Uuel hommikul ärkasime üles ja sõime jälle seda ülisupermaitsvat nõgesesuppi. Ma peaks Paulalt retsepti küsima! Aga sellest vist pole abi. Vanaemad lihtsalt teevad head toitu ja kui proovida kasvõi retseptiga järgi teha, siis ikka ei tule nii hea.
Me ei läinudki otse edasi Suureristi suunas, kuna Oleg tahtis minna ühte kaevandust uurima, mis Kopratõru lähedal oli. Sinna oli paras matk. Kohale jõudes selgus lisaks, et kaevandus oli kinni pitseeritud. Aga Olegi see ei peatanud - tema võttis oma kirka kätte ja hakkas auku kaevama, et uut sissepääsu rajada.
Mina olen vahepeal soojendanud enda suhteid teiste Valgete Tasujatega. Mul on hea meel, et nad minusse aina rohkem usuvad. Näiteks Vidrik, mu lemmik-kangelane, ostis mulle võitlemiseks kaks nuga. Hak ka enam ei protesteeri nii palju, kui tahan üksinda kusagile roomata. Näiteks Kumahelk ja Hak jäid maha, kui kaevandusse minek oli, ja ei öelnud midagi, kui mina otsustasin kaasa minna. Siis ma luurasin natuke eespool ja tundsin end kohe kasulikult.
Tulin öösel tagasi maa peale. Oleg ja teised jäid veel kaevandusse. Otsivad seal varandust. Ei tea kaua neil läheb? Seni saan Haki ja Kumahelgiga juttu puhuda.
Uue päeva lõuna juba käes ja alles nüüd tulid teised kambaliikmed kaevandusest välja. Lohistasid nööridega mitu kastitäit läbiapaistvaid kive kaasa. Küll nad nägid alles räpased välja, nagu ahjust oleksid tulnud. Oleg vaatas kastid üle ja arvutas, et see võiks paar tuhat kuldmünti väärt olla. Ta lisas, et neil jäi päris palju korjamata. Päris kenake summa oli see ühe pisikese roomamise eest. Poleks meil kogu seda sõjavärki kukil võiks siia pikemaks laagri püsti panna.
Otsustasime, et metsa laagrisse ei jää ja matkame külla ära - siis puhkame. Hea otsus! Kui tagasi Kopratõrusee jõudsime, nägime kohe, et mingid uued ratsud on kõrtsi ees. Ma tundsin Tseesari silmapilkselt ära. Küll ta on alles võimas hobune meil ikka! Aga kuidas see võimalik oli?
Tormasime kõrtsi sisse ja seal nad olid! Kogu ülejäänud Valgete Tasujate kamp: punapead Skiili ja Deloora, peenvunts Nikolas ja alkeemikupäss Fridrich. Need, keda olime Suureristi külla otsima läinud. Nüüd tulid nad ise meie juurde. Parasjagu tutvustasime kõik üksteist ja nüüd istume maha. Hakkame lugusid vahetama ja plaane tulevikuks tegema.
Uhh.. hilja õhtu juba käes, aga jutustada oleks veel oi kui paljust. Põhiasjad oleme vist siiski ära katnud. Saime teada, et Valgekojas on suur sõda tulemas. Mužarimi väed on sinna peale marssimas. Sellest tuleb siis esimene päris ehtne lahing Felsburgi inimeste ja Mužarimi vahel. Paneb vere keema ja südame peksma lihtsalt kui selle juba siia kirja panen. Isand Markan on seal kaitsmas ja emand Kätlin tema kõrval. Jama on selles, et Mužarimiga on ju liidus ka see Surnumanaja, keda Valgetel Tasujatel Idakantsis peatada ei õnnestunud. Sellel on neid libasurnud sõjamehi kuuldavasti nelja tuhande ligi.
