Eilne pidu oli jama. Teistel tundus lõbus olevat, aga mina ei suutnud ennast kuidagi lainele saada. Ei leidnud seda energiat, millega minna võõrastega juttu puhuma, jook pani pea ringi käima, aga ei teinud lõbusaks ja ükski poiss, kellele kavalalt silma vaatasin, mind tantsima ei kutsunud. Kas on mu käsi tõesti nii jube, et ma enam üldse ilus välja ei näe? Või olen oma loomuselt nii palju muutunud, et enam kellelegi huvi ei paku? Ärkasin hommikul võõra telgi kõrval õues pori sees. Süda on paha, pea lõhub ja kõik tundub ilma igasuguse mõtteta. Miks pingutada.. milleks see kõik.. Oeh.. olen vankri peal ja veereme vaikselt põhja poole Valgekotta. Emand Kätlini vägi peaks meile päeva pärast järele jõudma.
Lõuna kätte jõudmisega paranes meeleolu natuke. Hak tuli minuga juttu rääkima. Vestlesime kaugetest kohtades ja sellest, milline oli Felsburg enne sõda. Need mäed ja need teed, mis siin ümber.. see oleks üks igavesti vahva koht niisama rändamiseks ja uudistamiseks. Oleks see neetud sõda juba ühel pool.
Oleme jõudnud sügavale Taevamägedesse. Ilm on tuuline, valgust matab hämar pilvemass ja kauguses müriseb kõhedusttekitav kõu. Mužarim on vist lähedal. Viimane tõus läks päris napilt ja oleks meil mõni keskmine vanker olnud, ei pruukinuks see vastu pidada. Hetkel peame pausi, kuna Jents, Vidrik ja Hak märkasid eespool üksikut rändurit ja räägivad temaga nüüd juttu. Meie jälgime kaugemalt.
Selgus, et tegemist oli päkapikuga. Ostsime talt mõned kaunid kalliskivid ja jätkame nüüd oma teekonda Valgekoja suunas. Hak lubab, et teekond ei tohiks pikk olla.
Jõudsime kohale ja maandusime kohalikku kõrtsi. Heidame puhkama ja läheme homme esimese asjana Valgekoja isand Markaniga kohtuma.
Uus hommik. Väljas on endiselt õõvastavalt hämar. Sellise ilmaga pole mingit isu lahingusse astuda. Mõelda vaid, et päris ehtne lahing ei jää enam kaugele. Käest olen juba ilma, mis hullemat ikka juhtuda saab. Nüüd Markani juurde.
Täitsa jama värk! Kirjutan neid ridu praegu vangikongist! Totter on see isand Markan ikka - lasi mind, Olegi ja Haki kongidesse heita, kuna kanname endas Mužarimi väge. Ta kartis, et kriitilisel hetkel võib vägi meie üle võimust saada. Kas tõesti peame siin kükitama, kuni meie sõbrad üksi Felsburgi kaitsevad? Oota, keegi tuleb!
See oli Hak, koos Kumahelgi ja teistega. Tulid meid vaatama, et näha, kas meil ikka kõik korras on. Kuidas saab kõik korras olla, kui me kongis kinni oleme? Samas, keda ma ikka petan. Osa minust on rahul, et ma lahingus relva ei pea tõstma. Ise ma sellest otsusest ei taganeks, aga kui valik ära võetakse, siis mõnes mõttes tunnen kergendust küll.
Päris igav on siin. Kaua võib möödas olla? Pool päeva? Päev? Kaks? Kas lahing on varsti?
Ikka konutame ja passime tühja.
No lõpuks tulid teised jälle külla. Isand Markan oli lahkunud surnumanaja koda vallutama ja emand Kätlin koos Vidrikuga jäeti Valgekoja eest vastutama. Hak korraldas, et mind vanglast kirikusse viidaks. Selle otsuse vastu ei saa mul küll midagi olla. Aga enne kui siia kirikusse jõudsin, juhtus veel midagi. Meie kongide juurde marssis üks sinises keebis mees, kelles tundsime ära Deigoni preestri. Ta oli kohutavalt ülbe ja nõudis Olegi vabastamist kongist. Vidrik, kes tavaliselt kellelgi endale pähe astuda ei lase, käitus seekord aga hoopis teisiti kui olen harjunud ja lubas preestril Oleg kaasa võtta. Õues liitus preestri ja Olegiga ka Lucas ja siis läksid nad kolmekesi linna kõrval olnud tiigi juurde ja sukeldusid selle sügavusse. Prrrr, kui peaks ise sellise külmaga ujuma minema. Aga Deigoni kummardajad vist vett siis ei karda. Igal juhul jäid nemad sinna vee alla ja mina istun nüüd siin kirikuruumis arestis. Parem siin kui kongis.
Mulle toodi linna pealt uudiseid, et Oleg ja Lucas olid tagasi ning salapärane preester läinud oma teed. Kes teab, mida nad seal kõik kokku leppisid, aga igal juhul olid nad mingi rituaali teinud. Hak kinnitas, et Oleg ja Lucas olid peale oma viimast suplust saanud Mužarimi jõust puhtaks.
Veel üks suur uudis! Ma ei hakka seda kirjagi panema, aga täna õhtul saab üks suur sündmus toimuma! Mitte lihtsalt suur, vaid maru nunnu ja kipa! Miski, mida ma siit elus oodanud ei oleks!
Ja oligi nii! Nüüd kõik juubeldavad ja tähistavad. Kumahelk ja Hak, kes olid üksteisega esimesest päevast kokku hoidnud, kogusid meid kõiki kokku ja vahetasid maailma kõige ilusamaid armastusvandeid. Hak rääkis, kuidas Kumahelk oli alates esimesest hetkest olnud tema valgus ja kuidas nende taaskohtumine Läänesadamas oli rõõmsaim päev ning kuidas ei loe homne ega eilne, vaid ainult see, mis neil praegu on. Ausõna, Kumahelgil kerkisid pisarad silmadesse ja mina ei suutnud selle peale üldse end vaos hoida ja pisarad nirisesid pidurdamatult üle põskede. Nii uskumatult ilus oli see, et ma ei oska kuidagi siia oma tundeid kirjagi panna. Oh oleks Luulekahur veel meiega, siis tema aitaks. Siis lausus oma kauneimad sõnad Kumahelk ja mina ei oska iial nii ilusaid asju öelda. Mul pole mõtet isegi püüda. Kui sõnad öeldud, panid nad üksteisele sõrme sõrmused ja siis tuli Vidrik hiiglamasuure lillekimbuga. Paistab, et nüüd läheb pulmapeoks!
Ollenn jubba natuke võjtnud, aga hread tuudised ei loope - Hak ja teaside otrsitasid, et minad pole vaja enam kuinni hoida. Nadd usaldavad, et mna suudan Mužarimi ahvatkysele vastu seista. See udsaldus annab müulle jõudu. Elgau Valged Tasujad! Tlue ainuklt, Mužakas.. me oleme valmi!
