Õhtu lõpus

Mu märkmed on juba üle nädala uusi ridu oodanud. Ma kirjutan neid sõnu märjalt mättalt keset üleujutatud metsa. Riitusest, millega astusin Deigoni kultusesse, on möödunud kümme päeva, aga see paistab nii palju kaugemal. Olegi plaan toimis. Kui olime Deigoni omaks võtnud, viisime läbi võika rituaali. Taevast peksis välgunooli ja vihm mürises võidu möirgava tuulega. Järved ja jõed kõikjal Lääne-Felsburgis tõusid üle kallaste. Tundidega oli pool krahvkonda vee all. Järvepõhjast välja müristanud Mužarimi jõud sai üllatuse osaliseks, kui kogu tema olemus veekeeriste vahel mustaks tõrvaks rebiti ja tema deemonite sisemus vetevoogudega lõhki puhuti. Mužarim oli võidetud ja maksma pidime selle eest vaid suure lapi kuiva maad ja mõned õnnetud hinged, kes juhtusid sellel maalapil viibima.

Enne kui saime selle loo lõppenuks lugeda, ootas meid ees veel üks käik. Mužarim saabus meie maailma kaugest Saaremaa nimelisest paigast, kus muistsete inimeste uudishimu sai võitu kainest mõistusest. Seal oli Mužarimi värav siiani avatud ja miski ei takistanud tal vaikselt tagasi tulemast. Pidime minema Saaremaale ja värava lõplikult sulgema.

See ettevõtmine osutus kõige kohutavamaks katsumuseks kogu meie rännakul. Mužarim oli Saaremaal nii tugev, et sõgedus haaras meie meeled juba esimeste hetkedega. Iga kübe tahtejõust, mida olime Mužarimi vastu enda südames kasvatanud, hoidis kümne küünega kinni meie kainest mõistusest ja ometi taarusime hullumeelsuse piiril. Ma kartsin, et seal tuleb minu lõpp. Et kaotan lõplikult kokkupuute reaalsusega. Aga Vidrik astus mu juurde, raputas mind ja lubas, et kaitseb mind, tulgu mis tuleb. See andis mulle jõudu ja me tungisime edasi Mužarimi sügavustesse.

Kui lõpuks Mužarimi füüsilist kuju kohtasime, oli see veel kohutavam, kui olin oodanud. See oli Mužarim, mis polnud veel maapealse eluga harjunud. Tal polnud kuju ega vormi. Ta polnud inimest näinud. See Mužarim oli tuhande suu ja kümne tuhande silmaga kehakujuta painaja, mis röövis meilt Jentsi ja Deloora elud. See oleks võtnud meie kõigi elud, kui Jents poleks kriitilisel hetkel kogu vaenuväe tähelepanu nimme endale tõmmanud ja meile võiduks vajalikke lisasekundeid võitnud. Miks Deloora end lõpus Mužarimmi heitis, jääb mulle saladuseks. Osad meie seast uskusid hiljem, et ta tegi seda meie päästmiseks ja ka tema ohverdus pidurdas Mužarimi jõudu. Minule näis aga, et Deloora loobus võitlemast ja tema langemine Mužarimi sõgedusse oli see, mis sundis teda pea ees kosmilise õuduse sisemusse sööstma.

Nii või teisiti, aga meie jõud jäi peale. Kui me Saaremaalt lahkusime, oli vaenlane  võidetud. Mužarimi ei olnud enam. 

Siin ma nüüd istun ja vaatan eemal askeldavaid Vidrikut, Olegi ja Lucast. Minu kolm viimast järelejäänud kaaslast. Viimaseid Valgeid Tasujaid. Kas Valge on veel sõna, mis meie seltskond kirjeldab? Hirm Deigoni ja tema väe ees kasvab minus iga päevaga.

Eks aeg näitab, mis sellest kõigest saab.