Skiili ja need teised tahavad kiirelt Sinilinnusesse ratsutada ja veenduda, et tee meie selja taga on puhas ja turvaline. Valgekojast on kõik mittevõitlejad minema saadetud ja kogu see põgenikevoor tahetakse Sinilinnusesse varjule viia. Kuna meie läheme jala otse Valgekoja suunas ja teised Valged Tasujad lähevad ratsa kõigepealt meie selja taha Sinilinnusesse ja siis tagasi, peaksime umbes samal ajal jõudma sellesse samasse Suureristi külasse - see on kohe Valgekoja lähedal.
Kui nii suur lahing on tulemas, ei saa me mitte kuidagi sellest kõrvale hoida. Vähemalt nii on Kumahelk ja Vidrik meile öelnud. Seal on igatüht vaja, kes midagigi Mužarimi vastu teha jaksab. Nii see siis kätte jõuab. Ehtne käesurumine meie ja Mužarimi vahel. Kõik, mida Valged Tasujad on kogu selle sõja jooksul punnitanud, pannakse nüüd kaalule. Kaotus ei tule kõne alla!
Magasime ja sõime hommikust. Vana Saabas otsustas teisi Valgeid Tasujaid Sinilinnusesse saata. Vestlesime veel natuke ja vaatasime, kuidas nad hobustega külast minema galopeerisid. Tõmbame kotid selga ja suundume Valgekotta!
Minekule asudes selgus, et meie kambas on üks liige juures. Lucas, meie kiilakas puusepp, oli võtnud endale õpipoisi. Või õigemini õpitüdruku. See oli noor tüdruk, alles laps, kelle nimi oli Piret. Mäletad, see on seesama Piret, kelle ema,Pille, oli kõrtsmik Linda külast. Nad olid koos meiega Kopratõruni rännanud, et oma küla needuse juurest põgeneda. Piret on vaikset sorti tüdruk, aga ma arvan, et see tuleb sellest, et me oleme talle alles võõrad ja ta kardab veel natuke. Külla ta end avab, kuid meid paremini tundma õpib.
Minekule asudes selgus, et meie kambas on üks liige juures. Lucas, meie kiilakas puusepp, oli võtnud endale õpipoisi. Või õigemini õpitüdruku. See oli noor tüdruk, alles laps, kelle nimi oli Piret. Mäletad, see on seesama Piret, kelle ema,Pille, oli kõrtsmik Linda külast. Nad olid koos meiega Kopratõruni rännanud, et oma küla needuse juurest põgeneda. Piret on vaikset sorti tüdruk, aga ma arvan, et see tuleb sellest, et me oleme talle alles võõrad ja ta kardab veel natuke. Külla ta end avab, kuid meid paremini tundma õpib.
Pimedas jõudsime uude külla nimega Pikatee. Pikatee ja Suureristi vahele jääb veel ainult üks küla, nii et enam pole väga pikk maa minna. Otsisime kohe kõrtsi üles, kus jalad seinale visata ja hommikut oodata. Kõrtsis oli muhe kõrtsmik Leino. Väga lahke ja viisakas ning mõnusa jutuga. Ta võiks siin teiste küla kõrtsmikke koolitada!
Kui Leino küsis, kuhu minek, ütlesin, et rindele. Siis käis küll judin üle selja enda sõnade pärast. Uskumatu, et päriselt on sõtta minek. Ma olen lugudest kuulnud, kuidas seistakse tuhandete kaupa külg-külje kõrval, aga päriselt seal sees olla... See on kindlasti midagi muud. Seal on ju kõikidel mingid relvad ja mõtle nüüd, kui järsku tuleb selline mass vaenlasi, kes kõik päriselt tahavadki sulle kohe nuga või nuia anda. Ma ei saa ju igale poole näha kogu aeg, torkan ühte ja teine tuleb järsku külje pealt. No neetud, ma loodan, et oma sõpru seal silmist ei kaota. Hoian heaga teiste lähedale kui see koht kätte tuleb.
Võtsime Olegiga joogid ette. See on esimene kord peale.. tagasitulekut.., kui korralikku kanget maitsta sain. Tahtsin aina veel ja veel. Lõpuks läks tuju ikka päris heaks. Arutasime seal Impeeria seasoolest kondoome ja muid põnevaid teemasid. Aga nüüd on hommik ja issand jumal kui paha on olla.
