu, seda jõulisemalt suutis ta inimesi omavahel kaklema panna. Vidriku plaan oli olnud külastada kõiki isandaid, kes polnud veel sõtta marssinud ja veenda neid mitte kuninga kutsele vastama, vaid koju jääma. Suurem oht oli Felsburgile laskumas ja iga kaotatud sõjamees tegi meid nõrgemaks ning vaenlast tugevamaks.

Pärast Läänesadamast lahkumist võtsime suuna üle lahe Liivakivisse. Sealne rahvas oli õige veider oma karmide kommete ja keeldudega. Viskit ei tundnud keegi ja juba lihtsa varguse eest võis oma käest ilma jääda.

Me tõime neile uudiseid sellest, kuidas isand Faramin, kelle juurest me tulime, oli Valged Tasujad vangistanud ja sõlminud liidu Surnumanajaga, et üheskoos kõrberahvas purustada. Kuid kõrberahvast juhtinud isand Divius oli vägedega juba kuninga kutsele vastanud ja suundunud läänes möllavasse sõtta.

Musklit meil seega polnud, aga mõistus oli ikka olemas. Võtsime appi kavaluse. Kui üle lahe saabunud armaada maabus, olime neile korraldanud meeleoluka vastuvõtu. Sõjamehed võeti vastu kui sõbrad - külanaised lehvitasid lilledega sadamakail ning majaseintel rippusid võõraid ülistavad loosungid. Võitsime piisavalt aega, et tõendid isanda salaliidust Surnumanajaga tema enda alluvate ette tuua ja Faramin sel viisil võimult kukutada.

Kõrberahva isand Divius, keda oli kodus toimunust teavitatud kirjasõnaga naases Liivakivisse. Kui ta oli kuulnud, mida teame Mužarimist ja tema rollist Felsburgi sandistavas sõjas, nõustus ta enda sõjakäiku edasi lükkama. Isand Divius oma lojaalsusest kuningas Bormani ees muidugi ei loobunud. Hoiatus jäi õhku, et kui sõjaseis peaks kuninga vastu pöörama, ei kavatse kõrberahvas seda kodus istudes pealt vaadata.

Üle mere saabunud väed, kelle isanda, Faramini, olime kukutanud, läksid tagasi koju. Nende uueks juhiks oli mees nimega Dondar, kes nüüd oma eelkäija tiitli päris. Kui väejuht Dondar sõjaväega kodulinna naases, andis ta Valgetele Tasujatele armu. Need olid vahepeal küll juba vangist välja murdnud. Vähemalt ei pidanud nad end enam korrakaitsjate eest peitma.

Väejuht Dondar meie nõu kuulda ei võtnud ja otsustas uskuda Varagit, kes juhtis kuninga vastu suunatud kodusõda. Ega Dondar sellepärast paha mees polnud. Minu arvates ta lihtsalt usaldas Varagit, kes oli tema isiklik tuttav, rohkem kui meid, kes me olime talle võõrad, ja seda ei saa talle ükski mees pahaks panna. Kui Faramini üle oldi kohut peetud ja hukkamiskäsk täide viidud, seilaski väejuht Dondar oma sõjameestega lääne suunas. Mitte küll kogu oma väega, sest suur hulk murdus lahku ja otsustas koos peredega kuningriigist putku pista. Kõige õigem tegu, mida keegi meist üldse teha saaks, kui minu arvamust küsida.

Seoses Faramini kukutamisega said vangist vabaks ka meie Idakantsi maha jäänud kaaslased. Vidrik seilas üle mere Liivakivisse ja sai meiega siin kokku. Plaan oli rännata läbi Süvalaane kuni Sinilinnuseni, samal ajal kui ülejäänud Valged Tasujad saabuvad Sinilinnusesse läbi Valgekoja. Oli ju eesmärk rääkida võimalikult paljude juhtidega ja see manööver lubas lüüa kolm kärbest ühe hoobiga. Läinuks kõik hästi, oleksime võinud Sinilinnuses Nikolase ja teistega kohtudes hoida enda selja taga nii Valgekoja, Süvalaane kui Sinilinnuse vägesid.

Meie oma rännak jätkus seega Süvalaane suunas. Pidime sealt leidma nii liitlaseid eesseisvaks tapluseks pead tõstva Mužarimi vastu, kui ka ühe Inglikuninga Sarvedest. Lisaks kõigele oli seal Haki ja Kumahelgi kodu. Hakkasin nüüd mõistma, et neid kahte seob rohkem kui üksnes sõprus. Raske kujutleda küll, et ratastoolis sant ja nii kena neiu nagu see haldjas Kumahelk võiksid üksteisele võrdset silmarõõmu pakkuda, aga ju siis peitis see Tool endas midagi, mille nägemiseks meil inimestel silmi polnud.

