Mu märkmed on juba üle nädala
uusi ridu oodanud. Ma kirjutan neid sõnu märjalt mättalt keset üleujutatud
metsa. Riitusest, millega astusin Deigoni kultusesse, on möödunud kümme päeva,
aga see paistab nii palju kaugemal. Olegi plaan toimis. Kui olime Deigoni omaks
võtnud, viisime läbi võika rituaali. Taevast peksis välgunooli ja vihm mürises
võidu möirgava tuulega. Järved ja jõed kõikjal Lääne-Felsburgis tõusid üle
kallaste. Tundidega oli pool krahvkonda vee all. Järvepõhjast välja müristanud
Mužarimi jõud sai üllatuse osaliseks, kui kogu tema olemus veekeeriste vahel
mustaks tõrvaks rebiti ja tema deemonite sisemus vetevoogudega lõhki puhuti.
Mužarim oli võidetud ja maksma pidime selle eest vaid suure lapi kuiva maad ja
mõned õnnetud hinged, kes juhtusid sellel maalapil viibima.
Enne kui saime selle loo
lõppenuks lugeda, ootas meid ees veel üks käik. Mužarim saabus meie maailma
kaugest Saaremaa nimelisest paigast, kus muistsete inimeste uudishimu sai võitu
kainest mõistusest. Seal oli Mužarimi värav siiani avatud ja miski ei takistanud
tal vaikselt tagasi tulemast. Pidime minema Saaremaale ja värava lõplikult
sulgema.
See ettevõtmine osutus kõige
kohutavamaks katsumuseks kogu meie rännakul. Mužarim oli Saaremaal nii tugev,
et sõgedus haaras meie meeled juba esimeste hetkedega. Iga kübe tahtejõust,
mida olime Mužarimi vastu enda südames kasvatanud, hoidis kümne küünega kinni
meie kainest mõistusest ja ometi taarusime hullumeelsuse piiril. Ma kartsin, et
seal tuleb minu lõpp. Et kaotan lõplikult kokkupuute reaalsusega. Aga Vidrik
astus mu juurde, raputas mind ja lubas, et kaitseb mind, tulgu mis tuleb. See
andis mulle jõudu ja me tungisime edasi Mužarimi sügavustesse.
Kui lõpuks Mužarimi füüsilist
kuju kohtasime, oli see veel kohutavam, kui olin oodanud. See oli Mužarim, mis
polnud veel maapealse eluga harjunud. Tal polnud kuju ega vormi. Ta polnud
inimest näinud. See Mužarim oli tuhande suu ja kümne tuhande silmaga kehakujuta
painaja, mis röövis meilt Jentsi ja Deloora elud. See oleks võtnud meie kõigi
elud, kui Jents poleks kriitilisel hetkel kogu vaenuväe tähelepanu nimme endale
tõmmanud ja meile võiduks vajalikke lisasekundeid võitnud. Miks Deloora end
lõpus Mužarimmi heitis, jääb mulle saladuseks. Osad meie seast uskusid hiljem,
et ta tegi seda meie päästmiseks ja ka tema ohverdus pidurdas Mužarimi jõudu. Minule
näis aga, et Deloora loobus võitlemast ja tema langemine Mužarimi sõgedusse oli
see, mis sundis teda pea ees kosmilise õuduse sisemusse sööstma.
Nii või teisiti, aga meie jõud
jäi peale. Kui me Saaremaalt lahkusime, oli vaenlane võidetud. Mužarimi ei olnud enam.
Siin ma nüüd istun ja vaatan eemal
askeldavaid Vidrikut, Olegi ja Lucast. Minu kolm viimast järelejäänud kaaslast.
Viimaseid Valgeid Tasujaid. Kas Valge on veel sõna, mis meie seltskond kirjeldab?
Hirm Deigoni ja tema väe ees kasvab minus iga päevaga.
Eks aeg näitab, mis sellest kõigest saab.
Eks aeg näitab, mis sellest kõigest saab.