Hommikusöök söödud, aga just selgus, et Vidrik oli lubanud aidata otsida ühte tüdrukut, kes siin külas kaduma oli jäänud. Mis siis ikka, asume otsingutele!
Miks need asjad kunagi nii lihtsad pole, nagu esmapilgul näib? Peale tüdruku kaovad siin kõiksugu inimesed vahepeal ära. Mõned tulevad tagasi, aga teised mitte. Naastes ei mäleta keegi, kus käinud või mida teinud.
Selgub, et külas oli kunagi toimunud mingi jõhker mõrv - üheksa surnut. Mõrtsukas saadi aga kätte ja lintšiti ära. Mõrtsukal oli ka naine, kes pärast mehe töö selgumist hulluks läks. Mõrtsuka maja oli peale seda tühjalt seisnud, aga nüüd elab seal keegi kirjanik. Uurime lähemalt.
Aina sügavamaks läheb! See kirjanik on hämmastavalt sarnane siin elanud mõrtsukaga, aga samas on ta siiski kindlasti teine isik. Leidsime kirjaniku majast märke, mille alusel näib, et tema kehas on lisaks tema enda hingele veel keegi, kes teda vahepeal üle võtab.
Hiilisime Kumahelgiga külanõlvas olnud koobastesse, kust leidsime kongi. Seal istus üks vana habetunud mees. Tirisime ta päevavalgele ja pinnisime talt tõe välja. Tema oli tegelik mõrtsukas! Lintšitud mees oli süütu ja sellest kogu see jama!
Panime peagi kokku toimunud loo. Külakoja liikmed olid oletatava mõrtsuka tapmise järel avastanud tõelise mõrtsuka, kuid kuna ei saanud teda häbitundeta hukata, panid ta hoopis katakombidesse vangi. Tapetud mõrtsuka hing leidis aga vahepeal endaga sarnase keha ja tuli temaga oma vanasse kodusse elama. Iga kord kui mõnel külakoja liikmetest oli põhjust tähistada - oli see siis sünnipäev, pulmad või muu, võttis see hing oma peremehe üle ja tuli röövis tähistaja perest kellegi ära. Röövitu pidi läbima testi. Kui ta selle läbis, sai hing võime ta üle võtta ja kui ei läbinud, sai röövitu hukka. Selliselt plaanis hing üle võtta kõigi külakoja liikmete pered, kuni ühtegi talle mittealluvat pereliiget alles pole ja kasutada neid pereliikmeid oma kättemaksu teostamiseks.
Tõime teo päevavalgele, misjärel külaelanikud alusetult mõrvades süüdistatud mehe ja tema vaese naise hauad viisakalt korda tegid ning sealsamas haual andestust palusid. Külakoja liikmete teod mõisteti hukka, aga kuna peamiselt oli jõletu teo taga seisnud siiski just külavanem Kanin, langes peamine viha tema peale. Nüüd on meie käsutuses kaks vangi - külavanem Kain ja tegelik mõrtsukas Püston. Vidrik vannutas Pikatee uueks võimukandjaks kõrtsmik Leino.
Müsteeriumi saime lahendatud, aga nüüd on jälle uus õhtu käes ja rännak tuleb edasi lükata. Impeerias paistab olevat mingi loodusseadus, et kus küla seal jama. Ja kas neil üldse on mõni küla, mille all ei ole katakombe?
Igal juhul oleme jälle ühes külas kangelaste au välja teeninud ja Hak ütles, et just sellised teod teevadki meid Mužarimi vastu tugevaks. Õige varsti saab näha, kui tugevad me siis oleme. Selles mõttes oli kohaliku müsteeriumiga tegelemine väga kosutav, et ei pidanud selle hirmsa sõja üle mõtlema, mis nüüd ees ootab. Magame ennast välja ja hommikul vaatame, mis me oma kahe vangiga peale hakkame. Praeguseks head ööd!