See võinuks olla meeldiv külastus, kui Kevin meie teele poleks sattunud. Kevin, kes kandis endas ühte neljast Mužarimi hingest, oli vähemalt osaliselt kurjuse endasse vastu võtnud. Ehk võinuks see olukord laheneda teisiti, aga läks nii, et tõmmati relvad ja Kevini eluküünal sai meie poolt kustutatud. Hämarad jõud tema sees pugesid varju Haki kehasse. Oleg usub, et see on hea, kui kurjuse Haki kehasse vangistasime. Kes iganes teine meist ja Mužarimmi langemine tähendanuks verist tapatööd. Aga halvatud Hak ei suutnud oma sõrmigi liigutada. Minule isiklikult oli juhtum vastumeelt. Ma tean, mis juhtus eelmiste Tasujatega ja see kõik sai alguse Mužarimiga nakatumisest. Aga mis mul ikka ette võtta oli.

Ja see polnud veel meie vaheseikluste lõpp. Olime merereisi selja taha jätnud ja maabunud sadamakülasse, mis juba peale vaadates jättis kõheda mulje. Jäime mõneks päevaks paigale asja uurima. Tuli välja, et kogu küla kummardab miskit kohutavat vetejumalat nimega Deigon, kes annab neile rohkem jõudu, kui ükski teine teadaolev jumalus on iial oma järgijatele andnud. Isegi surmast tagasi toomine ei käinud meil üle jõu. 

Paraku läks nii, et selleks hetkeks, kui avastasime, et kogu küla elanikkond enda hinged sellele hämarale jõule on müünud, seisime ise maaluste merekoobaste altariruumis, kõigi nende külaelanike meelevallas. Magnar oli juba merelainetest neelatud. Seal polnud palju muud valikut kui surm või Deigonile allumine. Mina oleks pigem teise ilma läinud, kui oma hinge saatanale andnud, kuid mõned arvasid teisiti. 

Lucas ja Oleg painutasid põlve. Nad tõusid kui Deigoni järgijad ja kostsid, et võtavad ka meie eest vastutuse. Lucas palus tagasi elavate sekka tuua ka Magnarit. Mingisuguse lubaduse ta selle eest andis, aga millise, seda teab vaid meresaatan Deigon ja Lucas ise. Igal juhul tuli Magnar teispoolsusest tagasi. Mina näen igal juhul siiani painajaid sellest, kuidas Magnar kooljana meid une pealt kägistama hakkab, kuid siiani näib ta täiesti vana endana olevat. Kui välja jätta need võikad palvused, mida ta koos Lucase ja Olegiga Deigoni poole saadab.

Sellistena jõudsime me Süvalaande. Nagu karta, ei võetud meid just soojalt vastu. Olime palju kurja endaga kaasa toonud ja teiste valikute korral olnuksime võinud olla puhaste hingedega. Aga päris noolt kõhtu ka ei lastud. Vestlesime pikalt laanlaste emanda Kesõiega, kes lubas meie uudiste üle järele mõelda ja langetada mõne päeva jooksul otsus selle kohta, kas nad tahavad või ei taha meid usaldada. 

Mõni päev puhkust kulus ära. Külastasime Kumahelgi kodu ja tutvusime ta emaga. Käisime ka Hakil külas, kellel ühtegi sugulast ei paistnud alles olevat. Külastasime ka Halaniidide hauakambrit, kus meie otsitud sarv uhkelt puhkab. Minul oli küll tunne, et kui me selle sarve ka enda kätte saame, on meil kaks korda rohkem sarvi ja kaks korda rohkem vaenlasi, kes meid nende nimel maha tapmast ei kohku. 

Siin me nüüd kosume. Laanelinn on marurahulik paik. Kõik on riietatud helkivasse valgesse ja vestlevad omavahel vaid aeglastel poolsosistavatel häältel. Kõndides ei tee nende jalad häält ja iga samm on aeglane justkui viibiks me allpool vett. Metsaalust valgustavad sinakad laternad, mille valgus muudab metsaaluse tontlikuks, kuid kauniks.

Kaunis on õige sõna, et seda kirjeldada. Minul pole oskust seda kõike paberi kaudu edasi anda. Selleks oleks vaja poeeti. Kahju, et Luulekahurit meiega pole.